Punane terror

Punane terror (vene keeles красный террор) oli Nõukogude Venemaal VSDT(b)P KK ja Rahvakomissaride Nõukogu poolt 1918 riiklikult väljakuulutatud hirmutamise ja bolševike valitsuse vastaste hävitamise riiklik poliitika.

Esimene kohtuväline poliitiliste vastaste represseerimine toimus juba 28. novembril 1917 (so 11 päeva peale nn. oktoobrirevolutsiooni), kui Vladimir Uljanov-Lenin allkirjastas dekreedi, mille kohaselt: "… kõik kadettide partei- kui rahvavaenlaste partei juhtivorganite liikmed, kuuluvad vahistamisele ja Revolutsioonilise tribunali kohtu alla andmisele".

5. septembril 1918 võttis Vladimir Uljanov-Lenini poolt juhitav Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu vastu määruse nr. 710 "Punasest terrorist" (постановление СНК РСФСР № 710 «О красном терроре»), mille alusel

„Rahvakomissaride Nõukogu, ära kuulanud Ülevenemaalise Erakorralise kontrrevolutsiooni, spekulatsiooni ja ametialaste kuritegude vastu võitlemise Komisjoni esimehe ettekande tegevusest antud valdkonnas, leiab,

• et antud olukorras on tagala kindlustamine terrori abil otsene vajadus, et Ülevenemaalise Erakorralise kontrrevolutsiooni, spekulatsiooni ja ametialaste kuritegude vastu võitlemise Komisjoni tegevuse tugevdamiseks ja suurema plaanipärase tegevuse on vajalik sellesse suunata võimalikult suur arv vastutavaid seltsimehi parteist;
• et on vajalik kindlustada Nõukogude Vabariigi kaitset klassivaenlaste vastu nende isoleerimise teel koonduslaagritesse,
• et kuuluvad mahalaskmisele isikud, kes on puutumuses valgekaartlikke organisatsioonidega, vandenõudega ja mässudega, et on vajalik avalikustada kõigi mahalastute nimed, samuti selle karistuse põhjused“

Punase terrori elluviimisel kasutasid nõukogude võimuorganid järgnevaid organisatsioone:

• Sõja-revolutsioonikomiteed
• Tšekaa
• Sõjatribunalid (sõjaväes ja sõjaseisukorras olevatates piirkondades)

Üheks repressioonide põhimõtteks oli läti päritolu tšekisti Mārtiņš Lācise poolt väljaöeldud tees:

„"Ärge otsige süüdistatavate asjus asitõendeid selle kohta, kas ta on vastu hakanud nõukogude võimule kas relva või sõnaga. Esimese asjana te peate talt küsima, millisesse klassi ta kuulub, milline on tema päritolu, milline haridus ja milline on ta elukutse. Kõik need vastused võivad otsustada süüdistatava saatuse. Selles on punase terrori põhimõte"“

– M.Lacis

Originaalis-

„«Не ищите в деле обвинительных улик о том, восстал ли он против Совета оружием или словом. Первым делом вы должны его спросить, к какому классу он принадлежит, какого он происхождения, какое у него образование и какова у него профессия. Все эти вопросы должны разрешить судьбу обвиняемого. В этом смысл ккрасного террора».“

[1]

Punane terror Lenini ajal

Venemaa kodusõja ajal veebruaris 1918 andis Venemaa NSFV RSN välja määruse«Социалистическое отечество в опасности), millega anti Tšekaale õigus kohtuvälisteks repressioonideks sh. mahalaskmiseks. Moodustati ka esimene kohtuväline repressiivorgan "Troika", kuhu kuulusid Feliks Dzeržinski, Vjatšeslav Aleksandrovitš (esseer) ja Jēkabs Peterss.

Kõigi bolševike võimu vastaste suhtes kasutatava terroritegude ettekäändeks olid:

• 20. juunil 1918 esseeride poolt Trükiasjanduse rahvakomissari Vladimir Volodarski tapmine;
• 29. augustil 1918 Petrogradi TK Siseasjade ja Välisasjade komissari ning Petrogradi Erakorralise Komisjoni ja Põhja Oblasti Kommuunide Liidu Erakorralise Komisjoni esimehe Moissei Uritski tapmine;
• 30. augustil 1918 Vladimir Uljanovi tapmiskatse;

1918 aastal toime pandud atentaatide järel Lenini, Moissei Uritski ja Vladimir Volodarskile, teostati suurejoonelisi repressioone vandenõudes osalenute suhtes. Represseeriti(lasti maha) endised tsaariarmee ohvitserid, kõrgemad tsaaririigi ametnikud, töösturid ja pangategelased, osa vaimulikkonnast.

5. septembril 1918 andis Vene SFNV RKN välja dekreedi "Punasest terrorist", mille alusel täiendati erakorralise komisjoni ridu ja anti tollele õigus mahalaskmisteks ning juhtida toiduainete, vilja ning kütuse konfiskeerimist elanikelt, samuti sai Tšekaa volitused repressioonideks sundkorjanduse vastustajate suhtes. Tavaline karistus oli viivitamatu mahalaskmine.

17. jaanuaril 1920 Venemaa RKN ja Kesktäitevkomitee oma määrusega muutsid ära nii Tšekaa kui ka maakondlike Sõjatribunalide õiguse mahalaskmisele nõukogude võimu vastaste suhtes, kuid õigused jäid relvastatud röövimistega tegelevate gruppide (bandiitide) suhtes. Aastal 1920 laiendati erikomisjoni õigusi veelgi ja pandi tollele ülesandeks saata kahtlusaluseid (töödistsipliiini rikkujate, revolutsioonilise korra ohustajaid ja parasiitlikud elemendid, kelle suhtes ei suudetud koguda kohtulikke süüd tõendavaid tüenmdeid — kuni 5 aastaks töölaagritesse. Repressioonide hulgas massiivselt domineerinud mõrvad asendasid peagi sunnitöö massilise rakendamisega n-ö kommunismi ehitusel, tegelikkuses totalitaarse süsteemi orjamiseks, olgu siis töölaagreis või väljasaadetuina Siberisse.

