Vanakreeka rahasüsteem

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Vanakreeka rahasüsteemi ajalugu saab sarnaselt enamiku muude vanakreeka kunstivormidega jagada neljaks ajajärguks: arhailine, klassikaline, hellenistlik ja Rooma ajajärk.

Arhailine ajajärk ulatub ajast, mil Kreeka aladel mündid 7. sajandil e.m.a kasutusele võeti kuni 5. sajandil e.m.a toimunud Kreeka-Pärsia sõdadeni. Seejärel algas Vana-Kreeka ajaloo klassikaline periood, mis kestis seni, kuni algasid Aleksander Suure vallutused 330. aastatel e.m.a. Sellele perioodile järgnes hellenistlik ajajärk, mis kestis omakorda seni, kuni Kreeka alad said 1. sajandil e.m.a Rooma keisririigi osaks.

Ka Rooma võimu all andsid Kreeka linnad veel mitme sajandi vältel välja omi münte ning neid münte kutsutakse kas Rooma provintsiaalseteks müntideks või Kreeka keiserlikeks müntideks. Kõigi nelja ajajärgu mündid olid kokku kasutusel rohkem kui kümne sajandi vältel.

Kaalu standardid ja nimiväärtused[muuda | muuda lähteteksti]

Ülal: Ateena Numismaatikamuuseumis välja pandud kuus kepikujulist obooli, mis leiti Argose heraionist. All: Ühe drahmi moodustava kuue obooli haaramine[1].
Ephesose päritolu elektronist valmistatud münt (620–600 e.m.a.), mida tuntakse kui Phanese münti.

Vanakreeka rahasüsteemi põhilised standardid olid 4,3 grammi hõbedat sisaldaval Ateena drahmil põhinev Atika standard ja 8,6 grammi hõbedat sisaldaval stateeril, mis jagunes kolmeks 2,9 grammiseks hõbedrahmiks, põhinev Kórinthose standard.[2] Sõna "drahm" tähendab "peotäis" või täht-tähelt ka "haare".[1] Drahmid olid jagatud kuueks obooliks (nimi tulenes kreekakeelsest sõnast, mis tähistas küpsetusvarrast[3]) ning kuus obooli moodustasidki "peotäie".

See viitab sellele, et enne kui Kreekas tulid käibele mündid, kasutati Vana-Kreeka nn tumeda ajajärgu ajal igapäevaste tehingute väärtuste tähistamiseks vardaid. Muistsetel, müntide kasutamisel eelnenud aegadel hinnati rauda kui vastupidavate tööriistade ja relvade materjali ning selle varrasteks valamine võis tegelikult kujutada endast kaasaskantavat metallikangi (sarnaselt tänapäevase kullakangiga), mille kasutamine muutus aga pärast väärismetallide tarvitusele võtmist liiga suureks ja ebamugavaks.

Seetõttu keelasid Sparta seadused müntide väljaandmise ning sundisid peale rauast varraste jätkuva kasutamise, et mitte soodustada rahaahnust ja varanduse kogumist. Lisaks oma algsele tähendusele (millest tuli ka eufemistlik vähendussõna obelisk ehk "väike varras") jäi sõna obool (ὀβολός, obolós või ὀβελός, obelós) keelde alles: sellega tähistati väikese väärtusega münte ja seda kasutatakse sellisena ka tänapäevases slängis (όβολα ehk "rahad").

Obool oli omakorda jaotatud neljaks: iga neljandikosa ehk tetartemorion oli seega väärt 1/24 drahmi. Just seda münti, mida teadaolevalt löödi Ateenas, Kolophonis ja paljudes teistes linnades, mainib Aristoteles kui kõige väiksemat hõbemünti.[4] Lisaks valmistati ka selle vääringu erinevate kordarvudega münte, sealhulgas trihemitetartemorion (sõna-sõnalt "kolm pool-tetartemorioni"), mille väärtuseks oli 3/8 obooli.[4]

