Hando Ruus

Allikas: Vikipeedia
Hando Ruus
Nimi Hando Ruus
Hüüdnimi Tou
Sündinud 16. mai, 1917
Tallinn, Eesti
Surnud 31. märts, 1945
Leningrad, Venemaa
Teenistused 1938-1940 Eesti Kaitsevägi
1941 Eesti Omakaitse
1941-1942 Wehrmacht
1942-1945 Relva-SS
Auaste Kapten (Hauptsturmführer)
Juhitud üksused Saku Omakaitse rühm 1941
Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon "Narva" 4. Kompanii 1942-1944
20. Üksik SS-Jalaväepataljon 1944
Sõjad/lahingud Izjumi lahing
Koršun-Ševtšenko lahing
Narva lahing (1944)
Auvere lahingud
Sinimägede lahing
Porkuni lahing
Autasud Talvelahing Idas
Jalaväe Rünnakmärk
II klassi Raudrist
I klassi Raudrist
Saksa Rist Kullas

Hando Ruus (sünninimega Harald-Ferdinand Ruhs, nimi muudeti 1. augustil 1939; 16. mai 1917 Tallinn – arvatavasti 31. märts 1945 Leningrad) oli Eesti (lipnik) ja Saksamaa sõjaväelane (Obersturmführer) ning kunstnik. Hüüdnime Tou sai ta mehi ergutades, kui kasutas lauset: "Lähme anname venkudele ühe tou."

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harald-Ferdinand Ruhs sündis 16. mail 1917 Tallinnas. 1. septembril 1923 läks Hando Ruus Tallinna I algkooli, mille 1930. aastal lõpetas.

Hando Ruus õppis 1. septembrist 1933 3. juunini 1938 Riigi Kunsttööstuskoolis graafika erialal, kus ta oli professor Günther Reindorffi üks andekamaid õpilasi. Ta lõpetas 1938 kooli üld- ja töökodade astme.

Pärast lõpetamist astus kohustuslikku sõjaväeteenistusse ja teenis 4. juulist 1938 10. Üksiku Jalaväepataljoni 2. kompaniis. 29. oktoobril andis sõdurivande ja ülendati reameheks. 2. novembril määrati Harju Sõjaväerinkonna õpperühma, mille lõpetas 9. juunil 1939. 1. septembril kustutati ta pataljoni nimekirjast seoses tema vastuvõtmisega Sõjakooli aspirantide klassi ning ta lõpetas selle tehes ära ohvitseri juhtimispraktika 1. jalaväerügemendi 6. kompaniis. 6. juulil 1940 ülendati ta nooremseersandiks. 8. septembril 1940 arvatakse ta lipnikuna reservi seoses sundaja ärateenimisega.

1940 astus ta uuesti Riigi Kunsttööstuskooli meistriklassi.

Teises maailmasõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

1941. aastal tuli tal kõrvale hoida Nõukogude Liidu mobilisatsioonist ning proovida 21 päeva metsavenna (põrandaaluse) elu. Ta viibis need 21 päeva kinnimüüritud keldris.

38. Kaitsepataljonis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Olnud 25. augustist 1941 Saku Omakaitse rühmajuht astus ta Viljandis vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke, et isa eest kätte maksta, seal määrati ta teenima 38. Kaitsepataljoni.

Eesti SS-leegionis[muuda | redigeeri lähteteksti]

21. septembril 1942 ülendati Hando Ruus leitnandiks (nooremleitnant). Samal päeval eraldati 38. Kaitsepataljonist paarkümmend meest ja saadeti Eesti SS-leegioni, kuhu nad 28. oktoobril saabusid. 28. oktoobrist 1942 jätkas Ruus teenistust Untersturmführerina Eesti SS-leegionis.

Pataljon Narva[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peale Pataljon "Narva" eraldamis Eesti Leegionist võttis ta rühma- ja kompaniiülemana osa kõigist Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon "Narva" (Estnisches SS-Freiwilligen Panzergrenadier Bataillon Narva) lahingutest Izjumi ja Hadnitsa ümruses ning Tšerkassõ kotis.

Tšerkassõ kotis Olšanas sai Ruus haavata ja ta viidi Korsunist lennukiga tagalasse ja teda raviti Riias.

20. märtsil 1944 saabus Pataljon "Narva" Tallinna (172 Tšerkassõ kotist väljamurdnud meest), kus toimub väeosa pidulik vastuvõtt Balti jaamas ja paraad Vabaduse väljakul.

20. Eesti SS-diviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pataljon allutati 20. Eesti SS-diviisile ja saadeti Tallinna ümbrusesse täiendavale formeerimisele ja väljaõppele. Pataljon "Narva" tuumikust moodustati 20. Üksik SS-jalaväepataljon (20. SS-füsiljeerpataljon) ning formeerimise käigus sai pataljon juurde 600 meest.

1. aprillil abiellus Hando Ruus Kosel Salme Kurega.

18. aprillil 1944 määrati ta Narva rindele toodud pataljoni adjutandiks ja ülendati kaks päeva hiljem Obersturmführeriks (leitnant). Pataljon võitles kõrvuti 47. rügemendi ja 11. diviisiga Auvere platsdarmil.

25. juulil langes nende väeosade osaks ränkraske katsumus tõrjuda tagasi järjekordne Punaarmee läbimurdekatse. Muljetavaldava tulejõuga oli juba suurtükkitule ettevalmistus nende kitsale rindelõigu suunast tulistati välja umbes 80 000 mürsku. Selle karmi lahingu bilans oli järgmine: punarmee läbimurdekatse ebaõnnestus ränkade kaotustega, 8000 langenut, 29 purustatud tanki ja 8 lennukit. 20. Pataljonis oli õhtuks rivis 3. kompanii peale kokku 30 meest.