Peale Vene-Poola sõja algust ja sõjaseisukorra väljakuulutamist anti 29. mail 1920 piiriäärsete Kubermangutšekaadele jällegi Sõjatribunalide õigused s.t õigus kohtuvälisteks mahalaskmisteks.

9. mail 1921 aga taotles Tšekaa juba õigust karistada mahalaskmisega isikuid, kes panevad toime kuritegusi, mis desorganiseerivad riigi majanduselu - 14. mai 1921 see õigus ka VK(b)P KK poolt anti.

Kui kahe revolutsiooni vahelisel ajal 1905–1917 surmati Venemaal üle 15 000 inimese, siis Vladimir Uljanovi (Lenin) valitsemise ajal (1917–1924) hukati punaterrori raames vähemalt 200 000 inimest.

Repsessioonialuste kronoloogia

• 5. september 1918 andis Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu välja dekreedi "Punasest terrorist", mille alusel täiendati erakorralise komisjoni ridu ja anti tollele õigus mahalaskmisteks ning juhtida toiduainete, vilja ning kütuse konfiskeerimist elanikelt, samuti sai Tšekaa volitused repressioonideks sundkorjanduse vastustajate suhtes.
• 4. veebruar 1919 Vabariigi Revolutsiooninõukogu määrusega määrati, et Revolutsioonilise Sõjatribunali otsused, ei kuulu edasi- ja kassatsioonikaebamisele ning viiakse täide 24 tunni jooksul.
• 14. märts 1919 andis Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu välja dekreedi Tööliste distsiplinaarkohtutest ("О рабочих дисциплинарных судах"), mille alusel võis töödistsipliini rikkujaid ja isikuid, kes ei täitnud töönorme, karistada kuni 6 kuise kinnipidamisega sunnitöölaagrites.
• 11. aprill 1919 võttis Ülevenemaaline Kesktäitevkomitee määruse "Sunnitöölaagritest" ("О лагерях принудительных работ"), mille täitmiseks pidi Tšekaa organiseerima kõigis kubermangulinnades kolme kuu jooksul laagrid.

Stalinism

Punane terror jätkus stalinistliku terroriga, mille kõrgaeg Nõukogude Liidus langes aastaile 1934-1954. Noil aastail toimus riiklik terror NSV Liidu elanike suhtes kvoodiprintsiibil, kui halduspiirkonna NKVD juhile anti kindel arvuline kvoot, mille alusel tuli represseerida kahes kategoorias - 1. mahalaskmise teel ja 2. kategooria asumisele ja töölaagritesse saatmine.

Punane terror valimatute tapmiste ja massiküüditamise kujul vaibus ajapikku Jossif Stalini surma järel. Aastail 1953–1959 lasti enamik ellujäänud küüditatuist koju ja hakati süüdimõistetuid tasapisi rehabiliteerima.

Hiljem represseeriti ainult erimeelseid, kes püüdsid kehtivat riigikorda kukutada (vastupanuliikumine) või julgesid avalikult esineda võimukriitliste avaldustega (dissidentlus).

1937-1938 toimunud NSV Liidu nomenklatuuri vastu sunatud repressioonide kõrgpunktis, võeti teiste vähemusrahvuste vastu suunatud direktiivide seas ka NKVD direktiiv repressioonide kohta NSV Liidus elavate eestlaste vastu

• 14. detsembril 1937. "Eesti liinis" mõisteti süüdi 9735 ja neist maha lasti 7998 inimest.[2]
• 24. juunil 1938 Kaitse Rahvakomissariaadi määrus kõigi mittevene päritolu (sakslased, eestlased, lätlased, leedukad, soomlased, rumeenlased, korealased jt.) sõjaväelaste vallandamiseks armeest.

Kirjandust

• Mart Laar, "Punane terror: Nõukogude okupatsioonivõimu repressioonid Eestis" (Tallinn, 2005, ISBN 9949-411-77-7)
• Karel Bartosek, Stephane Courtois, Jean-Louis Margolin, Andrzej Paczkowski, Jean-Louis Panne ja Nicolas Werth, "Kommunismi must raamat: Kuriteod, terror, repressioonid" (Tallinn, 2000, 972lk; kaasautorid Sylvain Boulouque, Pascal Fontaine, Remi Kauffer, Mart Laar, Pierre Rigoulot, Yves Santamaria; tõlkijad Marri Amon, Marvi Järve, Tunne Kelam, Tõnis Lukas, Tiiu Relve, Enn Sarv ja Indrek Õis; ISBN 9985-3-0190-0)
• Enamlaste dokumenteeritud veretööd Eestis. Võitleja, oktoober 1960, nr. 10, lk. 3.

Vaata ka

• Küüditamine
• Golodomor
• Inimsusevastased kuriteod
• Inimsusevastased kuriteod ja Nõukogude okupatsioon Eestis 1940-1941

Välislingid

• Endel Püüa. "Punane terror Saaremaal 1941. aastal"
• [3],
• КРАСНЫЙ ТЕРРОР в годы гражданской войны. По материалам Особой следственной комиссии по расследованию злодеяний большевиков, Koostanud Juri Feltišinski