Ateena demokraatia

Allikas: Vikipeedia

Ateena demokraatia oli varaseim tuntud demokraatia. Ka teistes Kreeka linnades oli demokraatiaid, kuid need erinesid Ateena omast ning ükski neist polnud ka nii võimas. Ateena demokraatia oli unikaalne otsedemokraatia eksperiment, kus inimesed ei valinud endale esindajaid, vaid hääletasid ise seaduste poolt.

Ateena alad oma suurimas ulatuses, u 450 eKr

Ateena demokraatia toimis 5. sajand eKr Pärsia sõja ja Peloponnesose sõja vahelisel ajal.

Ateena mereliit enne Peloponnesose sõda (431 eKr)

462/461 eKr toimus Ateenas pööre demokraatiale. Aristokraatlikult ja Sparta-sõbralikult meelestatud Kimon pagendati ostrakismiga kümneks aastaks. Samal ajal viis Ephialtes läbi reformi, millega võttis areopaagi nõukogult poliitilise võimu, andes selle rahvakoosolekule, osalt viiesaja nõukogule ja heliaiale (Ateena kõrgemale kohtule). Sellega likvideeriti viimased aristokraatliku võimu jäänused. Ephialtes mõrvati peagi.

Umbes 460 eKr tõusis liidriks Perikles, kes 460–429 eKr suurel määral kujundas nii Ateena sise- kui ka välispoliitikat ja oli ka hiilgav oraator. Tema eestvõttel hakati riigiametnikele ja kohtunikele palka maksma. Temaga on seotud Ephialtesele järgnevad Ateena demokratiseerimiseks tehtud reformid. Lisaks ei valitud ametnikke enam hääletamise, vaid liisuheitmisega. Vaid eriteadmiste nõudega ametnikke valiti hääletamisega.

Kõrgeim riigiorgan oli rahvakoosolek – ekleesia, mis käis koos umbes 40 korda aastas. Sellest võtsid osa Ateena kõik täisealised kodanikud. See otsustas tähtsamaid riigiasju ja hakkas regulaarselt mõjutama riigivalitsemist.

Tähtsuselt teine valitsusorgan oli viiesaja nõukogu, mis komplekteeriti endiselt 10 füüli esindajatest ja oli põhiliselt nõuandev organ. 10 territoriaalset ringkonda saatsid nõukokku igaüks 50 liiget ning loosiga määratud järjekorras istus korraga nõukogus 50 selle liiget.

Kogu täidesaatev võim kuulus ametnike kolleegiumidele, mis valiti igal aastal ja mis allusid rahvakoosolekule ja viiesajanõukogule. Tähtsaim neist oli strateegide kolleegium, mille ülesanne oli välispoliitika ja rahanduse juhtimine. Demokraatlik institutsioon oli ka vandekohus (heliaia), mis valiti liisuheitmisega. Põhiliselt vandekohtus lahendati kriminaalprotsesse ja eraõigust, kuid see toimis ka riikliku järelevalvena. Protsess lahendati ühe päevaga. Olid olemas süüdistajad, kaitsjad ja tunnistajad. 6000 kohtuniku hulgast valiti loosiga konkreetseid kohtuasju arutavad kohtumehed. Kogu täisealise meeskodanikkonna aktiivne osalemine riigielus tugines kõrgele haridustasemele.

Püsisid ka aeropaag ja arhondid, kuid nende mõju oli väike. Ateena kodanike privileegid tingisid suure tungi Ateena kodakondsusse. Perikles kehtestas seaduse, mille kohaselt kodanikuks sai vaid see, kelle isa ja ema olid Ateena kodanikud.

Ateena demokraatiat juhtis aristokraatide grupp. Ülikuil oli rohkem aega poliitikaga tegelda, nad olid ühtehoidvamad ning neil oli parem haridus ja kasvatus. Just mõjukas esinemine rahvakoosolekul ja täiuseni lihvitud kõnekunstioskused olid tollases avalikus elus peamisteks võitlusvahenditeks.

Demokraatia oli kulukas. Riiki finantseerisid leiturgiad (rikaste finantseerimine), millega finantseeriti sõjalaevastikku ja pidustusi. Hiljem muutus oluliseks allikaks Ateena mereliidu liikmemaks. Sissetulekuteks olid veel Pireuse tollid ja metoikidelt korjatud maks. Metoigid olid Ateenas resideerivad võõramaalased, neil puudusid nii kodanikuõigused kui ka kinnisvara.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]