Keila lahing (1944)

Keila lahing (1944)
Osa Teise maailmasõja Idarindest, Sõjategevusest Eestis 1944.a.
Toimumisaeg	23. september 1944
Toimumiskoht	Keila ja selle ümbrus
Tulemus	Nõukogude Liidu võit
Osalised
Eesti Omakaitse Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
kapten Miil Ivan Alferov
Jõudude suurus
~150 meest 2 tankitõrjesuurtükki 1 miinipilduja. 40 veoautotäit mehi 70 tanki 72. laskurdiviisist
Kaotused
33 langenut 58 langenut, 2–3 tanki, 1 soomusauto

Keila lahing oli heitlus Eesti üksuste ja Punaarmee 72. laskurdiviisi (teistel andmetel oli see üksus aga hoopis Rumeenias) kiiresti edasi liikuva motoriseeritud eelsalga vahel 23. septembril 1944. Kokkupõrge Nõukogude peajõududega toimus paar kilomeetrit Keilast Tallinna pool, kuid kandus sujuvalt üle Keila keskväljakule, kus asus Omakaitse staap, mis pidas kogu aeg sidet Johan Pitkaga. Nende ülesandeks oli hoida trikoloori all Keilat vaid üks päev.

Lahing lõppes Nõukogude vägede võiduga. Septembris 1994 avati peaminister Mart Laari osavõtul Keila lähedal Harku vallas Kumna teeristil lahingu mälestuskivi. Aasta hiljem anti lahingust osavõitjatele mälestusristid. 22. septembri paiku toimub seal igal aastal mälestustseremoonia ja pärast seda ajalookonverents Harjumaa muuseumis.

Keila lahingu mälestuskivi Kumna teeristis

Lahingu eellugu

Mõned päevad enne linna langemist saabus Keila raudteejaama Tallinna poolt Saksa hävitusrong ja jäi jaamahoonest veidi Paldiski poole seisma. Kümmekond Saksa sõdurit ühe ohvitseri juhtimisel hakkas vagunist lõhkeainekaste maha laadima. Ilmselt oli kavatsus õhkida Tähe vabrik, raudteejaam ja veetorn. Seal valves olnud poisid reageerisid kiiresti ning panid jaama juurde puude alla kuulipilduja üles, vestlev ohvitser, aga viidates sellele asjaolule, soovitas südamlikult sakslastel lahkuda, mida nood pärast väikest viivitust ka tegid. Selliseid hävitusronge saadeti paljudesse asulatesse ja küladesse, kus eestlased nendega isegi märkimisväärseid lahinguid maha pidasid.

Vastupanu noil päevil Keilas organiseeris kohalik Omakaitse eesotsas selle ülema kapten Miiliga, kes tegutses praeguses apteegihoones kahe sinimustvalge lipu all. Keila oli olnud nendel septembri lõpupäevadel omamoodi fenomen, linna kirikueelsel platsil võis korraga näha isegi kuni kolmesadat võitlejat, loeti isamaalisi kõnesid ning käis muidu vilgas sagimine. Seevastu kontrastiks valitses lahingupäeval Keilas eelmise päeva totaalne vastand – kaos. Kapten Miili mäletatakse kui närvis ja stressis inimest, arvatavasti käis sündmuste kontrollimine talle juba kaugelt üle jõu. Suurimaks probleemiks kujunes aga alkohol, staabi keldris paiknes 350 liitrit viina ning veel hulganisti konjakit. Sealsamas hoiti ka kahte vangi, arvatavat Vene diversanti ja kedagi Saksa hauptmanni, kes oma üksusega Keilat läbides olevat hakanud lippu rüvetama ning räuskama. Sellel ajal desarmeeriti palju Keila kaudu taganevaid Saksa üksusi ning rekvireeriti kümmekond autot, tulevahetuseks Keilas siiski sakslastega ei läinud. Läbi linna liikus ka hulganisti punase laine eest lääne poole pagevaid sõjapõgenikke, kes teavitasid kohalolnuid pealinna langemisest ning lähenevatest vaenlase raudratsudest. Tallinna poolt kõrgus taevasse kurjakuulutav suits ning kaugusest kostis roomikute kõlinat.

