Seleukiidide riik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Seleukiidide riik
312. aasta eKr63. aasta eKr
Seleucid-empire-323BCE.png
Pealinn Tigrise-äärne Seleukeia (305−240 eKr), Antiookia (240-64 eKr)
Religioon kreeka, babüloonia, zoroatrism, budism
Riigikeeled kreeka
Peamised keeled pärsia, aramea

Seleukiidide riik (vanakreeka keeles Βασιλεία τῶν Σελευκιδῶν), hiljem sisuliselt Süüria kuningriik oli antiikaja hellenistlik impeerium, mis tekkis Aleksander Suure riigi jagunemisel ja mis oma kõrgajal ulatus Väike-Aasiast Indiani. Pealinnaks oli aastatel 305−240 eKr Tigrise-äärne Seleukeia, seejärel Süüria Antiookia.

Diadohhide sõjad[muuda | muuda lähteteksti]

Diadohhide satraapiad Aleksander Suure impeeriumi aladel, 323. aastal eKr

Aleksander Suure (356 eKr–323 eKr) loodud maailmariik lagunes Diadohhide sõdades ja Makedoonia jäi laostuva riigiosa tuumikuks. Alek­sander Suure väejuhid ja järglased diadohhid (kreeka keeles diadochos, 'järglane'; tähtsamad: Antigonos, Kassandros, Ptolemaios, Seleukos, Lysimachos) võitlesid pärast Aleksandri surma (323. aastal eKr) ülemvõimu ja seejärel riigi jagamise pärast.

Makedoonia riik jagunes pärast Aleksander Suure surma Kreeka ja Makedoonia, Egiptuse, Väike-Aasia ja Aasia osaks ning kujunesid Ptolemaioste (Egiptus), Seleukiidide (Süüria ja Mesopotaamia), Antigoniidide (Make­doonia) ja Attaliidide (Pergamon) hellenistlikud riigid.

Next.svg Pikemalt artiklis Diadohhide sõjad
Diadohhide riigid enne Ipsóse lahingut (301. aastal eKr)

Seleukiidide riigi moodustumine[muuda | muuda lähteteksti]

Philippos II ja Aleksander Suure väepealik Seleukos I Nikator (kreeka keeles 'võitja'; umbes 358 eKr–281 eKr) Seleukiidide dünastia ja Seleukiidide riigi rajaja, sai 321. aastal eKr Babüloonia satraapia asevalitsejaks, kindlustus seal sõja järel Antigonos I-ga lõplikult 312. aastal eKr ja vallutas seejärel Aleksander Suure endise impeeriumi idaalad kuni Indiani. Seleukos I kuulutas enda 305. aastal eKr kuningaks, Ipsóse lahingu tulemusena (301. aastal eKr) omandas ta Süüria alad. Seleukos I asutas 300. aasta paiku eKr Apameia linna, mis asus oluliste kaubateede ristumiskohas ja sellest sai üks tähtsamaid Süüria linnu. Samal ajal asutas Seleukos I ka Antiookia linna, mille nimetas oma isa Antiochose järgi.

Seleukiidide riigi alad peale Ipsóse lahingut

Makedoonia väepealik ja diadohh Antigonos I poeg ja Makedoonia kuningas 294288. aastal eKr Demetrios Poliorketes sai Lysimachose ja Pyrrhose käest aastal 288. aastal eKr lüüa ja põgenes Väike-Aasiasse, kus hakkas sõdima Seleukos I vastu, kuid sai lüüa ja langes vangi, kus ta peagi suri. Tema poeg Antigonos II sai aga Makedoonia kuningaks ning antigoniidid valitsesid riiki kuni roomlaste sissetungini.

Pärast Lysimachose võitmist, Korupedioni lahingus (281. aastal eKr) sai Seleukos I enamiku Väike-Aasia ja Lüüdia valitsejaks.

Lähis-Ida 42. sajandil eKr

279 eKr tungisid Balkanile ja seejärel Väike-Aasiasse keldid, kes kreeka allikates tuntud galaatide nime all. Galaatide rüüstamistele Kreekas järgnes nende sissetung Väike-Aasiasse. Balkanil said keldid lõpuks hävitavalt lüüa Demetrios Poliorketese pojalt Antigonos Gonataselt. Väike-Aasias saavutas galaatide üle võidu Antiochos, asustades suure osa neist poolsaare sisealadele, mida järgnevalt tunti Galaatia nime all.

Antigonos Gonatase ja Antiochose edu galaatide vastu tähistas võimusuhete stabiliseerumist ja seega diadohhide sõdade lõppu. Vastastikusel kokkuleppel jäi Euroopa Antigonose ja Aasia Antiochose võimu alla. Egiptus oli juba aastakümneid kindlalt Ptolemaioste käes.

