Soome kodusõda

Allikas: Vikipeedia
Soome kodusõda
Osa Vene kodusõda
Tampere destroyed in Civil War.jpg
Toimumisaeg 27. jaanuar – 15. mai 1918
Toimumiskoht Soome
Tulemus
  • valgete võit
    • Sõda süvendas soomlaste omavahelist eraldumist
    • Vene sõjavägi lahkus riigist
    • Saksa hegemoonia kuni 1918 detsembrini
Osalised
Flag of Finland 1918 (state).svg Soome Valgekaart
Flag of the German Empire.svg Saksamaa
Red flag.svg Soome punased kütid
Flag of Russian SFSR.svg Vene SFNV
Väejuhid või liidrid
C.G.E. Mannerheim
Ernst Linder
Ernst Löfström
Martin Wetzer
Karl Wilkman
Ali Aaltonen
Eero Haapalainen
Eino Rahja, Adolf Taimi
Evert Eloranta
Kullervo Manner
Jõudude suurus
80 000–90 000 soomlast,
13 000 sakslast,
550 Rootsi vabatahtikku[1]
80 000–90 000 soomlast,
4 000–10 000 venelast[1]
Kaotused
Valged
3,414 tapetud lahingus,
1400–1650 tapetud,
46 kadunud,
4 surnud vangilaagrites
Sakslased
450–500 tapetud lahingus[2]
Punased
5199 tapetud lahingus,
7000–10000 tapetud,
2000 kadunud,
11 000–13 500 surnud vangilaagrites
Venelased
700–900 tapetud lahingus
1 500 tapetud[2]

Soome kodusõda (Suomen sisällissota) oli Soome Senati ja Soome Rahvavabariigi/Soome Sotsialistlik Töölisvabariik juhitud relvastatud väeüksuste vaheline sõjategevus Soomes 27. jaanuarist 15. maini 1918.

Senati vägesid hüüti valgeteks ja rahvakomissariaadi vägesid punasteks ehk Punakaardiks. Saksamaa keisririik toetas valgeid ja Nõukogude Venemaa aitas punaseid. Valged said tuge ka välismaa vabatahtlikest, kelle seas sõja algfaasis olid kõige tähtsamad Rootsi ohvitserid.

Soome kodusõda oli osa Esimese maailmasõja esilekutsutud riikide ja ühiskondade murranguajast Euroopas. Kodusõda lõppes valge-Soome võiduga ja puna-Soome kaotusega. Soomes lõppes Nõukogude Venemaa mõjuvõim, kuid maa jäi maailmasõja lõpuni keiserliku Saksamaa võimupiirkonda. Kui Saksamaa oli sõja kaotanud, viidi detsembris 1917 välja kuulutatud Soome iseseisvus täielikult ellu ning Soomest sai Euroopa suurriikide eeskujul demokraatlik vabariik.

Kodusõda on Soome ajaloo kõige vastuolulisem sündmus, mille mõju soomlastele ja Soome ühiskonnale on olnud erakordselt pikaajaline. Mõlemad osapooled on süüdi poliitilises terroris ja tarbetutes toorustes. Pärast sõda vangistati palju punaseid ja punasuses kahtlustatavaid vangilaagritesse, kus haiguste, nälja ja hukkamiste tagajärjel suri tuhandeid soomlasi. Kokku nõudis sõda umbes 37 000 ohvrit. Esimese maailmasõja lõpptulemus tegi võimalikuks Soome rahva aeglase tervenemise.

Sõja nimetused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Soome kodusõja nimetused

Soome kodusõjale on antud mitmeid ideoloogilise tagapõhjaga nimetusi, nagu kansalaissota ('kodusõda, kodanikusõda'), vapaussota ('vabadussõda'), veljessota ('vennatapusõda'), kapina ('mäss'), punakapina ('punamäss'), torpparikapina ('popsimäss'), vallankumous ('revolutsioon'), luokkasota ('klassisõda'). Neutraalsed väljendid on vuoden 1918 sota ('1918. aasta sõda'), Suomen sota 1918 ('Soome sõda 1918'), vuoden 1918 tapahtumat ('1918. aasta sündmused') ja Veijo Meri järgi kevään 1918 tapahtumat (1918. aasta kevade sündmused').

1918. aasta sõja üks esimesi nimetusi rahvakomissariaadi poolel oli "revolutsioon". Sõja lõppfaasis hakati võitjate poolel rõhutama sõja rahvuslikku iseloomu vabadusvõitlusena ning sõjana Venemaa ning tolle toetatud punaste vastu. Kaotajad nimetasid sõda peamiselt klassisõjaks ja mässuks, kuid sõna "vabadusvõitlus" kasutati näiteks paljudes Punakaardi surmakuulutustes.

