Suurtükivägi

Allikas: Vikipeedia
Suurtükiväe väeliigi (relvaliigi) NATO taktikaline põhitingmärk

Suurtükivägi on lahingutoetusrelvaliik (väeliik), mille ülesandeks on toetada lahingutegevuses osalevate väeliikide ja relvaliikide tegevust kaudtulega ja võidelda vastase suurtükiväeüksutega.

Rahvusvaheline suurtükiväeasjandust tähistav sõna on artilleeria, mis tuleneb vanast prantsuse keelest: artillier – ette valmistama, õhkima.

Suurtükiväe relvastus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurtükiväe relvastusse kuuluvad tänapäeval põhiliselt


  • Mõne riigi sõjaväes liigitatakse suurtükiväerelvadeks ka osad kahurid, mis on valmistatud laskmiseks kinniselt tulepositsioonilt (sarnaselt haubitsatega).
  • Varem on suurtükiväe relvastusse kuulunud ka mortiirid, mis on tänapäeval asendatud miinipildujatega jalaväes.

Suurtükiväe tegevuse alused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurtükiväe tuleülesande täitmise protsessi põhimõtteline skeem

Suurtükivägi täidab tuleülesandeid vastavalt ette valmistatud tulepositsioonidelt. Tänapäeva suurtükiväe tegevuse juhtimine toimub integreeritud positsioneerimise, laskeandmete arvutuse ja edastamise süsteemi abil.

Suurtükiväe võtmevõimekusteks on kujunenud:

  • tule üleüldine täpsus,
  • tuleavamiskiirus,
  • kiire positsioonivahetus väikeste paindlike tuleüksustega,
  • tule koondamise ja hajutamise võime,
  • suur laskekaugus,
  • vaenlase suurtükiväesüsteemide avastamise ja mahasurumise võimekus ning
  • topogeodeetiliste ja ballistiliste ettevalmistuste kiirus ning täpsus.

Suurtükiväele edastavad tuletellimused tulejuhid, kes võivad kuuluda orgaaniliselt kas suurtükiväe enda või lahingüksuste kooseisu, sõltuvalt antud riigi kaudtulesüsteemi iseärasustest. Eesti kaitseväes kuuluvad tulejuhtimisallüksused lahingüksuse koosseisu.

Suurtükiväe ajalugu ja traditsioonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesed suurtükiväelased olid käsitöölised, kes suurtükke valmistasid ja nendega lahingusse kaasa tulid või palgati. Algul kasutati suurtükiväge vaid otsesihtimisega laskmiseks. Nende eeliseks oli suur tulejõud ja püssidest palju suurem laskekaugus. Negatiivseks oli aga kohmakus.

19. sajandiks saavutasid suurtükid tänu tehnoloogia kiirele arengule mitme kilomeetrini ulatuva laskekauguse ja samaaegselt arenesid ka sidevahendid (telegraaf, telefon). See lubas hakata rakendama suurtükiväge senise avatud tulepositsiooni asemel ka kaudse sihtimisega kinniselt tulepositsioonilt lasmiseks (kaudtuli). Kuna kaudse tule suunamine ja korrigeerimine osutus jalaväelastele esialgu üle jõu käivaks üleandeks ja ka suurtükiväes oli vastav kogemus vähene, pidid suurtükipatareide ülemad hakkama ise positsioonidest eespool oma patarei tuld juhtimas käima. Sellega seoses asutati patareide juhtimiseks tavaliselt patareiohvitseri või vanemohvitseri ametikoht. Tänapäeval on hakatud moodsamates armeedes sellest vanast traditsioonist seoses sõjaväehariduse, tehnika ja kommunikatsiooni arenguga vaikselt loobuma.

20. sajandi algul tõusis aktuaalseks suurtükiväeluure teostamise vajadus. Algul kasutati vaenlase suurtükkide asukohtade määramiseks heliluurevahendeid, sajandi teisel poolel aga tulid kasutusele juba vastavad suurtükiväeluureradarid. Samuti võeti vaenlase tagala jälgimiseks ja tulejuhtimiseks kasutusele kerged mehitamata luurelennukid. 20. sajandi lõpukümnendeil hakati seoses side ja infotehnoloogia ning positsioneerimisvahendite arenguga välja töötama suurtükiväe ühendatud juhtimissüsteeme.

Kuni 20. sajandi keskpaigani loeti laiemas mõistes suurtükiväeks ka kahuritega relvastatud tankitõrje ja õhutõrje relvaliike, mis on pärast 2. maailmasõda siiski täielikult eraldiseisva staatuse ja identiteedi omandanud.

Suurtükiväelaste kaitsepühakuks on Püha Barbara 3. sajandist. Suurtükiväeüksustes tähistatakse Püha Barbara päeva 4. detsembril.

Suurtükiväeteemaline saksakeelne plakat 18. saj