Johan Pitka

Johan Pitka
Nimi	Johan Pitka
Sündinud	19. veebruar, 1872 Jalgsema, Eesti
Surnud	1944? Eesti
Teenistused	1917-1918 Omakaitse 1918 Kaitseliit 1918-1944 Eesti Merevägi 1944 Omakaitse
Auaste	Kontradmiral
Juhitud üksused	Eesti Merevägi 1918-1944 Löögiüksus Admiral Pitka 1944
Autasud	Vabadusrist I/1

Johan Pitka VR I/1 (sündinud Juhhan Pitka; 19. veebruar 1872 Terasaugu metsavahimaja, Jalgsema küla, Võhmuta vald – surmaaeg ja -koht teadmata, arvatavasti september 1944) oli Eesti Vabariigi Merejõudude juhataja, kontradmiral, Eesti Vabadussõjas Eesti sõjaväe organiseerimisel üks kesksemaid tegelasi. Kirikuraamatu järgi oli ta nimi Juhan Pitka. Tema vanem vend oli tuntud lastekirjanik Ansomardi.

Haridustee

• 1881 hakkas õppima Seliküla vallakoolis
• 1885 hakkas õppima Tallinna Aleksandri Gümnaasiumis
• 1890 hakkas merd sõitma
• 1891 astus Käsmu merekooli
• 1892 läks üle Kuressaare merekooli, sooritas seal samal aastal kaugtüürimehe eksami
• 1894 astus Paldiski merekooli
• 1895 28. märtsil sooritas Tallinnas kaugesõidukapteni eksamid

Ühiskondlik tegevus ja teenistuskäik

• 1895 kapteniks purjelaeval "Kalvis" ja brigantiinil "Albatross"
• 1896 tüürimees Tallinna jäälõhkujal "Stadt Reval"
• 1896 - 1900 kapten kaugesõidu parklaeval "Lilly" millega sõitis kaks korda Lõuna-Ameerikasse.
• 1900 teenis kuus nädalat rannakaitselaeval “Admiral Ušakov”
• 1902 Mühlentali laevatehas Peterburis
• 1904 asus Inglismaale
• 1907 novembris asutas Eesti-Läti Laevasõidu Agentuuri
• 1911 asutas Tallinnas merekaubandusühisuse Joh. Pitka ja Ko. ning Tallinna Laeva-Ühisuse ja korraldas "Balti Peaste Seltsi". Lisaks asutas ta Merekaubanduse ja Laevasõidu edendamise Seltsi ja oli ka selle juhatajaks
• 1912 üks Vastastikuse Merekindlustuse Seltsi “Mereabi” asutajaid
• 1917 kevadest organiseeris eesti sõdurite toomist Venemaalt kodumaale, aitas Eesti sõjaväge luua, Eesti sõjaväelaste kongressisid toime panna ja oli Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liige. Mõisteti selle eest enamlaste poolt tagaselja surma
• 1917 septembrist alates organiseeris Tallinna Omakaitset, aasta hiljem kujunes sellest Kaitseliit
• 1918 novembrist alates organiseeris soomusrongide ja -autode ehitamist ning Eesti sõjaväe varustamist. Oli Eesti Kaitse Liidu asutaja ning organiseerija koos Jaan Naarise ja kindralmajor Ernst Põdder'iga pärast EKL ametlikku asutamist Ajutise Valitsuse esimesel istungil 11. novembril 1918.
• 17. detsembril 1918 määrati merejõudude juhatajaks.
• 22. aprillil 1919 ülendati mereväekapteniks
• 21. septembril 1919 ülendati aseadmiraliks (kontradmiraliks)
• 1920-1922 Valve Liidu asutaja ja juht
• 1923 Asutas Rahvuslik-Vabameelse partei
• 1924 asus koos perekonna ja teiste kolonistidega Kanadasse Fort St. Jamesi, kus rajas Stuart'i järve äärde eesti asunduse
• 1929 naasis Eestisse
• 1930-1937 Eesti Tarvitajateühistuste Keskühisuse (ETK) juhatuse esimees
• 1931 asutas Tallinna Lahinguvendade Klubi, temast sai Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse abiesimees
• 1932 astus ta vabadussõjalaste hulgast välja
• 1933 Vabadussõja Rindemeeste Ühingu asutaja ja Allveelaevastiku Sihtkapitali juhatuse esimees
• 1937 Rahvuskogu I koja liige Järvamaalt
• Juulis 1940 põgenes Nõukogude okupatsiooni eest Soome
• Aprillis 1944 naasis Eestisse. Pidas üle Eesti kõnekoosolekuid Punaarmee pealetungi vastu sõdimise innustamiseks. Samuti organiseeris löögiüksuse Admiral Pitka. Jäi septembris 1944 Läänemaal teadmata kadunuks.