Lahingutegevus

Paigutus ja relvastus

Põhiliseks kaitseliiniks sai Paldiski maanteelt loode suunas, Kumna mõisasse viiva harutee joon. Lahingupäeva hommikul paigutati mehed positsioonidele Kumna tee Tallinna-poolsele küljele kiviaia taha. Piki kiviaeda ja teeristi juures kasvas puid, põõsaid ning võsa, nii et kaugemal Kumna pool asunud kaitsjad ei näinud teeristil toimuvat kuigi hästi. Kiviaia taga asus vähemalt sadakond meest, enamus neist noored, kuni 20-aastased. Vanemaid ja rohkem kogenud sõdureid oli vähe. 300 meetrit Keila pool paiknes soomepoiste-täpsusküttide rühm. Meeste relvastus koosnes Saksa vintpüssidest, kuulipildujatest MG42 ja granaatidest. Iga jao peale oli üks poolautomaatne täpsuspüss ja igale jaoülemale püstolkuulipilduja. Tankitõrje koha pealt oli asi natuke nutusem, leidus vaid üksikuid tankirusikaid Panzerfaust 30. Riietus oli parajalt mitmekesine, enamus võitlejaid oli Saksa mundrites, kuid maha olid rebitud surnupealuud ja muud Saksa tunnusmärgid, osa mehi olid Soome vormides ning flakipoisid Luftwaffe sinistes tunkedes.

Keila lahing

Kokkupõrge Punaarmee eelsalgaga Kumna teeristil

Kella 13–14 paiku lähenes teeristile nurgelise puukabiiniga lahtine veoauto ZIZ-5, kastis võõrad valkjasrohelises mundris sõdurid. Enamik kaitsjaid jäi eelpostile lootes rahulikuks. Mõne ettevaatlikuma hüüdele: "Need on venelased!", käratati vastu "Ärge tekitage paanikat, eespool on eelpost!" järgnevalt toimunust võttis osa, umbes 10–15 lähedal olevat võitlejat. Veoauto jäi veidi enne teeristi seisma. Esimeseks reaktsiooniks oli üllatus, ilmselt ka mõlemapoolne kohkumine. Siis vallandus vene- ja eestikeelne kisa ning tulistamine. Teeristil paiknenud kuulipildujal tekkis tõrge; teine kuulipilduja oli sihitud valele poole põllule ja seda käsitsenud poisid ei jõudnud relva piisavalt ruttu pöörata. Autol mäletatakse olevat 30–40 punaarmeelast, mis on ilmselge liialdus, seda tüüpi masinasse mahtus vaid 15 meest. Venelased hüppasid kähku autolt maha ja varjusid kõrvale maanteekraavi, kohe sai teeristil paiknenud kuulipilduja laadur automaadi valangust haavata. Täpsusküttide positsioonilt aktsiooni jälginud allohvitser kirjeldab juhtunut nii: "Auto kabiinist astus välja erariietes mees ja hõikas midagi poistele. Üks neist väljus kraavist ja jäi mehe ette seisma, püss jalal. Mees tahtis poisilt püssi ära tõmmata, kuid poiss hoidis tugevasti kinni. Seepeale astus mees paar sammu tagasi. Tõmbas kabuurist püstoli. Ning tulistas. Poiss kukkus pikali." Tulevahetus oli kestnud 10–15 minutit, isegi granaadid lennanud, kui kohale ilmus soomepoisist ohvitser, kes käskis kraavi tungida ja kuulipildujast piki kraavi tuld anda. Nii ka tehti. Tulemuseks suur "hurraa" ning 12–15 punaste pagunitega laipa, viimaste hulgas lebas ka leitnant või kapten. Kolme surnu hinnaga sõideti juubeldades uue autoga tagasi Keilasse, kus sellele juba uued läikivate kiivritega mehed peale hüppasid ning tagasi teeristi poole kihutasid.

Kokkupõrge Punaarmee peajõududega

Umbes tund pärast veoautot jõudsid Kumna teeristile tankid. Need kihutasid väikeste intervallidega täiskäigul mööda maanteed Keila poole. Harkus samal ajal kolonni liikumahakkamist näinud lennuväe abiteenistuse poisid olid kokku lugenud üle 70 tanki ja 40 veoauto. Kolonni saba olnud veel Harkus kui Keila poolt juba lahingumüra kostma hakanud. Jõudnud Kumna teeristile avasid tankid Keila kirikule tule, üle kaitsjate peade vihisevad mürsud tabasid kirikutorni, nii et plekitükid lendasid. Tankitornide varjus kükitanud kobaras ka jalaväelased. Neid polnud üksnes esimestel masinatel. Tankirusikast hävitatud ka üks tank. Sellist jõudu nähes pages suurem osa metsa, ülejäänud taganesid Keila poole, tõenäoliselt langes ka sealse vastupanu organiseerija Sulev Kiin. Mõningast vastupanu avaldati ka Martin Lutheri mälestussamba juures ja Keila jõe piirkonnas. Sinna viidud ka üks tankitõrjekahur ja miinipilduja, mille tabamusest pihta saanud eessõitev punaarmee soomusauto tee äärde seisma jäi. Sild olevat kah mineeritud olnud, kuid see jäi millegipärast õhku laskmata, tankid sõitsid aga läbi madala ja paese põhjaga Keila jõe. Keila põles.

