Avinurme lahing
 | See artikkel vajab toimetamist. (Oktoober 2007) |
.svg){kind=small}
Avinurme lahingust oli 1944. aastal Teises maailmasõjas Sõjategevuse ajal Eestis toimunud lahing, millest võtsid Nõukogude poolel osa eestlaste 27. laskurpolgu 2. pataljon ja 921. laskurpolgu 1. pataljon, Saksa poolel eestlaste 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisi ja 300. Eriotstarbelise Jalaväediviisi osad.
Taandumine[muuda | muuda lähteteksti]
Eesti mahajätmise plaani kohaselt pidid armeegrupi Narwa üksused jalgsimarsil lahkuma üle Viljandi Lätti. Mehhaniseeritud väeosad, peamiselt III Germaani soomuskorpusel aga üle Rakvere-Paide Pärnuni. 18. septembril said Sinimägedest taganevad üksused käsu asuda kaitseliinile Laekvere lähistel, 19. septembri varahommikul alustati taganemist Kurtna laagrisse, kus asus ka 20. diviisi staap ja kust liiguti edasi Jõuga suunas. 45. rügemendi ülem Obersturmbannführer Harald Riipalu määrati taganevate maavägede ülemaks. Jõuga teeristil sai H. Riipalu käsu ilmuda diviisi staapi Koerusse.
Iisaku ja Peipsi järve vahelt pidid taanduma 11. Ida-Preisi jalaväediviis, 288. ja 292. politseipataljon ning 2., 3., 4. ja 6. piirikaitserügement 300. Eriotstarbelise Jalaväediviisist. Plaani järgi pidi jalavägi taganema mööda Kuremäe–Iisaku–Rostoja–Tagajõe teed, suurtükivägi ja voorid pidid taganema mööda Tudulinna–Avinurme maanteed. Taganevate vägede katteväeosaks määrati 20. Füsiljeerpataljon, mis oli tugevdatud 45. rügemendi tankitõrje- ja jalaväe saatesuurtükkidega. Mööda Iisaku–Tudulinna–Avinurme teed liikusid edela Saksa 113. julgestusrügement, nn Sihveri pataljon (III/47), II/45, I/46 ja järelväena 20. Füsiljeerpataljon. Saksa väejuhatus suunas Torma-Mustvee piirkonda 11. SS-diviisi „Nordland” 11. soomustatud luurepataljoni SS-Obersturmbannführer Rudolf Saalbachi juhtimisel, kahe tanki- ja kahe soomukikompaniiga. Saalbachil oli ülesanne Mustvee-Torma joonel kaitse sisse võtta ning positsioonidelt enne mitte lahkuda, kui viimased 300. eriotstarbelisele diviisi eesti piirikaitserügemendid on neist möödunud. Saalbachi pataljon aga taandus juba esimeste kokkupõrgete järel Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpusega.
17. septembril 1944 forsseeris 8. Eesti laskurkorpus Emajõe Kastre suunal. 18. septembril jätkas 2. löögiarmee edu arendamist kogu rindel. 18. septembri keskpäeva paiku vallutas piki Peipsi läänekallast liikuv 7. Eesti laskurdiviisi 354. laskurpolk Kallaste. Päeva lõpuks jõudis 8. Eesti laskurkorpus Mustvee joonele, kus oli lahingukontakt 1, jalaväerügemendi ja 42. politseipataljoniga. 19. septembril hõivas 354. laskurpolk Tiheda, 300. laskurpolk Võtikvere, 921. laskurpolk Sepa, 925. laskurpolk Võiduvere. 8. Eesti laskurkorpus oli aga moodustanud korpuse liikuva eelsalga, kes pidi hõivama Avinurme ja Tudulinna. Tema koosseisu arvati alampolkovnik Sergei Tšesnakovi 952. liikursuurtükkide polk, alampolkovnik Eduard Kuslapuu 45. üksik tankipolk ja 27. laskurpolgu 2. pataljon major Oskar Andrejevi juhtimisel. Eelsalga juhiks määrati 27. laskurpolgu komandör polkovnik Nikolai Trankmann. Pärast 19. septembri keskööd jõudis liikuva eelsalga avangard Kõveriku külla, kus 921. laskurpolgu 1. pataljon oli puhkepeatusel. Avinurme raudteejaama ja selle lähema ümbruse alad võeti kontrolli alla paar tundi hiljem.