Seleukos I (305−281 eKr) järglaste Antiochos I Soter (281–261 eKr), Antiochos II (261–246 eKr), Seleukos II (246−225 eKr) ja Seleukos III (225−223 eKr) ajal võitles riik ülestõusudega Bitüünias, Baktrias ja Partias ning esimeses Süüria sõjas (274–271. aastal eKr) Ptolemaioste kuningriigi vastu.

Rooma keisririik-Seleukiidide riik-Partia, 200 aastal eKr

Baktria ja Partia eraldumine[muuda | muuda lähteteksti]

3. sajandi eKr keskpaiku kaotasid nad idapoolsed alad, kui Kesk-Aasias moodustus hellenistlik Baktria riik ja Iraani aladel lõi lahku kohalikku päritolu Partia dünastia. aastal 225 eKr muutis satraap Diodotos Baktria ja 245 eKr ka Partia ning Hürkaania satraap Andragoras alad iseseisvaks.

Ptolemaioste kuningriik ja Seleukiidide riik ca 200. aastal eKr

Antiochos III Suure valitsusaeg ja vallutussõjad[muuda | muuda lähteteksti]

Marmorpea, mis kujutab Seleukiidide kuningat Antiochus III

223 eKr võimule (223–187. aastal eKr) tulnud Antiochos III Suur suutis järgneva 25 aasta jooksul taastada riigis korra ning allutada Baktria ja Partia taas oma võimule.

Sõjad Ptolemaiostega[muuda | muuda lähteteksti]

Antiochos III Suure katse vallutada Ptolemaiostelt Koile-Süüriat lõppes esialgu küll lüüasaamisega Raphia lahingus (217. aastal eKr), kuid järgnenud kuulsusrikas sõjaretk itta taastas lühemaks ajaks hegemoonia Iraani aladel ja pärast naasmist vallutati lõpuks peaaegu kogu Süüria. Rahuleppe kohaselt pidi Ptolemaios V abielluma Seleukiidide dünastiasse kuuluva Antiochos III tütre Kleopatra I-ga. Antiochos III Suur võitis ka sõjas Egiptuse Ptolemaiostega, 204 eKr Ptolemaios V-ndat ning Egiptuse Ptolemaioste dünastia kaotas enamiku oma ülemerevaldustest (Väike-Aasia rannikualad ja selle läheduses asetsevaid saared) ning Lõuna-Süüria.

202 eKr sõlmis Antiochos III lepingu Makedoonia kuninga Philippos V-ga jagamaks Egiptuse Ptolemaioste valdusi Egeuse meres. Rhodoslased, toetatuna Pergamoni ja Rooma poolt, kuulutasid Makedooniale sõja (205–200). 200. aastal eKr sai Ptolemaios V Epiphanes Panioni lahingus Golani kõrgendikel Antiochos III käest taas lüüa ja kaotas suure osa Süüriast.

Next.svg Pikemalt artiklis Süüria sõjad (274200 eKr): 260255 eKr Teine Süüria sõda, 245241 eKr Kolmas Süüria sõda, 219217 eKr Neljas Süüria sõda, 202200 eKr Viies Süüria sõda
Makedoonia (oranž) aastal 200 eKr ja Aitoolia Liidu ning Ahhaia Liidu alad Balkani poolsaarel, Pergamoni kuningriik ja Seleukiidide riik Väike-Aasias

Sõjad Kreekas[muuda | muuda lähteteksti]

Põhjuse Rooma vabariigi sekkumiseks idapoolsetesse asjadesse andsid Pergamoni ja Rhodose abipalve Makedoonia ja Seleukiidide hegemoonia vastu. Vana-Makedoonia kaotuse järel Roomale Teises Makedoonia sõjas, kui Seleukiidi valitseja Antiochos III roomlastega sõlmitud leppe kohaselt oma senise liitlase hülgas, püüdis Antiochos III laiendada võimu ka Egeuse merele. Philippos V sai 197 eKr Kynoskephalai lahingus Põhja-Kreekas Tessaalias lüüa Rooma vägedelt ja kaotas Kreekas ülemvõimu. Philippos V pidi loovutama rahuleppega valdused Kreekas, Kaaria Väike-Aasias ja loovutama laevastiku ja maksma kontributsiooni. Kreekas leidis Antiochos III toetust Aitoolia liidult, mis oli pettunud liiga väheste valduste pärast, mis roomlastelt toetuse eest Teises Makedoonia sõjas Makedoonia vastu juurde saadi. Antiochos III võttis oma lähikonda ka Kartaagost pärast edutut Kolmandat Puunia sõda põgenenud Hannibali.

