Izjumi lahing
|
See artikkel räägib 1943. aasta lahingust; 2022. aasta lahingu kohta vaata artiklit Izjumi lahing (2022) |
| Kurski lahingu II etapp Belgorod-Orjoli piirkonnas Izjumi lahing | |||
|---|---|---|---|
| Osa Teise maailmasõja Idarinne | |||
| Toimumisaeg | 19. juulist – 21. juulini 1943 | ||
| Toimumiskoht | Belgorodi oblast Andrejevka, Severski Donetsi läänekallas | ||
| Osalised | |||
| |||
| Väejuhid või liidrid | |||
| |||
| Jõudude suurus | |||
| |||
.svg){kind=small}
Izjumi lahing toimus 19. juulist – 21. juulini 1943 teises maailmasõjas idarindel, Nõukogude looderinde vägede Izjumi-Barvenkovo pealetungioperatsiooni käigus.
Strateegiline olukord idarindel[muuda | muuda lähteteksti]
1943. aasta 5. juulil alustasid Saksa väed Kurski piirkonnas pealetungi. Sõjaline operatsioon Kurski piirkonnas oli kaheetapiline, esimene 5. juulist kuni 18. augustini Kurski-Orjoli piirkonnas ja teine etapp 17. juulist kuni 23. augustini Belgorodi-Orjoli piirkonnas.
Pikemalt artiklis Kurski lahing
Punaarmee strateegilise plaan oli lõhestada Saksa väekoondised Kurski kaarel kaheks eraldi rindeks, põhja- ja lõunaosaks ning murda rinne läbi mõlemalt poolt ja jõuda mõlemast suunast üheaegselt Harkovi joonele. Punaarmee strateegilise plaani kohaselt oli läbimurre Saksa väegrupi Süd 1. tankiarmee 5. SS-soomusdiviisi Wiking Narva pataljoni kaitselõigus vajalik selleks, et vallutada kaitsepositsioonide taga asuv Lozovaja raudteejaam, mis oli piirkonnas viie raudteeharu sõlmpunktiks ning oleks võimaldanud oluliselt takistada Saksa vägede varustamist raudteid pidi ning takistada piirkonna vägede suunamist Kurski piirkonnas toimuvate Saksa vägede kaitselahingute toetamiseks.
Nõukogude looderinde vägede Izjumi-Barvenkovo pealetungioperatsioonis (ru) osalesid armeekindral Rodion Malinovski juhtimisel 1. kaardiväearmee, 8. kaardiväearmee, 3. kaardiväearmee, 12. armee, 17. õhuarmee, 23. tankikorpus ja 1. kaardiväe mehhaniseeritud korpus, kes pealetungi alguses asusid Donetsi jõe joonel, Zmiivist kuni Slovjanoserbskini.
Saksa vägedest seisis rindelõigul 1. tankiarmee ja armeegrupp Kempf väeüksused.
Lahingud Izjumi platsdarmil[muuda | muuda lähteteksti]
Pataljon Narva asus Andrejevka küla juures Severski Donetsi jõe läänekaldal. Kolmepäevane lahing algas 19. juulil 1943 kell 9.30, mis oli ühtlasi ka Narva pataljonile tuleristseteks. Nimelistelt pataljonisuurune üksus oli nõrgendatud enne lahingute algust puhkusele lubatud 150 sõjaväelase võrra.
19. juuli[muuda | muuda lähteteksti]
Öösel positsioonidele saabunud pataljoni osad vahetasid välja senistelt positsioonidelt Saksa 46. jalaväediviisi üksused ning korrastasid kaitserajatised. 19. juulil kella 10 paiku alanud I Punaarmee rünnakul osalesid ainult tankiväeosa, mille 22 tanki T-34 lasti 2. kompanii poolt üle kaevikuteliini ning mis hävitati seejärel tankitõrjerühma relvastuses olnud Nõukogude 76,2 mm trofeekahurite tulega ning pääsenud ja taganenud 3-st tankist hävitati 2 jalaväe poolt tankidele kinnitatud magnetmiinidega. Pataljon Narva tanktõrjekompanii sai lahkuva soome tankitõrje
II rünnakul olid tankirünnakule kaasatud kaitseks jalavägi, tankidel asuv jalavägi hävitati käsirelvade tulega ning osa kaevikuliini ületanud tanke hävitati pataljoni raskekompanii ja abiks antud Saksa tankitõrjekahurite poolt, taganenud tankid hävitati 2. ning tiibu katnud 1. (paremal) ja 3. (vasakul tiival) kompanii poolt magnetmiinidega.
