Punane terror

Allikas: Vikipeedia

Punane terror (vene keeles красный террор) oli Nõukogude Venemaal VSDT(b)P KK ja Rahvakomissaride Nõukogu poolt 1918 riiklikult väljakuulutatud hirmutamise ja bolševike valitsuse vastaste hävitamise riiklik poliitika.

Esimene kohtuväline poliitiliste vastaste represseerimine toimus juba 28. novembril 1917 (so 11 päeva peale nn. oktoobrirevolutsiooni), kui Vladimir Uljanov-Lenin allkirjastas dekreedi, mille kohaselt: "… kõik kadettide partei- kui rahvavaenlaste partei juhtivorganite liikmed, kuuluvad vahistamisele ja Revolutsioonilise tribunali kohtu alla andmisele".

5. septembril 1918 võttis Vladimir Uljanov-Lenini poolt juhitav Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu vastu määruse nr. 710 "Punasest terrorist" (постановление СНК РСФСР № 710 «О красном терроре»), mille alusel

„Rahvakomissaride Nõukogu, ära kuulanud Ülevenemaalise Erakorralise kontrrevolutsiooni, spekulatsiooni ja ametialaste kuritegude vastu võitlemise Komisjoni esimehe ettekande tegevusest antud valdkonnas, leiab,

  • et antud olukorras on tagala kindlustamine terrori abil otsene vajadus, et Ülevenemaalise Erakorralise kontrrevolutsiooni, spekulatsiooni ja ametialaste kuritegude vastu võitlemise Komisjoni tegevuse tugevdamiseks ja suurema plaanipärase tegevuse on vajalik sellesse suunata võimalikult suur arv vastutavaid seltsimehi parteist;
  • et on vajalik kindlustada Nõukogude Vabariigi kaitset klassivaenlaste vastu nende isoleerimise teel koonduslaagritesse,
  • et kuuluvad mahalaskmisele isikud, kes on puutumuses valgekaartlikke organisatsioonidega, vandenõudega ja mässudega, et on vajalik avalikustada kõigi mahalastute nimed, samuti selle karistuse põhjused“

Punase terrori elluviimisel kasutasid nõukogude võimuorganid järgnevaid organisatsioone:

Üheks repressioonide põhimõtteks oli läti päritolu tšekisti Mārtiņš Lācise poolt väljaöeldud tees:

„"Ärge otsige süüdistatavate asjus asitõendeid selle kohta, kas ta on vastu hakanud nõukogude võimule kas relva või sõnaga. Esimese asjana te peate talt küsima, millisesse klassi ta kuulub, milline on tema päritolu, milline haridus ja milline on ta elukutse. Kõik need vastused võivad otsustada süüdistatava saatuse. Selles on punase terrori põhimõte"“

M.Lacis

Originaalis-

„«Не ищите в деле обвинительных улик о том, восстал ли он против Совета оружием или словом. Первым делом вы должны его спросить, к какому классу он принадлежит, какого он происхождения, какое у него образование и какова у него профессия. Все эти вопросы должны разрешить судьбу обвиняемого. В этом смысл ккрасного террора».

[1]

Punane terror Lenini ajal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Venemaa kodusõja ajal veebruaris 1918 andis Venemaa NSFV RSN välja määruse«Социалистическое отечество в опасности), millega anti Tšekaale õigus kohtuvälisteks repressioonideks sh. mahalaskmiseks. Moodustati ka esimene kohtuväline repressiivorgan "Troika", kuhu kuulusid Feliks Dzeržinski, Vjatšeslav Aleksandrovitš (esseer) ja Jēkabs Peterss.

Kõigi bolševike võimu vastaste suhtes kasutatava terroritegude ettekäändeks olid:

1918 aastal toime pandud atentaatide järel Lenini, Moissei Uritski ja Vladimir Volodarskile, teostati suurejoonelisi repressioone vandenõudes osalenute suhtes. Represseeriti(lasti maha) endised tsaariarmee ohvitserid, kõrgemad tsaaririigi ametnikud, töösturid ja pangategelased, osa vaimulikkonnast.