Lisaks eelpool kirjutatule jõudis Johan Pitka Vabadussõja ajal Vabariigi Merejõudude Staabi, Mereväe Tehnika ja Varustuse ameti, Sadamate Valitsuse, Lootside-, Tuletornide- ja Meremärkide Valitsuse, Veeteede-, Sadamate süvendamise ja parandamise ameti, Piirikontrolli-, Rannavalve-, Sideteenistuse ja Peaste jaamamade valitsuse, Laevasõidu ameti, Mereobservatooriumi, Peipsi laevastiku staabi Hüdrograafiaosakonna ja palju teisi osakondi, jaoskoni ja ametkondi korraldada. Selle läbi hoiti korras Vabariigi rannavalve sidevõrk, sadamad, peastejaamad, lootsid, miinidest sõiduteede puhastus, uppunud varanduste päästmine ning sõiduühendus väljamaaga ja oma saarte ning randadadega.

Johan Pitkale anti mereväekapteni auaste, kuigi ta ei olnud varem ohvitser.

Pitka Kanadas

kuni 1922. aastani kuulus Johan Pitka Põllumeestekogudesse, kuid astus siis sealt välja.

"Pitka asutas "Valve liidu", ümbritses ennast diletantide ja luuseritega, kes tema kuulsa nime taha pugesid, ning alustas skisofreenilist kampaaniat tema arvates igal pool lokkava korruptsiooni vastu. Riigikokku Pitka ei pääsenud, sest miski imenägemus ajendas teda kandideerima Petseris. 1923. aasta Riigikogu valimiste järel oli Pitka end avalikkuse silmis narriks muutnud, kibestus lõplikult ja rändas välja Kanadasse. "Mu kaastöölised osutusid samasugusteks kui need, kelle vastu olin võitlust alustanud... kõik tundemärgid kinnitasid, et rahvas viiakse rappa... sellepärast kaugele, nii kaugele, et ma ei saaks nii pea teada, mis sünnib kodumaal.".

Kuna tal olid juba eelnevalt sidemed Canadian Pacific Railway kompanii laevaühinguga ja tema kui Briti poolel sõdinul lubati Briti Impeeriumisse kolida, otsustas ta asuda Kanadasse Briti Kolumbiasse. See kompanii otsis immigrante oma tohututele maadele. Pitkale meeldis suur Stuarti järv ja selle ümbrus. Sinna Fort St. Jamesi külje alla ta oma talu rajaski. Teispool järve asusid paar indiaanlaste küla. Kui Pitka seejärel taas Eestit külastas, ilmusid lehes kuulutused tema poolt leitud soodsast asumaast. Selle peale lahkusid sinna 1924 Eestist ka teisi inimesi, kelleks olid Johan Pitka abikaasaga, nende vanem tütar Linda ja ta mees leitnant Aleksander Päären, tütar Saima, pojad Edy ja Stanley, abielupaarid Nilk ja Partelson, üksiksõitjad Kuusk, Olem, Puhm, Sulakatk ja rohuteadlane Georg Vaimel. Kokku 16 eestlast. Eestlastest ümberasujate saabumine väikesse Fort St. James'i oli küllaltki suursündmuseks, sest seda tähistati samal õhtul koosviibimise ja tantsuga, mida Pitka noorem tütar hiljem kirjeldas järgmiselt: "Tants peeti väikeses koolimajas, mille ümber oli kogunenud uudishimulikke indiaanlasi. Need pressisid oma tumedaid nägusid vastu aknaruutusid, et hästi näha, mis sees toimub, kus oligi tants täies hoos grammofoni saatel. Koosviibijad moodustasid kirju pere vabas riietuses pühapäevaülikonnast värvilise särgi ja tööpüksteni. Seal oli trappereid, kullaotsijaid, rantsheerosid, kaubitsejaid, pastor, kooliõpetaja ning üksikuid pool- ja veerandindiaanlasi, kes valgete standardi välja andsid. Tegin esimese tantsu noore trapperiga, kelle päevitunud nägu paistis veel läikivat rohkest seebi tarvitamisest. Tal oli seljas pargitud põdranahast jakk ning jalas mokkassiinid, mis olid kõik näinud paremaid päevi. Aga ta oli tore mees metsadest, kes veetis kuus kuni kaheksa kuud üksinduses oma trapp-liinil üle 75 miili eemal Fort St. James'ist."