Hõbedast drahmi vääringud
Pilt Vääring Väärtus Kaal
001-athens-dekadrachm-1.jpg
Dekadrahm 10 drahmi 43 grammi
Kyme-01.jpg
Tetradrahm 4 drahmi 17,2 grammi
AR Didrachm 90001284.jpg
Didrahm 2 drahmi 8,6 grammi
Naxos-02.jpg
Drahm 6 obooli 4,3 grammi
001-Massalia-tetrobol-02.jpg
Tetrobool 4 obooli 2,85 grammi
Metapontum Triobol 868740.jpg
Triobool (hemidrahm) 3 obooli 2,15 grammi
Tarentum AR Diobol 851470.jpg
Diobool 2 obooli 1,43 grammi
SNGCop 053.jpg
Obool 4 tetartemorioni 0,72 grammi
Thasitischer Tritartemorion 630264 C.jpg
Tritartemorion 3 tetartemorioni 0,54 grammi
Hemiobol Corinth.jpg
Hemiobool 2 tetartemorioni 0,36 grammi
Triihemitartemorion Cilicia, 4th century BC.jpg
Trihemitartemorion 3/2 tetartemorioni 0,27 grammi
001-Tetartemorion-3.jpg
Tetartemorion 1/4 obooli 0,18 grammi
001-Hemitartemorion-02.jpg
Hemitartemorion ½ tetartemorioni 0,09 grammi

Arhailine ajajärk[muuda | muuda lähteteksti]

Elektronist ilma tekstita münt Lüüdiast, 6. sajand e.m.a. Esiküljel lõvi pea ja päike. Tagaküljel ruudukujulised vajutusjäljed, mida tõenäoliselt kasutati kaalu ühtlustamiseks.
Ephesose päritolu elektronmünt, 620–600 e.m.a. Esiküljel isahirve osaline kujutis. Tagaküljel ruudukujuline vajutusjälg.

Esimesed teadaolevad mündid võeti kasutusele enne 600. aastat e.m.a Väike-Aasias (kas Lüüdias või Joonias) ning seda kas mittekreeklastest Lüüdia elanike poolt omaks otstarbeks või seetõttu, et sealsed Kreeka palgasõdurid soovisid oma teenistusaja lõppedes saada tasu väärismetallidest ning nii, et seda märgistataks viisil, mis võimaldaks nende ehtsust tõendada. Need mündid valmistati kulla ja hõbeda sulamist elektronist, mida sealses piirkonnas kõrgelt väärtustati ja mida seal ka külluslikult leidus. 6. sajandiks e.m.a oli edasi arenenud tehnoloogia teinud lihtsamaks puhtast kullast või hõbedast müntide valmistamise. Seetõttu võttis Lüüdia viimane kuningas Kroisos kasutusele kahel metallil põhineva standardi, mis võimaldas puhtast kullast ja hõbedast müntide löömist ja nendega kauplemist.

Hõbedane Aígina staater ajast 550–530 e.m.a. Esiküljel merikilpkonn, tagaküljel sisse vajutatud kaheksaosaline ruut. Pärast Peloponnesose sõda aastal 404 e.m.a. asendati merikilpkonn maal elava kilpkonna kujutisega.
Aígina hõbedrahm, 404–340 e.m.a. Esiküljel kilpkonn, tagaküljel delfiin ja tekst AΙΓ (Aígina elanikele viitavast sõnast AΙΓINAΤΟΝ).

Vana-Kreeka oli jaotatud rohkem kui kaheks tuhandeks end ise valitsevaks linnriigiks ehk poliseks ja rohkem kui pooled neist vermisid ka omi münte. Mõned mündid ringlesid laialdaselt ka väljaspool polist, näidates, et neid kasutati ka linnadevahelises kauplemises. Varaseim näide sellest on Aígina hõbedast staater ehk didrahm, mida on regulaarselt leitud Egiptuse ja Levandi aaretest ehk kohtadest, kus olid ebapiisavad hõbedavarud. Kuna sedasorti mündid ringlesid laialdaselt, hakkasid ka teised linnad vermima sellele Aígina standardile vastavaid münte (6,1 grammi hõbedat drahmi kohta), lisades neile omad sümbolid.

Ent Ateena münte löödi hoopis Atika standardi järgi, kus drahm võrdus 4,3 grammi hõbedaga. Aja jooksul muutsid ateenlaste rikkalikud hõbedavarud, mis pärinesid Laúrios asunud kaevandustest, ja linnriigi kasvav ülekaal kaubanduses just selle standardi kõige olulisemaks. Ateena münte, mida tuntakse nende keskse kujunduselemendi poolest nimega "öökullid", vermiti ka äärmiselt rangete puhtuse ja kaalu standardite järgi. Seegi panustas nende edusse oma ajastu juhtiva kaubavahetuses kasutatava mündina. Selle standardi järgi valmistatud tetradrahmid olid laialdaselt kasutusel (sageli kõige kasutatavamad mündid) ka klassikalisel ajajärgul. Aleksander Suure ja tema diadohhidest õigusjärglaste ajaks kasutati seda suurt vääringut suuremate maksete tegemiseks või sageli ka varanduste kogumisel.