Ka järgnevad ülekaalukad Nõukogude vägede jalaväega julgestatud tankirünnakud tõrjuti, mida soodustas eelnevalt 2. kompanii poolt õige planeeringuga sisse seatud kaitseliinid ja tulesektorid ning ka Punaarmee vägede rünnakukorraldus, kus jalaväe julgestusüksused liikusid 30–40-mehelistes gruppides.
20. juuli[muuda | muuda lähteteksti]
20. juulil algas Punaarmee pealetung ligi 50 tanki ja neid toetavate jalaväeüksustega, kuid pärast esimest lahingupäeva olid tankitõrjekahutite ligikaudne asukoht tuvastatud ning tankid hoidusid nende laskeulatusest. Pealetungivaid tanke hävitasid vaid 2. ja 3. kompanii tankihävitajad magnetmiinidega, kuid siiski oli kandnud kompanii koos eelmise päeva võitlustega raskeid kaotusi, rivist oli väljas ligikaudu poolisikkoosseisust kas haavatutena või langenutena, samuti lõppesid laskemoonavarud. Olukorra päästsid pataljoniülem Georg Eberhardti poolt Saksa Luftwaffe väeosalt nõutud abijõud – sööstpommitajad Stukad, mis hävitasid kaitselõigu ette koondatud Nõukogude väeosad, tänu millele rünnakud selleks päevaks lõppesid.
21. juuli[muuda | muuda lähteteksti]
21. juulil alustasid Nõukogude väed rünnakut kell 9 suurtüki- ja raketiväe ettevalmistustulega. Kolmandal päeval vahetati eesliinil suuri kaotusi kandnud 2. kompanii välja 1. kompaniiga, mille ülem kapten Jaan Raudsoo aga hukkus üsna lahingu alguses ning teda asendas rühmaülem Schmidt. Pärast tuleettevalmistust alanud tanki- ja jalaväerünnakul jõudsid Nõukogude jalaväelased kaevikuteni, kus algas käsivõitlus. Lahingute käigus oli rivist välja langenud suurem osa algsest Saksa ohvitserkonnast ning lahingutegevust juhtisid põhiliselt eesti allohvitserid. 21. juulil langes ka pataljoni staabi juures mürsutabamusest pataljoniülem Georg Eberhardt.
Kaevikuteliinini jõudnud ja need hõivanud Nõukogude jalaväelased tõrjuti välja ja hävitati pataljoni juhtimise üle võtnud adjutant Schmidti poolt staabikompaniist ja voorimeestest moodustatud rünnakgrupi poolt.
Viimase rünnaku korraldasid Nõukogude väed kuue tanki toetusel, mis püüdsid kaevikuteliinil manööverdades hävitada viimaseid vastupanukoldeid, kuid Luftwaffelt nõutud abi korras saabunud sööstpommitajad Junkers Ju 87 ja horisontaalpommitajad Heinkel He 50 hävitasid kahe pommituslainega pealetungivad Nõukogude väed, mille järel Punaarmee rünnakukatseid rohkem ette ei võtnud.
Samal öösel, 22. juulil kell 2.00 vahetati Narva pataljoni kaitselõigul välja Wehrmachti väeosa poolt.
Sakslased olid arvestanud, et pataljon ei pea rünnaku peasuunal Punaarmee jõudude ülekaalule (umbes 20 000 meest ja üle 115 tanki) vastu ja taganeb. Kui seda ei juhtunud, tundus see sakslastele uskumatuna ja eestlaste rindelõiku saadeti kontrollima väegrupi Süd kontrollkomisjon, mille akti kohaselt jäi lahinguväljale maha üle 9000 ründaja laiba ja 113 tanki rusud.
Lahingukaotused[muuda | muuda lähteteksti]
Narva pataljoni kaotused olid 69 langenud eestlast ja 6 sakslast. Haavatuid oli 326, enamikul nendest kergemad haavad. Izjumi lahingu teisel päeval langes 2. kompanii lõigus toimunud läbimurde likvideerimisel käsitsivõitluses 1. kompanii ülem kapten Jaan Raudsoo. Kolmandal päeval langes pataljoni ülem major (Sturmbannführer) Georg Eberhardt, kelle jalgade ees lõhkes tankitõrjemürsk ja haavas pataljoniülemat surmavalt. Pataljoni juhtimise võttis üle adjutant Schmidt.
Narva pataljoni võitlejaid autasustati Izjumi lahingus võitlemise eest 35 II klassi ja 4 I klassi Raudristiga.
Autasud andis kätte diviisi Wiking ülem kindral (Obergruppenführer) Herbert Otto Gille.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- "Minu au on truudus. Pataljon Narva ajalugu". Kirjastus Greif, 1995. Väljaandja klubi "Wiking-Narwa" ajalookomisjon.