Pitka asus tegelema põllumajanduse ja loomakasvatusega. Pioneerielu oli aga raske ja väga vaevarikas. Kuidas Pitkal sellest elust kõrini sai, sellest kirjutab poeg Stanley oma päevikus 9. juulil 1929 järgmist: "Hommikul saagisin ühest vanast puust kena palgi, kui kuulsin papat hüüdmas ning jooksin veski juurde, aga hääl oli nüüd Rosina poolt. Sealt ta tuli lehmaga vastu, vihane, et miks ma ei olevat lehma kinni pidanud, kui ta hüüdis. Kuidas ma võisin pidada, kui ma metsas olin, ei näinud lehma ega kuulnud. Lubas asja likvideerida ja päevatööliseks hakata, sest sellest põrgust olevat küllalt"

Pitka üritas ka saekaatriga äri teha, kuid kuna oli alanud üleilmne majanduskriis, siis ka see ettevõtmine end lõppkokkuvõttes ära ei tasunud. Nende ebaõnnestumiste tõttu ja seoseoses teada saamisega, et talle on Eestis pension määratud, otsustaski Pitka Eestit külastada. Nähes liigutavalt sooja vastuvõttu, otsustas ta Eestisse jäädagi. Siin selgitas ta "Päevalehe" küsimustele vastates oma Kanadasse mineku põhjusi nii: "Olen õnnelik, et olen jõudnud parandada piinava jooksva, mis mind eriti raskelt tabas vabadussõja tagajärjena. Minu Kanada asukoha kliima oli selleks ülimal määral soodus: 2000 jalga üle merepinna, tüüpiline kontinentaal-kliima. Kordiljeeride mäeahelike vaheline kõrgustik oma erilise ilmastikuga, kõik see on mõjunud ainult tervendavalt... Minu asukoht oli tulevikumaa. Usun, et 50 aasta pärast on seal elu, mida minu silmad kahjuks näha ei saa. Mind aga köitis sinna looduslik ilu. Minu lootusi elustas asjaolu, et sinna pidi asutatama suvituskoht... Kuid minu asunduse asukoht on sarnane, et vähemalt praegu ei võimalda väga palju lootusi. Tõtt öelda asusin sinna varem, kui oleks olnud soovitav. Seepärast ei olnud seal ka mingisuguseid väljavaateid põlluharimiseks. Olin sunnitud avama saetööstuse ja teenisin sellega endale ülespidamist. Olin seal ametis ise ja samuti kogu minu perekond – 16- ja 20-aastane poeg ja kaks tütart ühes minu väimeestega. Fort St. James'i asukoht on umbes 700 miili Vaiksest ookeanist".

Kanadas on Pitka ja ta pere sealviibimisest jäänud jäljed ka kohanimedesse. Nii asuvad Kanadas Briti Kolumbias Pitka laht, Pitka jõgi, Pitka mägi, Pitka lahe tänav, Lind(a) järv, Paarensi rand jm.

Pitka kodu Ebaveres

Aastal 1936 ostis Johan Pitka Virumaale Ebavere mäe jalamile Lilleoru talu. Ta soovis siin pühenduda memuaaride kirjutamisele, mis hakkasidki ilmuma üldpealkirja all “Minu mälestused" ning köitsid lugejate tähelepanu hea ilukirjandusliku taseme poolest.

Kaitseliidu museoloog Tanel Lään on sellest kirjutanud lähemalt:

"Pitka maja ehitati Rootsi projekti järgi; seinteks prussid, plangud, lauad, täidiseks saepuru (vist ka lubi). Välislaudvooderdis oli värvitud rootsipunase värviga. Külarahva teada oli maja seest laeva sisemuse sarnane. Talu majandas rentnik. Pitka majas elas aastaringselt tüdruk, keda hüüti Silla Meetaks. Kogu suve elas seal ka J. Pitka abikaasa Helene, enamasti ka admirali õepoeg Harry. Karjamaal madala nõo keskel oli käsipumbaga kaev. Kaevu kõrval oli valatud betoonist suur küna. Samas oli ka põõsaste küljes käterätikunagi. Pärast lipuheiskamist tegi ta metsasihtidel jooksu. Selle lõpetanud, läks kaevu juures olevasse künasse külma vette, pööras end mõne korra ringi, tuli välja, hõõrus end rätikuga kuivaks ning läks maja juurde. Oma maakodus ei olnud Pitka kunagi stegevuseta. Puhastas ja liivatas kõnniteid ning seadis lipuvarda umber olevat lillepeenart. Väga meeldis tal tegelda maja lõunapoolsel küljel asuvas kasvuhoones. Ta ei hoidnud kõrvale ka põllutööst. Oma naabritesse suhtus Pitka pere hästi. Nii aitas admiral näiteks oma naabrimehel, kes maltoosat valmistas, muretseda Tallinnast plekkpurke. (Pitka ise oli täiskarsklane ja taimetoitlane.) Samale mehele oli ta vahetult enne sõda nördinult rääkinud, et Eesti valitsus on inglismeelselt orientatsioonilt läinud üle saksameelsele. Pärast vene vägede sissetulekut 1944. aasta sügisel paigutati Pitka majja paarkümmend sõdurit, kes demineerisid ümbruskonda ja õhkisid Äntu metsadesse jäänud saksa laskemoonaladusid. Nende käes läks 1945. aasta kevadel maja põlema ja hävis tules."

