Tartu lahing (1944)

Allikas: Vikipeedia
Tartu lahing
Osa Teise maailmasõja Idarindest
Voerts.jpg
Emajõe soised kaldad ja Võrtsjärv.
Toimumisaeg 3. august – 17. september 1944
Toimumiskoht Kagu-Eesti
Tulemus Nõukogude võit
Territoriaalsed
muudatused
Kagu-Eesti langemine Nõukogude vägede kätte
Osalised
Flag of German Reich (1935–1945).svg Saksamaa
Flag of the Soviet Union.svg Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Ferdinand Schörner (Väegrupp Nord)
Ivan Maslennikov (3. Balti rinne)

Ivan Fedjuninski (2. löögiarmee)

Jõudude suurus
65 000 sõdurit (Kagu-Eestis 10. augustil) 272 800 sõdurit (Kagu-Eestis 10. augustil)
345 500 sõdurit (Kagu-Eestis 14. septembril)
300 soomusmasinat
2569 suurtükki (Suure Emajõe joonel 17. septembril)
Kaotused
 ? 71 806 sõdurit, neist 16 292 taastumatute kaotustena 10. augustist 6. septembrini 1944.

Tartu lahinguks loetakse võitlusi, mis peeti Kagu-Eestis 1944. aasta augustis ja septembris, sealhulgas ka Kärevere ja Tamsa lahing. Vahel peetakse selle osaks ka Meerapalu lahingut. Tartu lahingut on nimetatud ka Tartu rinde lahinguteks või Emajõe lahinguteks. Nõukogude vägede taktikaline eesmärk oli lüüa Saksa 18. armee ja vallutada Tartu. Nende strateegiline siht oli Mandri-Eesti kiire hõivamine. Nõukogude peastaap kavandas jõudmist Liivi laheni ja armeegrupp Narwa lõksu püüdmist.[1] Saksa vägedes olid eesti mobiliseeritud, keda motiveeris Eesti Vabariigi taassünni võimalus.[2]

Punaarmee Tartu pealetungioperatsiooni löögisuunad

Murdnud läbi Saksa XXVIII armeekorpuse Marienburgi kaitseliinist, hõivas Nõukogude 67. armee Petseri, Võru ja Põlva ning lähenes kiiresti Valgale ja Tartule. Saksa armee peatas punavägede liikumise Valga suunas, kuid Tartu kaitsmiseksei jätkunud enam jõude. Kiiruga Tartu alla paisatud üksustest komplekteeritud võitlusgrupp "Wagner" suutis Nõukogude armee edasitungi vaid aeglustada, mitte peatada. Nõukogude 16. üksik tankibrigaad hõivas Kärevere silla ning suundus Voldi poole, lõikamaks Saksa võitlusgruppi ära ülejäänud armeegrupp Narwast. Samal ajal 25. augustil vallutasid neli laskurdiviisi ägedais tänavalahinguis Tartu. "Soomepoistest" moodustatud 1. eesti rügemendi III pataljon koos 37. ja 38. Eesti politseipataljoniga ning M. von Strachwitzi tankisalgaga purustasid 30. augustiks ohtliku Voldi tankikiilu ja vallutasid tagasi Kärevere silla (Kärevere-Voldi lahing). Võitlusrühma "Rebane" ja Saksa üksuste poolne Raadi sillapea likvideerimiskatse 4.-6. septembril jäi edutuks. Kuni 25. augustini oli linn Nõukogude vägede, seejärel 6. septembrini Saksa vägede suurtükitule all.[3][4] Selles ning tänavalahingutes hävisid teater "Vanemuine", Jaani kirik, Eesti Rahva Muuseum ning tekitati Tartu Ülikooli varadele 40 miljoni rubla väärtuses kahju (võrdne 2010. a. u. 70 milj. euro ostujõuga).[5]

Üle Lämmijärve toodi 5.-11. septembril rindele 2. löögiarmee. Riia pealetungi Valga-Võrtsjärve lõigus ründas 3. Balti rinne 14. septembril XXVIII armeekorpust, kuhu kuulusid ka kohalikud Omakaitse pataljonid. Ägedates lahingutes hoidsid Saksa ja eesti üksused rinnet, nurjates Nõukogude vägede plaani armeegrupp Narwa kotti võtta. Saksa väejuhatus otsustas Eesti maha jätta, käivitades 16. septembril taandumisoperatsiooni "Aster". Järgneval hommikul murdis Nõukogude 2. löögiarmee Emajõe rindest kogu ulatuses sügavalt läbi, alustades Tallinna pealetungi.[4]

Taust[muuda | redigeeri lähteteksti]

1944. aasta suvel oli Saksa idarinne kokku varisemas. Juulis oli Narva rinne ja Sinimägede lahing ainus koht, kus sakslased suutsid Punaarmeed paigal hoida.

Jõud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõukogude Tartu operatsiooni algul oli Punaarmeel selles rindelõigus 4,3 korda rohkem sõdureid, 14,8 korda rohkem suurtükke ja 4,1 korda rohkem soomusmasinaid kui sakslastel.[6] Saksa jõud koosnesid põhiliselt erinevatest võitlusgruppidest ja mitmesugustest väiksematest üksustest. Kohalikel Omakaitse üksustel oli halb relvastus ja nõrk võitlusvõime.

