Kahur

Allikas: Vikipeedia
23 mm automaatne õhutõrjekahur
106 mm tagasilöögita tankitõrjekahur maasturil
Teise maailmasõja aegne 85 mm õhutõrjekahur
76 mm kahur sõjalaeva tekil

Kahur on vastavalt NATO klassifikatsioonile suurtükk, mis on valmistatud primaarselt otsesihtimisega tulistamiseks avatud tulepositsioonilt või pardaplatvormilt.

Kahur on lameda lasketrajektooriga suurtükk, mis on ette nähtud peamiselt lahtiste püstmärkide hävitamiseks. [1]

Kahuri raua pikkus on tavaliselt üle 30 raua kaliibriga (võib olla ka suurem) [1]. Laskekaugus on 18–40 km [1]. Kahuri kaliiber on vähemalt 20 mm. Mürsul on suur algkiirus, mis ületab 700 m/s.

Otstarbelt ja kasutusalalt on eristatud järgmisi kahuriliike:

Mobiilsuse järgi jagunevad kahurid

  • järelveetavateks ehk välikahuriteks ehk lafett-tüüpi kahuriteks
  • iseliikuvateks ja
  • paikseteks ehk statsionaarseteks ehk kindlusekahuriteks.

Kaliibri järgi jaotatakse kahurid kergeteks (kuni 75 mm), keskmisteks (76–155 mm) ja rasketeks (üle 155 mm).

Kahurit käsitseb tavaliselt jaoga võrdsustatud allüksus: relvameeskond (ka suurtükimeeskond, kahurimeeskond).

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ajaloolisi suurtükke, mis tulistasid ümarate suurtükikuulidega, nimetatakse tavaliselt samuti kahuriteks ja nad võeti laialt kasutusele 13.14. sajandil.

Vanima teadaoleva kahuri leiutas 3. sajandil e.m.a. Ktesibios Aleksandriast. See ei töötanud püssirohuga, mis oli veel leiutamata, vaid suruõhuga. Sellest primitiivsest leiutisest on vähe teada, sest enamik Ktesibiose töid on kaotsi läinud. Tema kahuri olemasolust teame tema kaasaegse, kreeka inseneri, mehaaniku ja kirjaniku Philoni Byzantiumist vahendusel.

Hiinas leiutati püssirohuga töötavad niinimetatud tulepiigid, mis sisuliselt olid õlal kantavad leegiheitjad. Vanim tulepiigi kujutis on 10. sajandi joonistusel. Tulepiike ei valmistatud siis veel metallist, vaid õõnsaist bambusetüvedest.

Edaspidi asendati kambus metalliga. 28. jaanuaril 1132 kasutas Songi dünastia kindral Han Shizhongi armee õlal kantavat kahurit ühe linna vallutamisel Fujiani provintsis. Maailma vanim säilinud kahur on leitud Mandžuuriast, mis sel ajal kuulus mongolitele, ja dateeritud aastasse 1282.

Euroopas kasutasid kahurit esimestena maurid Sevilla piiramisel 1248 ja Niebla piiramisel 1262. Saja-aastase sõja ajal kasutasid kahureid juba nii inglased kui prantslased, ehkki lahingut otsustavat tähtsust kahureil siis veel polnud.

Esimene lahing Euroopas, mille saatuse kahurvägi otsustas, oli Konstantinoopoli piiramine 1453, mille käigus türklased Konstantinoopoli müüri 55-päevase piiramise ajal oma 68 Ungaris valmistatud kahuriga järk-järgult purustasid. Nii tähendas Konstantinoopoli langemine pööret maailma ajaloos mitmel viisil.

19. sajandil asendati kahuritel sileraudne rauaõõs vintraudsega, kuid tänapäeval on uuesti kasutusele võetud ka sileraudne õõs.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Tehnikaleksikon, lk. 178
Vikisõnastik logo
Vikisõnastiku artikkel: