Punane terror

See artikkel räägib Nõukogude Venemaa poliitikast; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Punane terror (täpsustus)

Punane terror on kommunistlikule ideoloogiale tuginev vägivald.

Nõukogude Venemaal oli punane terror (vene keeles красный террор) VSDT(b)P KK ja Rahvakomissaride Nõukogu poolt 1918. aastal välja kuulutatud hirmutamise ja bolševike valitsuse vastaste hävitamise riiklik poliitika.

Esimene poliitiliste vastaste kohtuväline represseerimine toimus juba 28. novembril 1917 (s.o 11 päeva pärast nn oktoobrirevolutsiooni), kui Vladimir Uljanov-Lenin allkirjastas dekreedi, mille kohaselt "… kõik kadettide partei kui rahvavaenlaste partei juhtivorganite liikmed kuuluvad vahistamisele ja Revolutsioonilise tribunali kohtu alla andmisele".

5. septembril 1918 võttis Vladimir Uljanov-Lenini juhitud Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu vastu määruse nr 710 "Punasest terrorist" (Постановление СНК РСФСР № 710 «О красном терроре»), mille alusel

„Rahvakomissaride Nõukogu, ära kuulanud Ülevenemaalise Erakorralise kontrrevolutsiooni, spekulatsiooni ja ametialaste kuritegude vastu võitlemise Komisjoni esimehe ettekande tegevusest antud valdkonnas, leiab,
et antud olukorras on tagala kindlustamine terrori abil otsene vajadus, et Ülevenemaalise Erakorralise kontrrevolutsiooni, spekulatsiooni ja ametialaste kuritegude vastu võitlemise Komisjoni tegevuse tugevdamiseks ja suurema plaanipärase tegevuse on vajalik sellesse suunata võimalikult suur arv vastutavaid seltsimehi parteist;

et on vajalik kindlustada Nõukogude Vabariigi kaitset klassivaenlaste vastu nende isoleerimise teel koonduslaagritesse,

et kuuluvad mahalaskmisele isikud, kes on seotud valgekaartlike organisatsioonidega, vandenõudega ja mässudega, et on vajalik avalikustada kõigi mahalastute nimed, samuti selle karistuse põhjused“

Punase terrori elluviimisel kasutasid Nõukogude võimuorganid järgmisi organisatsioone:

Sõja-revolutsioonikomiteed
Tšekaa
Sõjatribunalid (sõjaväes ja sõjaseisukorras olevatates piirkondades)

Üheks repressioonide põhimõtteks oli läti päritolu tšekisti Mārtiņš Lācise väljaöeldud tees:

„"Ärge otsige süüdistatavate asjus asitõendeid selle kohta, kas ta on vastu hakanud Nõukogude võimule relva või sõnaga. Esimese asjana peate te temalt küsima, mis klassi ta kuulub, milline on ta päritolu, milline on ta haridus ja milline on ta elukutse. Kõik need küsimused peavad otsustama süüdistatava saatuse. Selles on punase terrori põhimõte."“
– M. Lacis

Originaalis:

„«Не ищите в деле обвинительных улик о том, восстал ли он против Совета оружием или словом. Первым делом вы должны его спросить, к какому классу он принадлежит, какого он происхождения, какое у него образование и какова у него профессия. Все эти вопросы должны разрешить судьбу обвиняемого. В этом смысл красного террора».“

[1]

Punane terror Lenini ajal[muuda | muuda lähteteksti]

Venemaa kodusõja ajal veebruaris 1918 andis Venemaa SFNV RSN välja määruse «Социалистическое отечество в опасности», millega anti Tšekaale õigus kohtuvälisteks repressioonideks sh mahalaskmiseks. Moodustati ka esimene kohtuväline repressiivorgan Troika, kuhu kuulusid Feliks Dzeržinski, Vjatšeslav Aleksandrovitš (esseer) ja Jēkabs Peterss.

Kõigi bolševike võimu vastaste suhtes kasutatava terroritegude ettekäändeks olid:

20. juunil 1918 esseeride poolt trükiasjanduse rahvakomissari Vladimir Volodarski tapmine;
29. augustil 1918 Petrogradi TK Siseasjade ja Välisasjade komissari ning Petrogradi Erakorralise Komisjoni ja Põhja Oblasti Kommuunide Liidu Erakorralise Komisjoni esimehe Moissei Uritski tapmine;
30. augustil 1918 Vladimir Uljanovi tapmiskatse;

1918 aastal toime pandud atentaatide järel Lenini, Moissei Uritski ja Vladimir Volodarskile teostati suurejoonelisi repressioone vandenõudes osalenute suhtes. Represseeriti (lasti maha) endised tsaariarmee ohvitserid, kõrgemad tsaaririigi ametnikud, töösturid ja pangategelased, osa vaimulikkonnast.

5. septembril 1918 andis Vene SFNV RKN välja dekreedi "Punasest terrorist", mille alusel täiendati erakorralise komisjoni ridu ja anti tollele õigus mahalaskmisteks ning juhtida toiduainete, vilja ning kütuse konfiskeerimist elanikelt, samuti sai Tšekaa volitused repressioonideks sundkorjanduse vastustajate suhtes. Tavaline karistus oli viivitamatu mahalaskmine.

17. jaanuaril 1920 muutsid Venemaa RKN ja Kesktäitevkomitee oma määrusega ära nii Tšekaa kui ka maakondlike Sõjatribunalide õiguse mahalaskmisele nõukogude võimu vastaste suhtes, kuid õigused jäid relvastatud röövimistega tegelevate gruppide (bandiitide) suhtes. Aastal 1920 laiendati erikomisjoni õigusi veelgi ja pandi tollele ülesandeks saata kahtlusaluseid (töödistsipliini rikkujaid, revolutsioonilise korra ohustajaid ja parasiitlikke elemente, kelle suhtes ei suudetud koguda kohtulikke süüd tõendavaid tõendeid) kuni 5 aastaks töölaagritesse. Repressioonide hulgas massiivselt domineerinud mõrvad asendati peagi sunnitöö massilise rakendamisega nö kommunismi ehitusel, tegelikkuses totalitaarse süsteemi orjamiseks, olgu siis töölaagreis või väljasaadetuina Siberisse.

Pärast Vene-Poola sõja algust ja sõjaseisukorra väljakuulutamist anti 29. mail 1920 piiriäärsetele kubermangutšekaadele jälle Sõjatribunalide õigused, st õigus kohtuvälisteks mahalaskmisteks.

9. mail 1921 aga taotles Tšekaa juba õigust karistada mahalaskmisega isikuid, kes panevad toime kuritegusid, mis desorganiseerivad riigi majanduselu – 14. mail 1921 VK(b)P KK selle õiguse ka andis.

Kui kahe revolutsiooni vahelisel ajal 1905–1917 surmati Venemaal üle 15 000 inimese, siis Vladimir Uljanovi (Lenin) valitsemise ajal (1917–1924) hukati punase terrori käigus vähemalt 200 000 inimest.

Repressiooni õiguslike aluste kronoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

5. september 1918 andis Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu välja dekreedi "Punasest terrorist", mille alusel täiendati erakorralise komisjoni ridu ja anti tollele õigus mahalaskmisteks ning juhtida toiduainete, vilja ning kütuse konfiskeerimist elanikelt, samuti sai Tšekaa volitused repressioonideks sundkorjanduse vastustajate suhtes.
4. veebruar 1919 Vabariigi Revolutsiooninõukogu määrusega määrati, et Revolutsioonilise Sõjatribunali otsused ei kuulu edasi- ja kassatsioonikaebamisele ning viiakse täide 24 tunni jooksul.
14. märts 1919 andis Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu välja dekreedi Tööliste distsiplinaarkohtutest («О рабочих дисциплинарных судах»), mille alusel võis töödistsipliini rikkujaid ja isikuid, kes ei täitnud töönorme, karistada kuni 6 kuise kinnipidamisega sunnitöölaagrites.
11. aprill 1919 võttis Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee vastu määruse "Sunnitöölaagritest" («О лагерях принудительных работ»), mille täitmiseks pidi Tšekaa organiseerima kõigis kubermangulinnades kolme kuu jooksul laagrid.

Stalinism[muuda | muuda lähteteksti]

Punane terror jätkus stalinistliku terroriga, mille kõrgaeg Nõukogude Liidus langes aastaile 1934–1954. Noil aastail toimus riiklik terror NSV Liidu elanike suhtes kvoodi printsiibil, kui halduspiirkonna NKVD juhile anti kindel arvuline kvoot, mille alusel tuli represseerida kahes kategoorias: 1. mahalaskmine ja 2. asumisele ja töölaagritesse saatmine.

Punane terror valimatute tapmiste ja massiküüditamise kujul vaibus ajapikku Jossif Stalini surma järel. Aastail 1953–1959 lasti enamik ellujäänud küüditatuist koju ja hakati süüdimõistetuid tasapisi rehabiliteerima.

Hiljem represseeriti ainult erimeelseid, kes püüdsid kehtivat riigikorda kukutada (vastupanuliikumine) või julgesid avalikult esineda võimukriitiliste avaldustega (dissidentlus).

Aastatel 1937–1938 toimunud NSV Liidu nomenklatuuri vastu suunatud repressioonide kõrgpunktis võeti teiste vähemusrahvuste vastu suunatud direktiivide seas vastu ka NKVD direktiiv repressioonide kohta NSV Liidus elavate eestlaste suhtes

14. detsembril 1937 mõisteti "Eesti liinis" süüdi 9735 inimest ja neist lasti maha 7998.[2]
24. juunil 1938 Kaitse Rahvakomissariaadi määrus kõigi mittevene päritolu (sakslased, eestlased, lätlased, leedulased, soomlased, rumeenlased, korealased jt) sõjaväelaste vallandamiseks armeest.