I Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjon

I Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjon valiti 5. mail 1938 järgmises koosseisus:

I Riigivolikogu ja Riiginõukogu Välis- ja riigikaitse komisjonide ühine koosolek 26. septembril 1939 nõustus üksmeelselt astuda Nõukogude Vene poolt tehtud ettepaneku alusel läbirääkimistesse ja võimalusel sõlmida leping^[1].

Koosolekul osalesid Mihkel Hansen, August Jürima, Valter Kadarik, Alo Karineel, Johannes Nyman, Ants Piip, Otto Pukk, Rudolf Riives, Leonhard Vahter, Friedrich Akel, Jaan Soots, Johan Laidoner, Voldemar Päts, Joakim Puhk, Riigivolikogu Esimees Jüri Uluots, Riiginõukogu Esimees Mihkel Pung, Peaminister Kaarel Eenpalu, Välisminister Karl Selter, Sõjaminister Paul Lill, Sotsiaalminister Oskar Kask, Riigivolikogu esimene abiesimees Ado Anderkopp, Riiginõukogu teine abiesimees Alfred Maurer, Eesti saadik Moskvas August Rei, Sõjavägede Staabi ülem Nikolai Reek, Välisministri abi Oskar Öpik ja Riigivolikogu liige Jaan Tõnisson.

Sõna võtsid:

Johan Laidoner

„Peale kõige muu on raske alustada sõda, kui sulle pakutakse abistamise lepingut. See oleks ju sarnane propaganda suutäis Venemaale, mille mõju ei ole raske ette näha. Raadio räägiks selges eesti keeles, et rahvas on sõtta tõugatud, ehkki meie tahtsime pakkuda oma abi. Meil on olukord, kus meil on väga raske vastu astuda. Meid pannakse sarnasesse olukorda, kus meie peame laskma esimese paugu“

Rudold Riives

„Propaganda on käimas ja korjatakse allkirju, et Vene saadaks oma väed üle piiri“

. August Jürima

„Kui võtame ettepaneku vastu, siis on loota, et Eesti rahvas jääb püsima. See on muidugi lootus, mis oleneb Vene heast tahtmisest. Paistab, et meil valikut ei ole. Meie praeguse relvastuse ja praeguse rahvusvahelise seisukorra juures ei või meie sõtta minna, mis tuleks väga raske ja hävitav“

Karl Selter

„Meie püüdsime ka Poolale selgeks teha, et nemad ei suuda seista Saksa vastu, kuid siis peeti meid äraandjaiks. Meie ei suuda üksi sõdida Vene vastu“

Voldemar Päts

„Kui tuleb sõda, hävib kogu meie riik kogu intelligentsiga ja hävitame palju meie rahva vara ja palju rahvast“

Ants Piip

„Herooilist [!] võitlust võib ju pidada, kuid praegu ei ole ka rahvas selles meeleolus“

August Rei

„Ma kahtlen väga, et Poola saab omad endised piirid tagasi. Venelt kindlasti midagi tagasi ei saa. Poola arvatavasti tõuseb kunagi uuesti üles, kuid meie ei tõuse vist enam kunagi“

Joakim Puhk

„Püüame oma rahvast säästa, sest kui Vene tuleb, viib ta meid mööda suurt Venemaad laiali“

Kaarel Eenpalu

„Valitsus ei ole leidnud muud teed, kui et tuleb läbirääkimistesse astuda ja Vene ettepanek põhimõtteliselt vastu võtta. See on praegu vist veel soodne, sest kategoorilisi nõudmisi esitatud ei ole“

Johan Laidoner

„Kui oleks lootust, et kuskilt abi tuleb ja meie teame, et sel ja sel ajal, siis võitleksime“

Jaan Tõnisson

„Praegu nõuab Nõukogude Vene seda, mida tal on vaja oma julgeolekuks. ... Venel ei ole praegu vallutamise tahet. ... Venega kokkulepe on praegu vähem hädaohtlikum kui saksasõbralikkus. Umbusku Moskvasse ei ole vaja kaasa võtta“

Alfred Maurer

„Selle lepinguga seome end sõjaliselt Venega. Kui Vene kaotab sõja, mis olukorras oleme siis meie?“

Jüri Uluots

„Kui hakkame vastu, siis tagajärg on see, et meid viiakse omalt maalt ära, – seda süsteemi tarvitab Nõukogude Vene. Seepärast püüame säilitada, mis võimalik on“

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ Riigivolikogu välis- ja sisekaitsekomisjoni protokollid 1938–1940. VI. Akadeemia, 2006, nr. 2, lk. 476

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Riigivolikogu välis- ja sisekaitsekomisjoni protokollid 1938–1940. Koostanud ja kommenteerinud Heino Arumäe. Akadeemia, 2005, nr. 9 – 2006, nr. 7.

[1] Riigivolikogu välis- ja sisekaitsekomisjoni protokollid 1938–1940. VI. Akadeemia, 2006, nr. 2, lk. 476

[1]