Kõveriku lahing[muuda | muuda lähteteksti]
Avinurme-Mustvee teeristile välja saadetud eelsalk ja Avinurme poolt tulnud Saksa 113. jalaväerügemendi voori ees liikunud autokolonn sõitis otse teeristil olnud 921. polgu 1. pataljoni varitsusse. Esimene masin sattus umbes 1,5 km Pärniku teeristist Mustvee poole Kõveriku küla Hansura talu lähedal vaenlase varitsusele. Autokolonn koosnes väidetavalt viiest masinast, kus oli peal umbes 120–140 meest. Kolonnis ei olnud ühtegi tanki ega liikursuurtükki. 27. laskurpolgu eelsalga avangardi liikursuurtükkide tulest sai esimene masin otsetabamuse, sellel olnud umbes 25 meest said kohe surma. Teistelt autodelt hüppasid mehed maha ja hajusid pimedusse. Lahingu järel jõudis kohale ka 354. polgu 2. pataljon, kelle ülesandeks oli hõivata Avijõe sild Rakvere teel u 1 km Pärniku teeristist loodes.
Avinurme lahing[muuda | muuda lähteteksti]
Avinurme-Mustvee teel liikunud üksused tõmbusid 20. septembri varahommikul tagasi Avinurme kiriku juurde. Avinurme lahing toimus maa-alal Sonda–Mustvee kitsarööpmelise raudtee ja üle veskitammi kulgeva Laursaare tee vahel, mõlemal pool Avinurme–Mustvee maanteed, Avijõest lõunas. Vasturünnakut läbimurdmiseks alustati suurtükirügemendi III suurtükigrupi patareid tulelöögiga Mustvee maantee ja jõe vahelisele alale pärast Laursaarde viivat teele, kus üle veskisilla viiva Laursaare teeni ja paiknenud Sonda–Mustvee kitsarööpmelise raudtee ja veskisilla vahelisel maa-alal mõlemal pool maanteed Avijõe lõunakaldal asusid Punaarmee väeüksused. Peatung algas umbes tund-poolteist pärast päikesetõusu ja sellest võtsid osa 3. ja 6. piirikaitserügemendi üksused, üksikud grupid 20. diviisi 45. rüg/II, 46. rüg/I, „Sihveri“ pataljonidest, 288. ja 292. politseipataljonidest ning 113. jalaväerügement Saksa 285. diviisist. Üksuste peajõud olid oma pataljoniülemate juhtimisel öösel, kuulnud Pärniku teeristi hõivamisest, möödunud Avinurmest metsateid pidi põhja poolt. Rünnakut koordineeris 6. Eesti Piirikaitserügemendi ülem Sturmbannführer Paul Lilleleht, Punaarmee poolel major Oskar Andrejev.
Peajõudude rünnak kestis paar tundi, millega kiiluti sügavale vastase positsioonidesse. Lahingu käigus lõunapoolsemal tiival võidelnud sakslased 113. jalaväerügemendist taganesid tankide eest ja jätsid oma rindelõigu lahti, sealtkaudu püüdis vastane üle Kalma tee kiriku ja kruusaaugu tagant kogu grupeeringut ümber piirata. Külgkaitse koos suurtükimeestega paiskas vastase sealt tagasi üle Kalma tee. Enne keskpäeva saabusid vastasel kohale suured abijõud, tankid ja iseliikuvad suurtükid, mis lõplikult otsustasid lahingu käigu ning rünnakul olnud mehed tõmbusid tagasi kaitsele Kalma teest mõnisada meetrit loodesse, et võimaldada vooridel tagasiliikumist Tudulinna poole. Kolmandas lahinguetapis, eesti üksuste kaitsetegevuses püüdsid Punaarmee üksused tankide toetusel frontaalselt kiriku peale läbi murda. See ei õnnestunud, kui mõned tankid tankirusikatega puruks lasti. Katsel kaitsel olnud eesti üksuste vasakust tiivast mööda minna ja kruusaaugu tagant meie järelkaitse kotti võtta, suutsid kaitsjad siiski ründajad teisel pool kruusaauku hoida. Frontaalrindelõigul tekkis vaikus ja algas järkjärguline tagasitõmbumine.
Viimane vastupanulahing toimus Avinurme asulas, mõnisada meetrit Avinurme kirikust lääne pool, ning kestis veidi alla tunni. Selles lahingus õnnestus vastase rünnak tagasi lüüa. Keskpäeval lahkusid viimased eesti üksused Tudulinna suunas, Avinurmest lahkudes võeti kaasa niipalju haavatuid kui võimalik. Lahingus haavatud olid paigutatud kirikusse, raskelt haavatud olid asetatud kirikupinkidele või altariäärsesse paremasse nurka põrandale lamama. Peale haavatute vooris evakueerimist jäi kirikusse vaid kümme-viisteist (50[2]) väga raskelt haavatut, kellest ainult üksikud olid täie teadvuse juures[3].
