Tsivilisatsioon

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Vana-Egiptust on peetud varajase tsivilisatsiooni näiteks

Tsivilisatsioon (ladinakeelsest terminist civilis – "kodanikesse puutuv, üldkasulik) tähistab hästi korraldatud ja kõrge kultuuritasemega ühiskondi.[1] Seda on defineeritud ka kui ühiskonda, "kus on arenenud põlluharimine ja käsitöö, välja kujunenud ühiskonnakihid, tekkinud linnad ja riik, tuntakse kirja ning luuakse kõrgetasemelisi kirjandus- ja kunstiteoseid".[2]

Varajased tsivilisatsioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Varajastel tsivilisatsioonidel olid eripärade kõrval mitmed ühised jooned:

  • tekkisid pärast seda, kui oli üle mindud küttimiselt ja koriluselt viljelusmajandusele
  • varanduslik kihistumine
  • kujunes välja riik
  • võeti kasutusele kiri
  • arenenud usulised tõekspidamised, kirjandus ja teadus.

Esimesed tsivilisatsioonid tekkisid suuremate jõgede ja oluliste kaubateede äärde. Peaaegu üheaegselt u 3000 eKr tekkis Eufrati ja Tigrise alamjooksul Mesopotaamia (tänapäeva Iraak) ja Niiluse kallastel Egiptuse tsivilisatsioon. Pärast seda tekkis tsivilisatsioon Indias Induse jõe ääres (u 2400 eKr), Vahemeres paikneval Kreeta saarel (u 2000 eKr) ja Hiinas Huang He jõe orus (u 1700 eKr).[3]

Tsivilisatsioon ja kultuur[muuda | muuda lähteteksti]

Kultuuri ja tsivilisatsiooni suhtestusest kirjutab ajaloofilosoof Oswald Spengler. Tsivilisatsiooni kujunemine tähistab temal loovalt kultuurilt üleminekut tarbijalikule elulaadile. Ta eristab kultuuri tsivilisatsioonist viimase laialdasema tehnikakasutuse poolest.

Samuel Huntington eristab kaheksat tsivilisatsiooni: hiina ehk sinoiline, jaapani, hindu, muhameedlik, vene õigeusu, Lääne, Ladina-Ameerika ja Aafrika. Ta näeb tsivilisatsioonis üldist kultuuripiirkonda, mille moodustab sarnane kultuurikeskkond.

Arnold J. Toynbee märkis oma 12. köitelise raamatu "Uurimuse ajaloost" (A Study of History) kokkuvõttes, et tema poolt uuritud 21 tsivilisatsiooni kokkuvarisemise põhjuseks oli (1) rikkuse äärmuslik kontsentreerumine väikese grupi kätte ja (2) suutmatus reageerida keskkonna muutustele, s.t reformida ühiskondlik-majanduslikke suhteid.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Inimene, ühiskond, kultuur. 1, Vana-Idamaad, Vana-Kreeka ja Vana-Rooma : XI klassi ajalooõpik. Tallinn, 1998, lk 11.
  2. Vanaaeg : ajalooõpik 6. klassile. I osa. [Tallinn], c2010, lk 49.
  3. Inimene, ühiskond, kultuur. 1, Vana-Idamaad, Vana-Kreeka ja Vana-Rooma : XI klassi ajalooõpik. Tallinn, 1998, lk 11-12.