Klassikaline ajajärk[muuda | muuda lähteteksti]

Siracusa tetradrahm (ca 415–405 e.m.a.). Esiküljel nümf Arethusa, keda ümbritseb neli ujuvat delfiini ja tüür. Tagaküljel võidu kihutav kvadriiga, mille juhile asetab krooni lendav võidujumalanna Nike.
Ateena tetradrahm (5. sajand e.m.a.). Esiküljel Atika kiivrit kandva Athena (linna kaitsejumalanna) portree. Tagaküljel Ateena öökull koos oliivioksaga ja tähtedega "ΑΘΕ" (lühend Ateena elanikele viitavast sõnast ΑΘΕΝΑΙΟΝ.

Kreeka klassikalisel ajajärgul jõudsid mündid kõrge tehnilise ja esteetilise tasemeni. Selleks ajaks suutsid suuremad linnad toota juba valikut hõbedast ja kullast münte, mis suuremas osas kujutasid ühel küljel linna kaitsejumala, -jumalanna või legendaarse kangelase portreed ning teisel küljel linna sümbolit. Mõnedel müntidel leidus ka visuaalseid sõnamänge: mõned Rhodoselt pärinevad mündid kujutasid roosi, kuna roos on kreeka keeles rhodon. Algas ka müntidele tekstide lisamine, tavaliselt oli selleks mündi välja andnud linna nimi.

Rikkad Sitsiilia linnriigid valmistasid aga eriti kõrge kvaliteediga münte. Siracusa suurt hõbedast dekadrahmi (10-drahmist) peetakse paljude kollektsionääride poolt kõige peenemaks antiikmündiks. Siracusa mündid olid oma tähistuste poolest üpris standardsed: nende ühel küljel kujutati nümf Arethusat ja teisel tavaliselt võidukat kvadriigat. Siracusa türannid olid muinasjutuliselt rikkad ja osa nende poliitikast oli kanda hoolt selle eest, et antiikolümpiamängudel osaleks kaarikute võidusõidus nende poolt toetatud kvadriiga. Kuna nad olid sageli suutelised finantseerima rohkem kui ühte kaarikut korraga, olid nad tihti ka selle väga prestiižika ürituse võitjad. Klassikalisel ajajärgul oli just Siracusa üks müntidel kasutatava kunsti keskpunkte ning graveerijate Kimoni ja Euainetose eestvedamisel loodi seal mõned antiikaja kõige suurepärasemad müntide kujundused.

Esimesed müntide valmistamise keskused Kreeka poolt koloniseeritud Itaalia lõunaosa aladel (Magna Græcias) olid Paestum, Crotone, Sybaris, Kaulon, Metapontum ja Taranto. Need muistsed linnad alustasid müntide vermimist vahemikus 550–510 e.m.a.[5][6]

Hellenistlik ajajärk[muuda | muuda lähteteksti]

Kullast Eukratides I 20-staaterine münt, suurim antiikajal vermitud kuldmünt
Aleksandria päritolu drahm aastast 222–235. Esiküljel Vana-Rooma keisri Severus Alexanderi loorberitega kroonitud pea ja tähed KAI(ΣΑΡ) MAP(ΚΟΣ) AYP(ΗΛΙΟΣ) ΣЄY(ΑΣΤΟΣ) AΛЄΞANΔPOΣ ЄYΣЄ(ΒΗΣ). Tagaküljel tervisejumal Asklepiose büst.

Hellenistlikku ajajärku iseloomustab Kreeka kultuuri levimine üle suure osa tollasele kultuurile tuntud maailma. Kreekakeelseid kuningriike rajati Egiptuse ja Süüria aladele, mõneks ajaks ka Iraani aladele ja isegi nii kaugele itta kui Afganistan ja India loodeosa. Kreeka kaupmehed levitasid münte üle kogu selle tohutu ala ning uued kuningriigid alustasid peagi ka ise müntide valmistamist. Kuna need riigid olid suuremad ja jõukamad kui klassikalise perioodi Kreeka linnriigid, kippusid seal valmistatud mündid olema masstoodang, suuremad ning ka senisest tihemini kullast. Samas puudus neil sageli varasema ajajärgu münte iseloomustanud esteetiline peenus.

