Aegna

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib saarest; teiste tähenduste kohta vaata Aegna (täpsustus).

Aegna
Karnapi neem Aegna saarel
Karnapi neem Aegna saarel
Ümbritseb Soome laht
Koordinaadid 59° 34′ 50″ N, 24° 45′ 28″ Ekoordinaadid: 59° 34′ 50″ N, 24° 45′ 28″ E
Pindala 2,93 km²
Rannajoone pikkus 10 km
Kõrgeim koht 14,6 m üle merepinna
Elanikke 2 (2011)
<1 in/km²

Aegna (ka Äigna, saksa keeles Wulf, rootsi keeles Ulfsö) on Tallinna lahe kirdeküljel, Viimsi poolsaare tipust (Rohuneemest) loodes asuv saar Tallinnast 14 km kaugusel. Saar suleb Tallinna lahe.

Saarel on kaks alalist elanikku.

Geograafia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aegna pindala on 2,93 ruutkilomeetrit. Geograafilised koordinaadid on 59° 35' N, 24° 45' E.

Viimsi poolsaare ja Aegna saare vahele jäävad Kräsuli ja Kumbli saar, mida Aegnaga ühendav väin on Suursalm. Aegnast loode poole jäävad Sillikrunn ja Vullikrunn. Saarest lääne pool on Punakivi kari.

Aegna kirdeosas on kitsas poolsaar, mis lõpeb Lemmiku ninaga. Saare põhiosa põhjatipp on Eerikneem. Eerikneeme ja Lemmiku nina vahele jääb laht. Läänerannikul on Kurikneem ning lõunarannikul Talneem, kus asub jahisadam.

Loodus[muuda | redigeeri lähteteksti]

70% saarest on kaetud metsaga. Saarel on rändrahne. Aegnal pesitseb merikotkas.

Aegna on maastikukaitseala. Korraga ei tohi Aegnal viibida üle 3000 inimese.

Rohke metsa ja liivaranna pärast on saar saanud puhke- ja väljasõidukohaks.

Tallinna-Helsingi liinil varem kurseerinud Copterline'i kopterid sõitsid ringiga ümber Aegna saare.

Infrastruktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aegna avati turistidele 1960ndate algul ning tihe liiniliiklus "Koplirand"-tüüpi laevadega võimaldas suviti saart külastada sadadel inimestel päevas. 1990ndail liiniliiklus soikus. Tallinna Linnavalitsuse tellimusel alustas kevadel 2001 üsna hõredat liiniliiklust reisilaev Monica, mis sõitis ka Naissaarele. Järgmistel aastatel otsiti odavamat laeva, mistõttu üheks suveks laevaliiklus katkes hoopiski.

Alates 2006. aasta suvest sõitis Tallinna Linnavalitsuse tellimusel Piritalt Aegnale Eesti Mereakadeemia Merekooli õppelaev Juku, esimesel kahel aastal merekooli opereerimisel. Aastail 2008-2009 väljus Juku Lindaliini ASi opereerimisel Patareisadamast. 2010. aasta suvel sai Juku operaatorfirmaks Kihnu Veeteed ning laev väljus Kalasadamast.

Lemmikneeme kivikülv

Aegna kai on Talneeme kaldal, kuid lainemurdja puudumise tõttu sobib vaid lühiajaliseks peatumiseks.

Saarel oli kitsarööpmeline raudtee. Raudtee pikkus oli 3 km ning see töötas aastail 19141944. Praegu on raudteetammidel teed, millest mõni on kohati kinni kasvamas, mõni aga autodest lõhutud.

Saarel on veevärk, kuid ei ole tsentraalset kanalisatsiooni.

Aegna saab elektrit 10 kV pingega merekaabelliini kaudu Viimsi poolsaarel asuvast alajaamast. Sügisel 2011 asendati kogu saarel õhuliinid maakaabliga.

Haldamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Saar kuulub Tallinna Kesklinna linnaosa haldusalasse. See on ainuke meresaar, mis on Tallinna territooriumil. 2003. aastal kaaluti Aegna ja Naissaare vahetust Tallinna ja Viimsi valla vahel. Aastal 2004 algatas Tallinna linnavalitsus ideevõistluse saare muutmiseks vabaajakeskuseks. Toomas Vitsut leidis, et saarel võiks olla kasiinod. Jutt oli isegi silla ehitamisest Viimsi poolsaarelt Armuneemelt.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aegna Peeter Suure Merekindluse laskemoonalaboratoorium.
Aegna endine kauplus
Aegna kivilabürint

Saart on esmakordselt mainitud 1297. aastal (Wluesøø). Inimasustusest (kaluritest) on teateid alates 1460. aastast.

1736. aastal on esmamainitud Aegna kalmistu.

20. sajandi alguses sunniti 5 talu elanikud sõjaväe eest taanduma. 1911 hakati Aegnale rajama kaitseehitisi, mis kuulusid Peeter Suure Merekindluse juurde. Uuesti pidi kogu tsiviilelanikkond saarelt lahkuma 1923. aastal. Kaitseehitisi rajati ja täiustati kuni 1950. aastate I pooleni. Praegu on need varemetes.

Aegnale lubati tsiviilisikuid alates 1961. aastast ja laevaliikluse käivitumise järel muutus saar rahvarohkeks puhkepaigaks. Sõjaeelsete ehitiste kasutuselevõtu kõrval ehitasid ettevõtted Aegnale ka uusi puhkemaju.

Saar kultuuriloos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valgevenes või Moskvas on trükitud fiktiivseid Aegna postmarke.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Heino Gustavson. Aegna, Tallinn 1998.
  • Toivo Meikar. Aegna ja Viimsi metsade ajaloost. – XXII Eesti looduseuurijate päev: Tallinna lähisaarte loodus, Tartu–Tallinn 1999.
  • Henn Pärn. Aegna, Naissaare ja Tallinna rannikumetsade seisund okaste morfomeetria alusel. – XXII Eesti looduseuurijate päev: Tallinna lähisaarte loodus, Tartu–Tallinn 1999.
  • Triinu Nutt. Kukemarjad (Empetrum L.) Põhja-Eestis. – XXII Eesti looduseuurijate päev: Tallinna lähisaarte loodus, Tartu–Tallinn 1999.
  • Ljudmilla Martin. Naissaare ja Aegna epifüütsed suursamblikud. – XXII Eesti looduseuurijate päev: Tallinna lähisaarte loodus, Tartu–Tallinn 1999.
  • Henn Pärn. Naissaare ja Aegna puistute ökoloogilisest seisundist. – Naissaare loodus ja selle kaitse, Tallinn 1999.
  • Virkko Lepassalu. Ekskursioon hakklihamasinasse (Heino Gustavsoni kommentaar). – Luup, 1999, nr 12 (95). (Aegna saarel asuvatest pommidest; vestlusest kunagise Rohelise Rügemendi liidri Hugo Udusaarega; skeem: Aegna militaarrajatised 1940. aastal).
  • Margit Kull. Rekreatsiooni võimalused Aegna saarel, bakalaureusetöö, Tallinna Pedagoogikaülikool 2003, juhendaja Joe Noormets.
  • Robert Nerman. Aegna, Tallinn 2008. ISBN/ISSN 9789949180103

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]