Aastal 1918 nimetati sõda üldiselt vene keele (гражданская война) eeskujul kansalaissota ('kodanikusõda'). Seda väljendit kasutati ka prantsuse, inglise ja saksa keeles. Hiljem üldistus soomerootslaste keelekasutuse eeskujul väljend sisällissota (inbördeskriget, 'sisesõda'). Soomekeelses historiograafias nimetatakse seda sõda tänapäeval peamiselt sisällissota, mis sobib paremini ka rahvusvahelise keelekasutusega. See väljend iseloomustab sõda neutraalselt (vrd "vabadussõda", "klassisõda") ning arvestab asjaolu, et sõjas osalesid välisriigid. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist on Soomes siiski hakatud kasutama ka väljendit "vabadussõda".

Popsid põllutööl. Popsid ja maatöölised olid need suured ühiskonnaklassid, millel kui seisustevälistel elanikkonna osal ei olnud seisuslikus ühiskonnas mõjuvõimu.

Sõja põhjused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kodusõja juured on 19. sajandi Soome suurvürstiriigis aset leidnud industrialiseerumises, majandusliku ja poliitilise tegevuse vabanemises ning rahvastiku kasvus. See muutis seisusliku ühiskonna struktuuri ja tekitas vastuolusid. Kõige tähtsam muudatus oli maarahva ja tööliste arvu kasv ja eneseväärikuse tõus. Ideoloogiatena tõusid esile sotsialism, rahvuslus ning ka liberalism. Soome töölisliikumine tekkis 19. sajandi lõpus rahvusliku liikumise ja äratusliikumise pinnalt seda mööda, kuidas vaimsed ja ainelised olud aeglaselt, aga kindlalt paranesid. Töölisliikumine omandas rahvusliku iseloomu ning selle läbimurdes etendas olulist osa 1905. aasta üldstreik. Pärast seda 1906 Soomes läbi viidud radikaalne Eduskunna reform ei vähendanud sotsiaalseid pingeid, sest Venemaa keiser takistas 1908–1916 Eduskunna täisväärtuslikku funktsioneerimist. Seisusliku korra mõju kestis Soomes edasi aastani 1917, mistõttu sotsiaalsed reformid olid pidurdunud ja tööliste olukord halvenes. Venestamisaegade (1899–1916) ja fennomaania mõjul kasvasid püüdlused saavutada Soome riiklik iseseisvus. Rahumeelse opositsiooni kõrvale tekkisid relvastatud vastupanu pooldavad aktivism ja jäägriliikumine.

Üks 1918. aasta sõja tähtis taustategur oli 20. sajandi algusest saadik kasvanud Venemaa keisririigi seesmine ebakindlust, mida kõige rohkem suurendas 1.–12. augustil 1914 puhkenud Esimene maailmasõda. Viimane vallandas Venemaa sisekriisi, riigi killunemise ja suure võimuvaakumi.

Kui Venemaa 1917 veebruarirevolutsiooni ja oktoobrirevolutsiooni käigus lagunes, killunes Soomes riigivõim. Selle tagajärjel vallandus Soomes poliitiline, majanduslik ja sõjaline kriis, mis viis ühiskonna lagunemine. Petrogradis võimule pääsenud bolševikud Lenini juhtimisel ajendasid oma toe ja nõudmistega Soome töölisliikumist alustama revolutsiooni. Tänini ei ole täielikku üksmeelt selles osas, kui suurt osa bolševikud Soome kodusõja puhkemises etendasid. Venemaa revolutsioonid ei levinud Soome ja neid ka ei levitatud Soome, vaid Soome oli Venemaa osana vahetult nende mõju all. Ühiskonna lagunemine ka võimuvõitlus olid Venemaal ja Soomes sünkroonsed ja samalaadsed. Nad tulenesid põhiliselt samadest tingimustest.

Saksamaa keisririik oli Venemaa kõrval teine suurriik, mille vallutusplaanid ja majanduspoliitilised huvid Ida-Euroopas Soome sündmusi aastatel 1917–1918. Soome jäägriliikumine oli osake Saksamaa plaanidest. Aktivistid kavandasid Soome lahkulöömist Venemaast Saksa tääkide ja jäägrite abiga. Saksamaa juhtkond otsustas 1917. aastal toetada majanduslikult bolševikke ning aidata kaasa Lenini ja mõningate teiste bolševike siirdumist eksiilist Šveitsis Petrogradi (9. aprill). Loodeti, et Vladimir Lenin tuleb Venemaal võimule ning loobub sõjast, nii et Saksamaa vabaneb raskest sõdimisest kahel rindel. Nõnda mõjutas Saksamaa Soome kodusõja puhkemist kahel moel.

Next.svg Pikemalt artiklis Vladimir Lenin#Lenin (bolševikud) ja Saksamaa

Punaste võimuhaaramine[muuda | redigeeri lähteteksti]

18. jaanuaril 1918. aastal asutasid Soome Sotsiaaldemokraatlik Partei, Ametiühingute Keskliit ning Soome Punakaart Soome Tööliste Täitevkomitee ja soovisid haarata ainuvõimu Soomes.