Siiski peetakse mõningaid Kreeka-Baktria kuningriigi ja selle India aladel asunud järglase Indo-Kreeka kuningriigi münte kunstiliselt tasemelt Kreeka müntide ühtedeks parimateks näideteks üldse: neis ühinesid realism ja idealiseerimine. Nende hulka kuuluvad ka hellenistliku maailma suurimad vermitud mündid: suurim kuldmünt, mis vermiti Eukratides I ajal (valitsemisaeg 171–145 e.m.a.) ja suurim hõbemünt, mis vermiti Indo-Kreeka kuninga Amúntas Nikátori valitsemisajal (ta valitses ca 95–90 e.m.a.). Neil müntidel olnud portreed olid võrreldes lääne pool toodetud müntidega oluliselt isikupärasemad[7].

Hellenistlike müntide kõige silmatorkavam uus omadus oli elavate isikute (valitsevate kuningate) portreede kasutamine. Sitsiiliast alguse saanud tava teised Kreeka linnad heaks ei kiitnud, arvates, et see näitab liigset suurelisust. Ent Egiptuses valitsenud Ptolemaioste dünastia kuningatel ja Süüria aladel olnud Seleukiidide riigi kuningatel ei olnud selliseid südametunnistuse piinasid: olles juba endale andnud jumaliku staatuse, andsid nad ka välja suurejoonelisi kuldmünte, mis olid kaunistatud nende endi portreedega esiküljel ja nende riigi sümbolitega tagumisel küljel. Tihti löödi müntidele ka kuningate nimed.

Sellega pandi alus müntide kujundusele, mis on pidanud vastu tänapäevani: esiküljel kuninga portree (reeglina profiilis ja kangelaslikus poosis) koos tema nimega ja tagaküljel vapp või mõni muu riigi sümbol.

Vermimine[muuda | muuda lähteteksti]

Kõik Kreeka mündid valmistati käsitööna nende löömise teel. Mündi mõlemal küljel olevad kujutised graveeriti sarnastele pronksist või rauast klotsidele ning seejärel asetati nende vahele kullast, hõbedast või elektronist varem valmis valatud tühi ketas. Seejärel löödi haamriga ühele klotsile, mis omakorda surus mõlemale mündi küljele soovitud kujutise.[8]

Mündid kui linnriigi sümbolid[muuda | muuda lähteteksti]

Kreeka linnriikide mündid kujutasid endast ainulaadset riiklikku sümbolit, embleemi varast vormi, mida numismaatikas tuntakse ka terminiga märk (inglise badge). Mündid esindasid linna ning aitasid kaasa linnriigi prestiiži suurenemisele. Müntide päritolu on võimalik selgitada ka nendel kujutatu põhjal:

Meenemündid[muuda | muuda lähteteksti]

Siracusa dekadrahm. Arethusa või kuninganna Demarete pea. Siracusa elanikele viitav kiri ΣΥΡΑΚΟΣΙΟΝ, ümbritsetuna nelja delfiini poolt.

Meenemüntide kasutamine võidu või riigi saavutuse tähistamiseks mõeldi välja just Kreekas. Mündid on hinnalised, vastupidavad ja neid näevad väga paljud inimesed. Ajalehtede ja muu massimeediata ajastul oli tegemist ideaalse viisiga poliitilise teate levitamiseks.

Esimene selline münt oli Ateena linnriigi poolt välja antud dekadrahm, millega tähistati Kreeka võitu sõdades Pärsiaga. Neil müntidel, mida vermiti ligikaudu aastal 480 e.m.a kujutati näoga vaataja poole olevat laialisirutatud tiibadega jumalanna Athena püha lindu öökulli, kes hoidis oliivilehtedega oksa. Athena püha taim oliivipuu oli ka rahu ja õitsengu sümbol.[11] Sellega anti edasi sõnumit, et Ateena linn oli võimas ja võidukas, kuid samas ka rahuarmastav.

Veel üks meenemünt, nimega Demareteion tuntud hõbedast dekadrahm, vermiti umbes samal ajal Siracusas, et tähistada Kartaago lüüasaamist. Selle mündi esiküljel on kas Arethusa või kuninganna Demarete portree.

Vanakreeka mündid tänapäeval[muuda | muuda lähteteksti]

Vanakreeka müntide kogusid leidub paljudes muuseumides ning nende seast peetakse parimateks Briti Muuseumi, Ameerika Numismaatikaühingu ja Taani Riikliku Muuseumi kogusid. Ameerika Numismaatikaühingu kogu sisaldab umbes 100 000 Vana-Kreeka aladelt pärinevat münti mitmest piirkonnast ja rahapajast, Hispaaniast kuni Afganistanini. Need mündid on erinevas ulatuses ka akadeemikutele ja uurijatele uurimise tarbeks kättesaadavad.

