Oskar Ruut

Allikas: Vikipeedia
Oskar Ruut.

Oskar Ruut (sünninimega Oskar Rosenstock[1]; 24. aprill 1916 Valga3. august 1944 Sinimäed) oli Eesti (lipnik) ja Saksamaa sõjaväelane (Hauptsturmführer) ning jurist.

Tema isa Krisch Rosenstock sündis Härgmäel 4. mail 1876 ja oli Valga jaamaülem, ema Grete Hendrik sündis 23. novembril 1880 Lukes.

Oskar Ruut õppis Valga Algkoolis, hiljem, aastatel 1932–1935, Valga Gümnaasiumis. Pärast gümnaasiumi lõpetamist astus Ruut kohustusliku ajateenistuse läbimiseks sõjaväkke, kus teenis 3. Üksikus Jalaväepataljonis noorteaega. Pärast noorteaja läbimist ülendati ta kapraliks ja viidi üle 7. Jalaväerügementi.

Ruut lõpetas 1936. aastal sõjakooli aspirantide klassi. Ta ülendati 24. veebruaril 1937 lipnikuks.

Ruut õppis Tartu Ülikoolis õigusteadust 1936-1943, kuid ei lõpetanud stuudiumi. Ta töötas Raudteevalitsuses.

1941. aastal organiseeris ta Tallinnas põrandaaluse relvastatud rühma võitluseks nõukogude võimu vastu ning osales oma rühmaga linna vabastamisel Punaarmeest.

1942. aasta algul astus ta politseipataljoni ning saadeti 3. märtsil 1942 Leningradi rinde tagalasse. Suvel 1942 autasustati teda vapruse eest Idarindel Idarahvaste medaliga.

Eesti Leegioni moodustamisel astus leegionisse ning saadeti Bad Tölzi ohvitseride kooli. Ohvitseride kooli lõpetas ta väga heade eksamitulemustega ja ülendati kohe obersturmführeriks (leitnandiks) ning saadeti Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljoni "Narva" (Estnisches SS-Freiwilligen Panzergrenadier Bataillon "Narva") 4. kompanii ülemaks Dnepri äärde.

Ta tegi kaasa kõik Pataljon "Narva" lahingud Harkovi piirkonnas, mille eest teda 8. veebruaril 1944 autasustati II klassi Raudristiga ning jäi koos väeosaga Tšerkassõ kotti. Kotist väljamurdmisel näidatud vapruse eest autasustati Ruutu I klassi Raudristi ning jalaväerünnaku märgiga, samuti esitati ta Hauptsturmführeri auastme saamiseks, kuid auastme kinnitus saabus pärast tema surma.

Oskar Ruudu hauakivi Toila Saksa sõdurite kalmistul

Oskar Ruut, olles pataljoniülema kohustes, tõi Pataljoni "Narva" Ukrainast Tallinna paraadile ja viis sealt Kehrasse ümberformeerimisele.

1. augustil hävitas Ruut kaks vaenlase tanki saades seejuures kolm haava pähe ja paremasse õlga, kuid kahe päeva pärast oli ta jälle rivis. Oskar Ruut langes 3. augustil 1944 Sinimägede lahingus, olles hävitanud kolm vaenlase tanki, kui neljas T-34 sõitis talle peale.[2]

Pärast tema langemist, 15. veebruaril 1945 ülendati Ruut SS-Hauptsturmführeriks ja teda autasustati postuumselt ainsa eestlasena Saksa Jalaväe Auplaadiga.

Oskar Ruut on maetud Toila Saksa sõdurite kalmistule.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Nimi muudetud 27. veebruaril 1939.
  2. Reino Hein. Hando Ruus: kunstnik ja legendaarse "Narva" pataljoni ohvitser. Tartu, Greif, 2000, lk. 71.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]