Pergamoni eraldumine[muuda | muuda lähteteksti]

Pergamoni kuningriik aastal 188 eKr

Pergamoni kuningas Attalos I suutis vallutustega Väike-Aasias nõrgenenud Seleukiidide arvelt lühikeseks ajaks oma riigi territooriumi suurendada. Ka Seleukiidide vasturünnak Antiochos II juhtimisel, mis jõudis Pergamoni linna väravateni, ei suutnud riigi iseseisvust lõpetada. Pergamoni ja Rhodose abipalve Makedoonia ja Seleukiidide vastu, andsid Roomale põhjuse sekkumiseks idapoolsetesse Vana-Makedoonia asjadesse. Rooma liitlasena sai Eumenes II (197–158 eKr) oma võimu alla suure osa Väike-Aasiast ja Pergamoni riik laienes Tauruse mägedeni. Riigi sõltumatus kindlustus lõplikult pärast Antiochos III Suure lüüasaamist roomlastelt Magnesia lahingus (190. aastal eKr) Väike-Aasia lääneosas.

Rooma-Seleukiidi sõda[muuda | muuda lähteteksti]

Rooma-Seleukiidi sõja (192–188. aastal eKr) sõjategevus Kreekas ja Väike-Aasias
Seleukiidide riik ja Väike-Aasia, 188. aastal eKr

Antiochos III Suure alustatud ka Rooma-Seleukiidi sõda (192–188. aastal eKr) Rooma riigiga sooviga allutada Anatoolia ja Väike-Aasiat ja sekkumine Makedoonia ning Kreeka asjadesse lõppes hävitava lüüasaamisega roomlastelt. 192 eKr tungis Antiochos III Tessaaliasse, kuid tõrjuti sealt roomlaste poolt peagi välja ja ka tema laevastik sai lüüa. 190 eKr tungisid roomlased konsul Lucius Cornelius Scipio juhtimisel Aasiasse ja purustasid Seleukiidide väed Magnesia lahingus Väike-Aasia lääneosas (190. aastal eKr).

189. aastal eKr sõlmitud Apameia rahu tegi Seleukiidide hegemooniataotlustele Väike-Aasias lõpu ning nad pidid loobuma Tauruse mäestikust ja Küprosest lääne pool asuvatest aladest. Antiochos III-ndat toetanud Kreeka Aitoolia liit alistus Rooma riigile ning kaotas mõju. Roomlased nõudsid muuhulgas ka Hannibali väljaandmist, kes lootusetus olukorras 183 eKr mürki võttis.

Next.svg Pikemalt artiklis Rooma-Pärsia sõjad

Impeeriumi lagunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Seleukiidide valduste kahanemine Süürias, 95. aastal eKr
Seleukiidide riik, Pontose kuningriik, Suur-Armeenia ja Väike-Aasia, 90. aastal eKr

Seleukiidide domineerimise lõpetas Väike-Aasias Pergamoni ja Pontose hellenistlike kuningriikide teke 3. – 2. sajandil eKr, 140. aastal eKr paiku langes Mesopotaamia Partia võimu alla ning Seleukiidide alad piirdusid nüüd peamiselt Põhja-Süüriaga. Kui Seleukiidide riik umbes aastal 110 eKr nõrgenema hakkas, õnnestus Hasmoneidel saavutada täielik iseseisvus, Hasmoneide riik laienes naabruskonnas ka näiteks Samaaria ja Galilea aladele. Seleukos VI surma järel (95 eKr) lagunes Seleukiidide riik mitmeks osaks

Taga-Kaukaasias aga muutus Tigran II ajal (95–55 eKr) Suur-Armeenia vägevaks riigiks, mis laius Palestiinast Kaspia mereni. Aastal 83 eKr tungis Armeenia kuningas Tigranes II Süüriasse ja vallutas osa Seleukiidide valdustest. Tigranes II sai aga peagi Rooma väepealiku Lucius Licinius Luculluse käest Tigranakerti lahingus (69) lüüa ja Antiookia elanikud kuulutasid seejärel Antiochos XIII Asiatikose kuningaks; Lucullus kiitis selle samal aastal heaks. Pärast seda, kui Tigrani äi ja liitlane Pontose kuningas Mithridates VI sai 66 eKr Rooma väejuhilt Pompeiuselt lüüa ja Pompeius tegi Mithridatese riigi Bitüünia ja Pontus (Rooma provints)'e (Bithynia et Pontus) provintsiks, ei suutnud liitlasteta jäänud Tigran kahel rindel võidelda ning kaotas Rooma-Partia liidule ja jäi ilma kõigist vallutatud aladest peale päris Suur-Armeenia.