5. septembril 1918 andis Vene SFNV RKN välja dekreedi "Punasest terrorist", mille alusel täiendati erakorralise komisjoni ridu ja anti tollele õigus mahalaskmisteks ning juhtida toiduainete, vilja ning kütuse konfiskeerimist elanikelt, samuti sai Tšekaa volitused repressioonideks sundkorjanduse vastustajate suhtes. Tavaline karistus oli viivitamatu mahalaskmine.

17. jaanuaril 1920 Venemaa RKN ja Kesktäitevkomitee oma määrusega muutsid ära nii Tšekaa kui ka maakondlike Sõjatribunalide õiguse mahalaskmisele nõukogude võimu vastaste suhtes, kuid õigused jäid relvastatud röövimistega tegelevate gruppide (bandiitide) suhtes. Aastal 1920 laiendati erikomisjoni õigusi veelgi ja pandi tollele ülesandeks saata kahtlusaluseid (töödistsipliini rikkujaid, revolutsioonilise korra ohustajaid ja parasiitlikke elemente, kelle suhtes ei suudetud koguda kohtulikke süüd tõendavaid tõendeid) kuni 5 aastaks töölaagritesse. Repressioonide hulgas massiivselt domineerinud mõrvad asendati peagi sunnitöö massilise rakendamisega nö kommunismi ehitusel, tegelikkuses totalitaarse süsteemi orjamiseks, olgu siis töölaagreis või väljasaadetuina Siberisse.

Peale Vene-Poola sõja algust ja sõjaseisukorra väljakuulutamist anti 29. mail 1920 piiriäärsetele Kubermangutšekaadele jälle Sõjatribunalide õigused, st õigus kohtuvälisteks mahalaskmisteks.

9. mail 1921 aga taotles Tšekaa juba õigust karistada mahalaskmisega isikuid, kes panevad toime kuritegusid, mis desorganiseerivad riigi majanduselu - 14. mail 1921 see õigus ka VK(b)P KK poolt anti.

Kui kahe revolutsiooni vahelisel ajal 1905–1917 surmati Venemaal üle 15 000 inimese, siis Vladimir Uljanovi (Lenin) valitsemise ajal (1917–1924) hukati punaterrori raames vähemalt 200 000 inimest.

Repsessioonialuste kronoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stalinism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Punane terror jätkus stalinistliku terroriga, mille kõrgaeg Nõukogude Liidus langes aastaile 1934-1954. Noil aastail toimus riiklik terror NSV Liidu elanike suhtes kvoodiprintsiibil, kui halduspiirkonna NKVD juhile anti kindel arvuline kvoot, mille alusel tuli represseerida kahes kategoorias - 1. mahalaskmise teel ja 2. kategooria asumisele ja töölaagritesse saatmine.

Punane terror valimatute tapmiste ja massiküüditamise kujul vaibus ajapikku Jossif Stalini surma järel. Aastail 19531959 lasti enamik ellujäänud küüditatuist koju ja hakati süüdimõistetuid tasapisi rehabiliteerima.

Hiljem represseeriti ainult erimeelseid, kes püüdsid kehtivat riigikorda kukutada (vastupanuliikumine) või julgesid avalikult esineda võimukriitliste avaldustega (dissidentlus).

1937-1938 toimunud NSV Liidu nomenklatuuri vastu sunatud repressioonide kõrgpunktis, võeti teiste vähemusrahvuste vastu suunatud direktiivide seas ka NKVD direktiiv repressioonide kohta NSV Liidus elavate eestlaste vastu

  • 14. detsembril 1937. "Eesti liinis" mõisteti süüdi 9735 ja neist maha lasti 7998 inimest.[2]
  • 24. juunil 1938 Kaitse Rahvakomissariaadi määrus kõigi mittevene päritolu (sakslased, eestlased, lätlased, leedukad, soomlased, rumeenlased, korealased jt.) sõjaväelaste vallandamiseks armeest.

Kirjandust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]


Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]