Protagoras

Allikas: Vikipeedia

Protagoras Abderast (5. sajand eKr) on kuulus vanakreeka filosoof, sofist, kes hakkas ühe esimese filosoofina oma õpetuse eest raha võtma.

Teda võib pidada ka esimeseks väitlusõpetajaks, kuna ta pani oma õpilasi teema poolt ja vastu väitlema. Periklese palvel töötas ta välja uue konstitutsiooni projekti. Kuid õige pea Protagoras vahistati ja mõisteti surma. Hiljem ta siiski vaid pagendati, kuid teel Sitsiiliasse ta uppus. Süüdistuse põhjuseks oli tema raamat "Jumalatest", mis sai esimeseks avalikult põletatud teoseks. See teos algas sõnadega: "Jumalatest ei või ma täie kindlusega ütelda, kas nad on olemas või ei ole olemas, sest takistusi seisab siin ees – nii küsimuse enda tumedus kui ka inimliku elu lühidus."

Protagoras õpetas, et kõik on tõde, mida tõeks peetakse. Millistena asjad näivad mulle, sellised nad ongi minu jaoks; millistena nad näivad teisele inimesele, sellised nad ongi tema jaoks. Tõde on alati tõde kellegi jaoks mingites tingimustes ja mingil ajal. Näited: Üks ja sama seltskond on nõme ühe inimese jaoks, kuid täiesti normaalne teise inimese jaoks. Õppeaine, mis on huvitav ühe jaoks, ei ole huvitav teise jaoks.

Protagoras on tuntud Protagorase paradoksi poolest. Nimelt leppis ta kokku ühe õpilasega, et õpetab talle kõrge tasu eest loogikat ja kõnekunsti, et võimaldada tal edukalt kohtuasjades esineda. Protagoras andis oma õpetusele ka garantii: õpilane pidi maksma alles siis, kui on oma esimese kohtuasja võitnud.

Pärast õpingute lõpetamist aga ei võtnud õpilane ette ühtegi kohtuasja ega maksnud ka Protagorasele. Protagoras kaebas õpilase kohtusse, et nõuda kokkulepitud tasu. Protagoras oli kindel, et saab igal juhul oma tasu kätte: kui Protagoras võidab, on kohus otsustanud, et õpilane peab maksma. Protagorase kaotuse puhul on õpilane oma esimese kohtuasja võitnud ja peab maksma. Kuid õpilane oli kindel, et ei pea ühelgi juhul tasu maksma: kui õpilane võidab, on kohus otsustanud, et ta tasu maksma ei pea. Õpilase kaotuse korral ei ole ta oma esimest protsessi võitnud ega pea maksma.

Kõigi asjade mõõt on inimene, olevate – et/kuidas need on, olematute – et/kuidas need ei ole. See on Protagorase ütlus.