Eesti üksuste lahkumise järel toimus vastase rünnak aleviku keskusele, kirikule ja eesti üksuste poolt maha jäetud positsioonidele. Kiriku vallutas major Oskar Andrejevi pataljoni, leitnant A. Snotingu 4. rood.
Avinurme kiriku altari kõrval lamanud Saksa poolel sõdinud raskelt haavatud eestlased tapeti punaväelaste poolt[viide?].
Kirikus toimunu kohta kirjutab 8. Eesti Laskurkorpuse 27. laskurpolgu politruk major Nikolai Vanaselja: „Kiriku juures ja isegi selle esikus lajatavad granaatide plahvatused ja kostab lühikesi automaadivalanguid. Siin likvideerivad luurajad peitu pugenud hitlerlaste gruppe.” Avinurmest edasi Tudulinna suunas liikudes avastasid 27. laskurpolgu võitlejad taganeva voori haavatutega, mille vastu mindi „otsustavalt” pealetungile. Automaatide tule ja tankiroomikutega lömastati umbes kilomeetri ulatuses haavatuid, voorisõdureid ja hobuseid[4]. Juhttank jõudis voori lömastada umbes kilomeetri-poolteise ulatuses, siis pandi see tankirusikaga põlema.
Avinurme lahingule järgnenud ja Tudulinna poole suundunud vooridega, Avinurme ja Tudulinna asulate vahelisel teelõigul, Vanatoa talust Avinurme poole vanal teetrassil Pikati oja silla ümbruses sirgel teelõigul u 7 km Avinurmest Tudulinna poole toimunut kirjeldades, kirjutas 8. Eesti Laskurkorpuse suurtükiväe staabiülem polkovnik Feodor Paulmann: „Käigu pealt tulistades kiilusid tankid ja iseliikuvad suurtükid vaenlase kolonni ning hävitasid hitlerlasi ja nende sõjamasinaid tule ja roomikutega. 317 hitlerlast hävitati. Üle 600 mehe võeti vangi. Suurtüki- ja miinipilduja tulega, ning tankide ja iseliikuvate suurtükkide roomikutega hävitati 32 suurtükki, 127 kuulipildujat, 94 autot, 16 mootorratast ja 35 hobust. Lisaks saadi sõjasaagiks 18 suurtükki, 67 kuulipildujat, 320 vintpüssi, 200 automaati, 34 autot, 37 jalg- ja 9 mootorratast, 100 hobust ning suurel hulgal toiduainete ja varustuse ladusid.”[5]
20. septembri kella 16-ks vallutasid 27. laskurpolgu väed teesõlme Tudulinnas ja Tudulinna asula.
Langenud ja mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]
Kõveriku lahingus oli Saksa poolel langenuid ligikaudu 30 sõjameest, kes maeti külaelanike poolt lahingupaiga lähedusse. Avinurme kirikus tapetuid oli kümmekonna ümber, kes kõik maeti lähedalolevasse kruusakarjääri. Lahinguväljal langenuid oli jõe ääres kui ka kruusaaugu kõrval mäel kokku 8–12 meest. Punaarmee poolel langenud maeti ühishauda ja tehti peale betoonist sammas, hiljem toimus nende ümbermatmine Peipsi kaldale, „Leinava ema“ mälestusmärgi ette. 1964. aastal püstitati Avinurme kiriku ette mälestussammas kirjadega: „Au kangelastele, kes langesid võitluses kodumaa eest Avinurme vabastamisel. 20. IX 1944. a.“
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "2. Piirikaitserügement (Estnische SS-Grenzschutz Regiment nr. 2). TAANDUMINE". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. märts 2016. Vaadatud 2. juulil 2022.
- ↑ Lahingud Eestis 1944, Vastupanu, http://okupatsioon.ee/
- ↑ Valdo Kallion, "Avinurme lahing" „Wiking – Narva toimetised“, Tartu 1998
- ↑ Koostanud: N. Vanaselja, Võitluse radadel. Mälestuste kogumik, Kirjastus: Eesti Riiklik Kirjastus, 1960 ,
- ↑ Vaino Kallas, Need sündmused ei unune – Avinurme ja Porkuni lahing, Kultuur ja Elu, 2/2017
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Eesti piirikaitse rügemendid
- Kalju Jalakas, Tähistamata sõjahauad varjavad jubedaid saladusi, Vooremaa.ee, 13. september 2008
- Vaino Kallas, Need sündmused ei unune – Avinurme ja Porkuni lahing, Kultuur ja Elu, 2/2017
- Valdo Kallion, "Avinurme lahing" „Wiking – Narva toimetised“, Tartu 1998
- Avinurmes kaevati välja Saksa mundris teeninud sõdurite säilmed, Postimees, 8. september 2008
| |||||||||||||||