64. aastal eKr tungis Süüriasse Rooma väepealik Gnaeus Pompeius Magnus, kes tegi Seleukiidide riigile lõpu ja sellest sai Rooma provints ja veel samal aastal vallutas ta hilisema Arabia Petraea provintsi nabatealased. Antiochose mõrvati samal aastal.

Seleukiidide riigi valitsejad[muuda | muuda lähteteksti]

Satraap[muuda | muuda lähteteksti]

Pilt Nimi Valitsusaeg Eluaastad Märkused
Seleuco I Nicatore.JPG Seleukos I Nikator
320−315 ja 312−305 eKr
u 358−281 eKr
Kuulutas end kuningaks 305 eKr

Kuningad[muuda | muuda lähteteksti]

Seleukiididest valitsejad ei näidanud ennast Pärsia kuningate võimujärglastena, rõhutades selle asemel oma seost Aleksander Suurega. Võimu korraldamisel tuginesid nad Pärsia riigilt päritud maksu- ja satraapiate süsteemile. Babülonis esines Antiochos I (281–261 eKr) aga traditsioonilise Babüloonia kuningana, soosis kohalikke kultusi ja tema monumentidel kombineerusid jooned nii Kreeka-Makedoonia kui ka Pärsia võimusümboolikast.

Pilt Nimi Valitsusaeg Eluaastad Märkused
Seleuco I Nicatore.JPG Seleukos I Nikator
305−281 eKr
u 358−281 eKr
Seleukos I Nikator ja Antiochos I Soter
291−281
Antiochos I Tetradrachm 620447.jpg Antiochos I Soter
281−261
u 324/323−261
AntiochusIIMET.jpg Antiochos II Theos
261−246
286−246
Seleucus II Callinicus.jpg Seleukos II Kallinikos
246−225
265−225
SeleucusIII.jpg Seleukos III Keraunos
225−223
u 243−223
Antiochos III.jpg Antiochos III Suur
223−187
241−187
SeleucusIV - coin - face.JPG Seleukos IV Philopator
187−175
u 218−175
Antiochos IV Epiphanes face.png Antiochos IV Epiphanes
175−163
u 215−163
Antiochus V Eupator, coin, front side.jpg Antiochos V Eupator
163−161
u 172−161
Monetiere di fi, moneta ellenistica aurea di demetrio I, 162-150 ac..JPG Demetrios I Soter
161−150
185−150
Alexander I Syria-Antiochia face.jpg Alexandros I Balas
150−145
Suri 145
DemetriusII, coin, face.jpg Demetrios II Nikator
145−138
Suri 125
Esimene valitsusaeg
Antiochos VI.jpg Antiochos VI Dionysos Theos Epiphanes
145−140
u 148−u 140
Nominaalne valitseja
Tryphon coin.jpg Diodotus Tryphon
142−138
Suri 138
Väepealik. Ei kuulunud Seleukiidide dünastiasse
Antiochus VII coin (Mary Harrsch).jpg Antiochos VII Sidetes
138−129
Suri 129
DemetriusII, coin, face.jpg Demetrios II Nikator
129−126
Suri 125
Teine valitsusaeg
Aleksander II Zabinas face.png Alexandros II Zabinas
129−123
Suri 122
Vastukuningas
Cleopatra Thea face.png Kleopatra Thea ja Seleukos V Philometor
126−125
Cleopatra Thea face.png Kleopatra Thea ja Antiochos VIII Grypos Epiphanes Kallinikos Philometor
125−121
Suri 129
Antiochus VIII face.png Antiochos VIII Grypos
121−96
Suri 96
Antiochus IX face.png Antiochos IX Eusebes Kyzikenos
114−96
Suri 96
Seleucus VI Epiphanes.png Seleukos VI Epiphanes Nikator
96−95
Suri 95
Antioco X Eusebes.jpg Antiochos X Eusebes Philopator
95−92 või 89/88
u 113−92 või 89/88
DemetriusIII.png Demetrios III Eukairos Theos Philopator Soter
95−88
Suri 88
Antiochus 11.png Antiochos XI Epiphanes Philadelphos
95−92
115/113−92
Philippus Philadelphus infobox.jpg Philippos I Philadelphos
95−84/83
Suri pärast 83
Antiochus XII & Hadad.jpg Antiochos XII Dionysos Epiphanes Philopator Kallinikos
87−84
u 115−84
Tigran Mets.jpg Tigranes I
83−69
140−55
Armeenia kuningas Tigranes II
Seleukos VII Kybiosaktes Philometor
83−69
Suri u 58
Nominaalne valitseja
Antiochus XIII.jpg Antiochos XIII Asiatikos Philadelphos
69−64
Suri 64
Philippos II Philoromaios Barypous
65−63
u 95−pärast 56

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]