Otto Wille Kuusinen

23. jaanuaril moodustas Soome SDP -Tööliste Täitevkomitee, kui "soome punaste" kõrgeim võimuorgani. 26. jaanuaril käskis TTK Tööliskaardil hõivata kõik halduasutused ja strateegilised punktid maal. 27. jaanuaril pöördus TTK "Revolutsioonilise üleskutsega Soome rahva poole".

Adolf Taimi

Ööl vastu 28. jaanuari hõivasid Punakaardi salgad Helsingis kesksed valitsushooned ning Soome senine Pehr Evind Svinhufvudi valitsus põgenes Helsinkist Nikolaistadi.

28. jaanuaril moodustasid "punased" Soome Rahvavabariigi, mille Rahvavolinike Nõukogusse kuulusid Kullervo Manner (fi), Yrjö Elias Sirola ja Otto Ville Kuusinen ning Adolf Taimi (fi). Senise valitud Eduskunna asemel moodustati vasakpoolsetest Kõrgem Töölisnõukogu, mis koosnes 35 inimesest (10 Soome SDP Parteinõukogust, 10 ametiühingutest, 10 Soome Punakaardist, 5 Helsingi tööliste esindajatest).

Võimuvõtnud vasakpoolsed hakkasid koheselt ellu viima bolševike põhimõtteid proletariaadi diktatuuri, seati sisse komissarid, kes kontrollisid eraomanduses olevate pankade tegevust, võimude korraldusel suleti ebasobivaid ajalehti, seati sisse revolutsiooniline kohus. Siseasjade komissariks määrati Adolf Taimi[3].

Soome Rahvavabariigi relvajõududeks oli Soome Punakaart, kus oli ligi 80 000(kontrollimata andmed)[viide?] võitlejat. Suure osa Soome nn sotsiaaldemokraatliku valitsuse sõjajõust moodustasid enne Soomes asunud Vene Keisiriigi 42. armeekorpuse (mille staap asus Viiburis), Kesk-Soomes – Tampere piirkonnas asunud 106. jalaväediviis, mille ülem oli nõukogudemeelne Mihhail Svetšnikov (18821938). Kõigi Soome relvastatud jõudude juht oli Eero Haapalainen, tegelik sõjategevuse juht oli aga staabiülem Svetšnikov.

Soomes asunud Venemaa Keisririigi 42. armeekorpuse koosseisus olid:

  • 106. jalaväediviis:
  • 423. Luuga jalaväepolk;

Kodusõja käik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast bolševikeriigipööret Venemaal (Oktoobrirevolutsioon), kuulutas Soome end iseseisvaks, mida tunnistas ka Nõukogude Venemaa.

25. jaanuaril pöördus Soome "valge" valitsus teda tunnustanud riikide poole (Rootsi, Norra, Taani, Austria-Ungari, ja Kreeka) abipalvega, viidates sellele, et vaatamata Venemaa poolsele Soome iseseisvuse tunnustamisele ei ole Venemaa oma sõjajõude välja viinud Soome territooriumilt ning toetab valitsusevastaseid jõudusid.


10. veebruar 1918 katkesid Nõukogude Venemaa ja Saksamaa ning Austria-Ungari vahelised Brest-Litovski rahuläbirääkimised, ning algas uuesti sõjategevus Saksamaa poolt nii Eestis kui ka Soome lahel.

Soomemeelsete jõudude tuumikuks sai 27. Preisi Kuninglik Jäägripataljon, mis koosnes Soome vabatahtlikest, kes olid salaja Rootsi kaudu Saksamaale läinud ja Saksamaal sõjaliselt välja koolitatud. Jäägripataljon oli varem Esimeses maailmasõjas osalenud lahingutes Kuramaal Misse ja Aa jõe joonel Venemaa vastu Riia rindel.

25. veebruaril 1918 saabus Soome jäägripataljon Vaasasse, osa võtma Soome vabastamisest.

3. aprillil 1918 maabus Hanko sadamasse Saksa sõjaväeosa "Balti Diviis" 9500 sõdurit von der Goltz juhtimisel. 7. aprill 1918 saabus täiendav väekontingent 2 500 meest Loviisas, von Brandersteini juhtimisel ning Helsingi sadamasse ka sõjalaevad.

11 – 13. aprillil vallutasid sakslased Helsingi ja juunis oli sõjategevus lõppenud. Soome kuningaks valiti Hesseni prints Friedrich Karl, kes aga veel samal aastal troonist loobus ja Soome riigihoidjaks sai Mannerheim. Moskvas loodi Soome kommunistlik partei Ville Kuusisega eesotsas.

Sõja lõpp[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Tartu rahu (Soome ja Nõukogude Venemaa)

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]