Vanakreeka teater

Vanakreeka teater oli teatrikultuur Vana-Kreekas ja selle algusajaks loetakse 6. saj e.m.a.Vanakreeka teatri peamised suunad olid tragöödia, komöödia ja satüürdraama. Esitlusele tulid etendused eri Kreeka festivalidel, näiteks Ateena linna dionüüsiatel, lenaiadel ja panathenaiadel. Kreeka draama sünd on tihedalt seotud selleaegse religiooni ja rahva lõbustustega. Festivale, mida kutsuti dionüüsiateks, hakati korraldama veini-, draama- ja kunstijumala Dionysose auks.

Kreeka draama kõrgajaks peetakse 5. saj e.m.a, kus loodi enamik tänapäevalgi teadaolevaid näidendeid. Ainuüks Ateena linna dionüüsiafestivalile kirjutati aastas vähemalt 15 näidendit. See annab aluse oletada, et saja aasta jooksul sündis ühe festivali tarbeks vähemalt 1500 uut etendust, sealhulgas 900 tragöödiat, 300 komöödiat ja 300 satüürdraamat.

Dionüüsia

Dionüüsiad olid Vana-Kreekas kaks korda aastas toimunud pidustused, mis olid pühendatud jumal Dionysose auks. Jaanuaris, veebruaris korraldati väikesed festivalid ja märtsis, aprillis viie-kuuepäevased dionüüsiad, kus kolmel viimasel päeval toimusid teatrietendused.

Pidustustest said osa võtta juba üle 3-aastased poisid ja isegi orjad ning neile olid omased veinikannu avamise ja uue veini proovimise rituaalid ning jooming, millest kõik pidulised osa võtsid. Veini joomine tähistas sisenemist täiskasvanute maailma ja enne 3-aastaseks saamist surnud poistele pandi väiksed veinipeekrid hauda kaasa.

Tragöödia

Vanakreeka tragöödia algusajaks loetakse 6. saj lõppu e.m.a. Varaseid algeid on seostatud Atika piirkonnaga, kust on pärit ka Thespis, keda võib lugeda üheks esimeseks tragöödia autoriks ja ettekandjaks. Tragöödia tekkeloost on kaks versiooni. On teadlasi, kes seovad žanri eepilise luule lüürilise esitlusega. Aga teine versioon viitab laulurituaalile (trag-ōdia) Dionysose kummardamisel, kus oli kombeks kanda iseloomulikke maske. Kuna Dionysosest sai lisaks veinijumalale ka teatrijumal, siis on teine arvamus valdav.

Tragöödiaid etendati vabaõhuteatrites, mis olid avatud kogu meessoost elanikkonnale. Etenduste süžee sai inspiratsiooni Kreeka mütoloogia ainesest, mis oli tihedalt seotud kohaliku religiooniga. Tragöödia autor ei tohtinud teha poliitilisi avaldusi ning sisu oli sageli seotud mõne sõja või vallutusega. Trooja sõda andis ainest mitmele näidendile: „Hecuba“, „Trooja naised“ jne. Süveneti ka inimese ja looduse, sisemise mina ja teise inimese suhetesse, ülistati kangelannade lahkust ja moraalsust, näiteks Antigone Sophoklese „Antigone“.

Varajastele tragöödiatele on omane, et etendusest võttis osa ainult üks näitleja, kes kandis maski ja kostüümi. Sealt edasi arenes etenduse vorm suhtluseks näitleja ja koori vahel. Selle uuendusega seostatakse eelkõige Thespist, kes vahetas laval olles kostüüme ning jagas sellega etenduse episoodideks. Phrynichos jagas koori rühmadesse, mis võisid esindada vanemaid, mehi, naisi jne. Agathon tõi etendustesse veel uuendusi ning lisas muusikapalad, mis otseselt etendusega ei seostunud.

Esimeseks suuremaks tragöödia luuletajaks peetakse Aeschylust (u 525–456 a e.m.a), kes lisas teosele väiksemate osade jaoks teise näitleja ning tõi näidenditesse rohkem dialoogi. Aeschylus kandis tihti eri etenduste vahel ühtset teemat. Selline triloogia on kujunenud näiteks etendustest „Agamemnon“, „Cheoephori“ ja „Eumenides“, mida tuntakse ühtselt teosena „Oresteia“.

Oluline tragöödiakirjanik oli ka Sophokles (u 496–406 a e.m.a), kes oli väga populaarne ja tuntud. Tema näidenditesse lisandus juba ka kolmas näitleja. Etenduse süžee muutus tänu näitlejate arvule keerukamaks. Mõned tema tuntud teosed on „Antigone“ (u 442 a e.m.a.), „Kuningas Oidipus“ ja „Trāchise naised“.

Viimane klassikalistest tragöödia luuletajatest oli Euripides (u 484–407 a e.m.a). Ta oli tuntud teatud realismi poolest nii tekstis kui lavaesitluses. Kuigi ta oli rahva seas hinnatud ja populaarne, võitis ta ainult mõne festivalikonkursi. Tema loodud näidenditest võiks kõige tuntumaks pidada teost „Medeia“.

Näidendid telliti reeglina spetsiaalselt festivalidel võistlemiseks, kuid paljusid neist esitati uuesti ja kirjutati üles, et neid n-ö hulganisti jagada. Neid üleskirjutisi, mida peeti klassikaks, säilitas Kreeka ametlike ja muutumatute riiklike dokumentidena. Koolides sai õppekava oluliseks osaks klassikaliste näidendite uurimine.

Komöödia

Vanakreeka komöödia algusajaks on 6. saj e.m.a. See oli väga populaarne teatrivorm, kus visati nalja poliitikute, filosoofide ja kaaskunstnike üle. Lisaks koomilisele vaatenurgale annavad need etendused kaudse sissevaate Kreeka ühiskonda. Samuti on võimalik etendustest välja lugeda infot publiku kohta – mis kreeklastele sel hetkel humoorikas tundus. Lõpuks moodustasid Kreeka komöödia ja selle vahetu eelkäija Kreeka tragöödia koos vundamendi, millel põhineb tänapäevane teater.

Kreeka komöödianäidendite täpne päritolu ei ole nii täpselt teada, kuid illustratsioone meestest, kes riietavad ennast kellekski teiseks või matkivad kedagi, on võimalik leida keraamikalt 6. saj e.m.a. Sealt leiab näitlejaid, kes on on riietatud hobusteks, saatüriteks või lihtsalt liialdatud kostüümides tantsijateks. Varaseks komöödiallikaks loetakse ka Archilochuse (7. saj e.m.a) ja Hipponaxi (6. saj e.m.a) toore ja selgesõnalise seksuaalse huumoriga luuletusi. Kolmandaks eelkäijaks võiks pidada Dionysose festivalidel lauldud fallilisi laule.

Peamiselt olid komöödianäidendid üles ehitatud järgnevalt. Esimene lavastuse oli osa ehk parodoos – koori ilmumine ja alguslaul. Etenduse teine etapp ehk agoon oli nn sõnasõda. Etenduse kolmandas etapis ehk paraboosis rääkis koor otse publikuga ja see oli pidulik etteaste. Näidendi lõpp ehk eksood andis võimaluse koori hoogsatele lauludele ja tantsudele.

Esinejateks olid näidendites meessoost professionaalsed näitlejad, tantsijad ja lauljad. Kuna laval tuli esitada väga erinevaid inimtüüpe ja ka müstilisi tegelasi, kandsid nad väga võimsaid kostüüme ning näo miimikat edastavaid maske, mis vastasid kujutatava tegelase iseloomule. Komöödianäitlejad esinesid narrirõivastes, mis koosnesid tugevalt polsterdatud sukkpükstest ja lühikesest tuunikast, mis omakorda paljastas pika nahkfallose. Peategelane ning tavaliselt 2 kõrvalnäitlejat esitasid kõik sõnalised osad. Kuna maski taha varjudes ei olnud näitlejal võimalik oma näoilmeid kasutada, pidi ta oskuslikult edasi andma emotsioone oma hääle ja žestidega.

Komöödiad telliti nagu kõik teisedki tolleaegsed etendused festivalide võistlusteks. Koomiline näidend etendati alati päeva lõpus peale tragöödiaid ja satüürdraamasid. Aleksandria õpetlaste jaotus jagas komöödiaperioodi vanaks, keskmiseks ja uueks. Vana komöödia käsitles igapäevaelulisi päevaprobleeme ning arvustas tihti lausa sündusetult või rõvedalt naljatledes silmapaistvaid riigimehi. Puutumata ei jäänud ka kõige populaarsemad poliitikud ning teatud piirini võis nalja teha isegi Kreeka mütoloogia ja religiooni üle. Keskmises komöödias võib näha Ateena demokraatia languse märke, teemad muutusid pigem apoliitilisteks ning koori tähtsus etendusel vähenes. Riietusest kadusid jämedakoelised elemendid nagu näiteks fallos. Uue komöödia ajastul (u alates aastast 320 e.m.a) kätkesid teemad igapäevaelu, kuid puudutasid ka poliitikat. Etendus keskendus enam süžeele ning koor jäi sellel hetkel juba täiesti tahaplaanile esitades ainult muusikalisi vahepalu. Üks tuntuim vanakreeka komöödiakirjanik oli Aristophanes (u 460–380 e.m.a).