Sinimägede lahingute ajal Krivasoos sai Hando Ruusist, pärast pataljoniülema kohusetäitja Oskar Ruudi langemist 3. augustil 1944 ja pataljoni üle võtnud hauptsturmführer Walner haavatasaamist mõned päevad hiljem, 20. Üksiku SS-jalaväepataljoni (20. SS-füsiljeerpataljon) komandör.

Pärast Porkuni lahingut 23. septembril 1944 Ambla lähedal piirati öösel nende grupp metsas ümber. Pärast korduvate läbirääkimiste pidamist ja läbirääkijate poolt vastavate lubaduste saamist (meelitati Ruusi grupp koolivenna vanemleitnant Kase poolt alla andma) ütles Ruus meestele, et olete vandes vabad ja relvad pandi maha[1]. Vangide kolonn koos Ruusiga, umbes 80 meest, alustas liikumist Tallinna suunas, kus nad pandi Koplisse kahte barakki, kust hiljem viidi haavatud ja haiged bussiga minema, terved laaditi Balti jaamas vagunitesse ja viidi Kohtla-Järve laagrisse. Balti jaamas toimus ka viimane kohtumine abikaasa Salmega. Kohtla-Järvel Ruus haigestus kopsupõletikku ning ta viidi teiste haigetega lahtisel veoautol Gattšinasse haiglasse kus teda raviti ja pidevalt üle kuulati, hiljem Gattšina ohvitseride laagrisse EG-1011.

Hando Ruusi NKVD toimik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hando Ruusi toimik nr 14 (1416-45) on avatud vanemleitnant Monastõrski poolt 21. jaanuaril 1945 ja toimetatud kuni 23. märts 1945.

Toimikus on vigases eesti keeles kindraleitnant Bõstrovi kinnitusega määrus 16. jaanuarist 1945 Hando Ruusi arreteerimiseks.

Järgnev olulisem paber, peale ülekuulamisprotokollide, pärineb Gatšina sõjavangilaagrist EG-1011, mille alusel saadeti üks sõjavang Leningradi Smeršile. Hando Ruusi kuulati kogu vangistuse jooksul korduvalt ja väga intensiivselt üle. Eelpool ülekuulamiste materjalides esineb veel tõlk Ots.

Edasi loeti üles kõik Ruusi "kuriteod": hoidis kõrvale mobilisatsioonist, läks vabatahtlikult 38. politseipataljoni (tegelikult 38. kaitsepataljoni), võitles Eesti SS-leegionis, Pataljonis Narva jne. Sellele järgneb 1. veebruaril eestikeelne määrus, mis määras tema süüteod §58-Ia vääriliseks (kodumaa reetur). Määrusele olid alla kirjutanud kapten Poednikov, major Levantovski ja tõlk Karulas. 31. märtsil 1945 mõistis kohus ("Troika") koosseisus major Petrov, major Ponikarkovski, kapten Psibelski, sekretär vanemleitnant Habanovits Hando Ruusi surma mahalaskmise läbi. Otsus oli edasikaebamisõiguseta.

Hando Ruusi hukkamisaeg ei ole teada, kuid toimiku kaanel toimiku lõpetamise aeg on 23. märts 1945, kuigi paberid jätkusid veel 31. märtsini 1945.

Autasud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hando Ruus oli teine eestlane, kes sai I klassi Raudristi (19. augustil 1943 Ukrainas peetud lahingutes osalemise eest) ja ainus eestlane, kes on saanud Saksa Risti Kullas (1944). Selle sai ta Eesti kaitselahingute eest. Viimasega kaasnes ülendamine Hauptsturmführeriks (käskiri 30. detsembril 1944). Neid paguneid Hando Ruus kanda ei jõudnud ja autasu ta kätte ei saanud.

Hando Ruusi on autasustatud veel Raudristi II klassi, Idamedali, Jalaväe Rünnakumärgi ja Verwund. Abz.'ga.

Kunstnik Ruus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hando Ruus on kunstnikuna vähetuntud, sest alanud sõda võttis võimaluse kunstiga tegeleda. Hando töid on säilinud väga vähe ja needki suures osas õpilastööd. Enamus töid ja eskiise hävines, kui Hando ema Siberisse saadeti ja kodus olnud vara konfiskeeriti.

Mõnedel töödel olevad signatuurid S. Kurg olid abikaasa Salme poolt hiljem kirjutatud selleks, et Ruusi nimi ei annaks põhjust tööde hävitamiseks.

Ema saatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Samal päeval, mil Hando Ruusile määrati surmaotsus, saabus Tallinnasse käsk kogu vara konfiskeerimiseks aadressil Sõja IIc-6, kus elas Hando ema. Vara üleskirjutamine toimus 20. aprillil 1945 ja vara anti Tallinna linna rahandusosakonnale realiseerimiseks. Sellele järgnes vahetult Hando ema Siberisse saatmine, kust ta küll põgenes ja oli juba 1946. aastal Eestis, kuid tema edaspidine elu kuni surmani möödus metsavennana Suure-Jaani lähistel.

Isa saatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ruusi isa Oskar Ruus oli eesti politseiohvitser ja mereväe leitnant, kelle NKVD 1940 arreteeris ja kelle saatusest Hando ei saanudki midagi teada. Hando isa suri 7. mail 1942 Kirovi oblasti vangilaagris.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Minu au on truudus. Pataljon Narva ajalugu". Kirjastus Greif, 1995. Väljaandja klubi "Wiking-Narwa" ajalookomisjon. lk 233

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Reino Hein (koostaja), "Hando Ruus: kunstnik ja legendaarse "Narva" pataljoni ohvitser" Tartu: Greif 2000