Pitka tegevus aastal 1944

Tütar Saima Joasalu-Pitka: „Kui isa 1944. aasta aprillis Soomest Eestisse saabus, imestasime, et tal polnud enam habet. See oli nii veider. Miks? Isa vastas, et sakslased ei andnud temale Eestisse tuleks luba, siis oli ta püüdnud seda teha salaja ja oli ka oma välimust muutnud. Isal oli olnud sel korral kavatsus Eestisse jõudes hakata põranda all tegutsedes organiseerima Eesti kaitset. Enne aga, kui habe oli jõudnud kasvada, olid sakslased andnud loa Eestisse tulekuks. Mul endal on olnud alati see tunne isast, et mida kriitilisem olukord, seda rahulikumaks jäi isa. Ei mäleta, et ta kunagi oleks sattunud paanikasse. Tema lähedus mõjus alati rahustavalt.”

Kui II maailmasõja idarinne aasta 1944 algul jälle Eesti piiridele lähenes, tuli Pitka sama aasta aprillis Soomest tagasi sünnimaale. Ta sai 21. augustil Saksa Julgeolekupolitsei ja SD-lt loa eriüksuse moodustamiseks, mis sai nimeks Löögirühm Admiral Pitka. Teave sellest, et admiral Pitka ja tema abi, kapten Paul Laamann, organiseerib Punaarmee pealetungile vastupanu, levis üle Eesti kulutulena, leides imetlust ning võitlustahteliste meeste seast innustunud järgimist tema üleskutsele. Pitka mehed pidasid Tallinna kaitstes mitu lahingut, tuntumad neist toimusid Soodla silla juures Vaidas, Kosel, Kehras, Raplas. Seejärel taganeti Tallinna ja Keila kaudu Läänemaale. Tallinna ümbruses oli neil konflikte ka taganevate Saksa vägedega, kellelt õnnestus ära võtta relvastust. On oletatud, et Johan Pitka langes Läänemaal peetud lahingute käigus või vahetult nende järel, kuid seni on täpsem surmaaeg, -koht ja matmispaik tuvastamata.

Kontradmiral Pitka teenetemärgid ja aunimetused

Vabadusrist I/1

• Vabadusristi I liigi 1. järk (23.02.1920)
• Kotkaristi teenetemärgi I klass mõõkadega (14.02.1929)
• Eesti Punase Risti III järgu mälestusmärk (06.08.1921)
• Eesti Punase Risti I järgu II astme mälestusmärk (19.02.1927)
• Briti Püha Miikaeli ja Püha Jüri Ordu aurüütel-komandöri orden (KCMG) (1920)
• Karutapja ordeni II klass (1924)

Vaata ka

• Admiral Johan Pitka Relvavendade Ühendus

Viited

Teosed

• Minu mälestused I-IV, Tallinn, 1937-1939
• Kuldsed aastad Lillyga, Tallinn, 1998, ISBN 9985510399

Kirjandus

• Admiral J. Pitka rändauhind merekaitseliidu signalistidele valmis. Uus Eesti, 20. november 1939, nr. 317, lk. 6.
• Admiral J. Pitka aumärkide varas vanglasse. Uus Eesti, 25. aprill 1940, nr. 110, lk. 6.
• Eestlased! Meie Maa (Kuressaare: 1919-1944) nr.104, 7. september 1944, lk 1.

Välislingid

• Admiral Johan Pitkale avati ookeani taga ausammas, 4.august 2009
• Toomas Hiio. Johan Pitka: „Minu mälestused I–IV”, EPL, 7. mai 2010
• Johan Pitka Eesti biograafilises andmebaasis ISIK