Vanakreeka müntide turg on kollektsionääride seas aktiivne. Paljud oksjonimajad Euroopas ja Ameerika Ühendriikides on spetsialiseerunud antiiksetele müntidele (sh Kreeka omadele) ja selliste müntide jaoks on suur turg ka Internetis.

Jätkuvalt leitakse Euroopast, Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast Kreeka münte sisaldavaid aardeid ning mõned neis sisalduvad mündid leiavad ka tee turule. Sellel, et need mündid on paljude kollektsionääride jaoks taskukohased, on mitu põhjust: pigem suured toodetud kogused, metallide vastupidavus ning antiikajal levinud komme hankida korraga suur hulk münte, et neid kõrvale panna.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Kanne δράσσομαι Kreeka-Inglise leksikonis. δράξ (drax), δραχμή (drachmē): grasp with the hand.
  2. BMC 11 – Attica Megaris Aegina.
  3. "Obol". Vaadatud 08.09.2014. 
  4. 4,0 4,1 American Numismatic Society (1916). American Journal of Numismatics. 49–50. American Numismatic and Archaeological Society. 
  5. "Bruttium - Ancient Greek Coins - WildWinds.com". Vaadatud 08.09.2014. 
  6. "Lucania - Ancient Greek Coins - WildWinds.com". Vaadatud 08.09.2014. 
  7. Roger Ling, "Greece and the Hellenistic World"
  8. Grierson: Numismatics.
  9. Kanne σέλινον Kreeka-Inglise leksikonis.
  10. Kanne ῥόδον Kreeka-Inglise leksikonis
  11. "Decadrachm". Flickr. Vaadatud 08.09.2014. 

Täiendav kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Grierson, Philip (1975), Numismatics, Oxford, Oxford University Press ISBN 0-19-885098-0.
  • Head, Barclay V. (1911), Historia Numorum; A Manual of Greek Numismatics, Oxford: Clarendon Press.
  • Hill, George Francis (1906), Historical Greek Coins, London : Archibald Constable and Co.
  • Jenkins, H.K. (1990), Ancient Greek Coins, Seaby, ISBN 1-85264-014-6.
  • Konuk, Koray (2003), From Kroisos to Karia; Early Anatolian Coins from the Muharrem Kayhan Collection, ISBN 975-8070-61-4.
  • Kraay, Colin M. (1976), Archaic and Classical Greek Coins, New York: Sanford J. Durst, ISBN 0-915262-75-4.
  • Melville Jones, John R, 'A Dictionary of Ancient Greek Coins', London, Seaby 1986, reprinted Spink 2004.
  • Melville Jones, John R, Testimonia Numaria. Greek and Latin texts concerning Ancient Greek Coinage, 2 vols (1993 and 2007), London, Spink, 0-907-05-40-0 and 978-1-902040-81-3.
  • Ramage, Andrew & Craddock, Paul (2000), King Croesus' Gold; Excavations at Sardis and the History of Gold Refining, Trustees of the British Museum, ISBN 0-7141-0888-X.
  • Rutter N. K, Burnett A. M, Crawford M. H, Johnston A. E.M, Jessop Price M (2001), Historia Numorum Italy, London: The British Museum Press, ISBN 0-7141-1801-X.
  • Sayles, Wayne G, Ancient Coin Collecting, Iola, Wisconsin : Krause Publications, 2003.
  • Sayles, Wayne G, Ancient Coin Collecting II: Numismatic Art of the Greek World", Iola, Wisconsin : Krause Publications, 2007.
  • Sear, David, "Greek Coins and Their Values: Volume 1", London: Spink.
  • Sear, David, "Greek Coins and Their Values: Volume 2" London: Spink.
  • Seltman, Charles (1933), Greek Coins, London: Methuen & Co, Ltd.
  • Seltman, Charles, Masterpieces of Greek Coinage, Bruno Cassirer – Oxford, 1949.
  • Thompson M, Mørkholm O, Kraay C. M. (eds): An Inventory of Greek Coin Hoards, (IGCH). New York, 1973 ISBN 978-0-89722-068-2.
  • Sylloge Nummorum Graecorum:
    • American Numismatic Society: The Collection of the American Numismatic Society, New York
  • Ward, John, Greek Coins and their Parent Cities, London : John Murray, 1902. (Lisatud autori kollektsiooni kataloog, mille autor on Sir George Francis Hill).

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]