"Linnalahing" Keilas

Läbinud jõe, tungisid tankid mööda Tallinna maanteed keskväljakule. Kirikueelsel platsil viibinud kuulsid äkki Tallinna suunast lähenevat lahingumüra, püssipauke, kuulipildujavalanguid ja mürsuplahvatusi. Müra tugevnes. Siis ilmusid nähtavale Tallinna maantee poolt jooksvad mehed, kes hüüdsid, et tuleb taanduda. Samal hetkel plahvatas mürsk kirikutornis. Ilmselt kostis roomikute kolin ja lahingumüra siiski ka staapi, sest vahetult enne soomusmasinate saabumist kargas staabist välja hulk mehi, sealhulgas ka kapten Miil, hüppas autosse ning pani Haapsalu poole ajama. Majadest avati tankide pihta kuulipilduja, püssi ja tankirusikate tuli, ning üks staabiohvitser kukkus granaate pilduma. Selline tulemusteta tulevahetus kestis umbes 15 minutit, mille lõppedes põgenesid osad kaitsjad läbi aedade metsa, üksikud jõudsid veel just lahkunud laatsaretrongi peale, mis sõitis Haapsalusse, mõned jäid aga vangi ning kõige õnnetumad lasti sealjuures lihtsalt maha. Need ei olnud siiski viimased paugud mis võõrvaenlase pihta Keilas sellel päeval lasti. Nimelt üks Pärnu noormees oli jäänud askeldama teise linnas paikneva kahuri juurde ning tegi ka kolm lasku tankide pihta, kõik mürsud küll tabasid märki, kuid tulemusteta. Noorhärra kukkus surnult maha.

Tulemused

Lahingu käigus põles Keilas maha täielikult või osaliselt 12 maja, sealhulgas sai kannatada ka kiriku kuppel. Väiksemaid purustusi oli mujalgi. Põlevate majade kustutajaile avati punaarmee poolt aga tuli ning üks vanemas eas härra ka suri. Köster, kelle maja maha põles, sai ehmatusest infarkti. Haavata sai veel üksikuid tsiviilisikuid.

Õhtul kolasid punaarmeelased mööda Keilat. Tungiti korteritesse, löödi püssipäradega kapiuksed sisse, võeti mida heaks arvati, lõhuti ja puistati kõik segi. Peamiselt otsiti siiski viina ja noori naisi. Omavaheliste tülide käigus lastud ka üks venelane maha.

Keila majad põlesid veel lahingule järgnenud päeval, linnavalitsuse hoonel, teise korruse kõrgusel, lehvis uhkelt veel kaks eesti lippu. Need olid kuuli- ja killuaukudest sõelapõhjadeks muutnunud. Suurem rüüstamine jätkus veel mõnda aega, kui linnalähistele paigutati statsionaarne Punaarmee üksus, asi läks isegi nii hulluks, et sama aasta novembris oli Keila valla Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee koguni sunnitud maakonda teada andma, et ajavahemikus 23. septembrist kuni 6. novembrini on Keila vallast "Punaarmee riietuses isikute poolt" ära viidud 33 hobust, 35 vankrit, 10 sarvlooma, 40 lammast, 53 kodulindu, 2833 kg liha, 1164 kg võid, 16 jalgratast, 16 raadiot, 4 autot jms.

Ka lahingus osalenud tunnistavad, et kaitse oli kohutavalt organiseeritud, sest puudusid kogumustega ohvitserid. Hinnates olukorda, oleks olnud kõige arukam seada kaitse Keila jõe ümbrusse ning kasutada selleks ohtralt miine, mida ümbruskonnas ka leidus. Fataalne viga tehti ka silda õhku mitte lastes. Arukalt paigutatud tankitõrjekahur ja paar kuulipildujat oleksid vastasele märkimisväärseid kaotusi tekitanud ning viimase edenemist pidurdanud. Täiesti kindel, et linna purustused oleksid olnud palju suuremad.

Tihti on peetud seda tüüpi vastuhakke lausrumaluseks. Olid ju purustused ja järgnenud repressioonid tihti nendest tulenevad. Kuid tegelikult pidurdasid sellised pisikokkupõrked punaarmee edasiliikumist märgatavalt, tänu sellele pääsesid tuhanded eestlased järgneva terrori eest läände pakku. Need lahingud näitasid Eesti riigi ja eestlaste soovi elada vabas Eestis ja ka tahtmist selle eest välja astuda.

Vaata ka

• Avinurme lahing
• Tehumardi lahing

Kirjandus

• Mati Mandel. "Sõjalõpu sündmused Keila ümbruses". // Harjumaa uurimusi 2. Keila 1994 (Raamatukoi)

Välislingid

• Mati Kannel. Keila lahing Eesti lipu all. Maaleht, 22. september 2005
• Mati Mandel. Pitkapoiste 15.kokkusaamine. Keila linna koduleht, 14. september 2009
• Kadi Alatalu. Pitka-poisid kogunesid Keila lahingut meenutama. ERR, 27. september 2008