Punaarmee sissetung Lõuna-Eestisse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tartu lahing algas Punaarmee sissetungiga Lõuna-Eestisse augusti algul 1944. Nõukogude 2. Löögiarmee tõmmati Narva rindelt välja ja paigutati ümber Eesti kagurindele. Kaks sellesse armeesse kuuluvat diviisi rakendati dessandiks üle Lämmijärve Mehikoormasse. Teised üksused suunati Peipsi järve ja Tartu vahele ülesandega vallutada Tartu, ületada Emajõgi ja tungida põhja suunas.

Kuni 16. augustini, Mehikoorma dessandi päevani, ei olnud Tartu maakonna lõunaosas teisi väeosi peale rannakaitseüksuste, mis oleks võidud pealetungivatele punastele vastu saata. sellest päevast hakkas sinna saabuma väikesi eesti-saksa üksusi, mis alustasid võitlust ründavate punastega.

Ajal, kui 5. Piirikaitse Rügemendi II pataljon võitles Mehikoormas maale tulnud punastega, pidasid 1. Piirikaitse Rügement ja 94. Julgestusrügemendi pataljon kaitselahingut Võhandu jõe joonel. Kui 5. Piirikaitse Rügemendi II pataljon alustas taandumist Ahja jõe joonele, alustasid ka 1. Piirikaitse Rügement ja 94. rügemendi pataljon taandumist läbi metsade smale joonele.

Vahepeal olid sakslased suutnud organiseerida Väikese Emajõe - Koiva jõe joonel kaitsepositsiooni. Eelpositsioon asus Puka - Sangaste - Karula - Varstu - Aluliina järve joonel. 14. augustil jõudsid punased lahinguta Antslasse. Sealt hakkas üks punaste väekoondis liikuma Sangaste suunas sihiga vallutada Tõrva, kohtas aga 16. augustil Sangastes sakslasi, kes asusid vasturünnakule, piirasid sisse ühe Nõukogude diviisi ja lõid ülejäänud tagasi Antslasse. Punaste diviis oli juba hävitamisohus, kuid selle päästis Nõukogude 7. korpus, mis vabastas oma diviisi sakslaste piiramisrõngast ja lõi sakslased Sangastesse tagasi.

Võitlused sakslaste eelpositsioonil kestsid 28. augustini, mil sakslased tõmbusid tagasi oma kaitsepositsioonile Väikese Emajõe - Koiva jõe joonele. Punaväe katsed Valga vallutamiseks kestsid 30. augustini. Neis kandis Nõukogude 321. diviis rünnakutes raskeid kaotusi ja loobus linna vallutamisest.

Laeva suunas ei arendanud punased pealetungi, vaid liikusid edasi piki Emajõe kallast kirde suunas ja jõudsid 24. augustil Nõela külani. Tartumaa Omakaitse maleva uueks ülemaks määrati kolonel Jaan Unt, kes hakkas Omakaitse meestega organiseerima Voldi kaitset ja lõi tagasi punaväe eelosi, kes liikusid Voldi suunas, võttes lahingust isiklikult osa.

Tamsa lahing[muuda | redigeeri lähteteksti]

Olukorra päästmiseks tõid sakslased 23. augustil 1944 Elvasse Hyazinth von Strachwitzi soomusüksuse. See pidi andma löögi edasitungivate Nõukogude armeede tagalasse. Võitlusgrupp "Strachwitz" koosnes umbes kolmekümnest tankist, mida toetasid suurtükidivisjon ja üks pioneerikompanii. 23. augusti öösel sõitis von Strachwitzi maastikuauto Sangaste mõisa juures teelt välja. Von Strachwitz ja tema tankiüksuse operatiivosakonna ülem said raskelt vigastada. Samuti viidi samal päeval teise rindelõiku kolonel Hans-Ulrich Rudeli sööstpommitajate üksus, mistõttu kavandatav rünnak jäi ilma õhutoetusest. Plaan otsustati siiski käiku lasta.

Saksa rünnak algas 24. augusti varahommikul 891. laskurpolgu positsioonide vallutamisega. Tankid jätkasid rünnakut Elva-Pangodi maanteel Tamsa suunas. Uhuta külas sattusid nad varitsusse seatud Punaarmee tankitõrjekahurite ja rünnaksuurtükkide tule alla, kuid suutsid sellest positsioonist läbi murda. Järjest tugevneva vastupanu kiuste jõudsid Saksa tankid lõpuks Tamsa külani. Lahingu käigus hukkus Nõukogude 189. laskurdiviisi ülem kindralmajor Pavel Potapov. Selle ajaga olid Tamsani jõudnud uued Punaarmee soomusüksused.

Väegrupp "Põhi" staap andis nüüd tankidele taganemiskäsu, et mitte kanda liiga suuri kaotusi. Tankid pöördusid tagasi ja liikusid neid jälitava punaväe ees Puhjani.

Võitlus Tartu linnas[muuda | redigeeri lähteteksti]

23. augustil sattusid Nõo kaitsjad piiramisrõngasse, ent Paul Venti juhitud võitlusgrupil õnnestus välja murda ja Tartu serval Tähtveres uutele positsioonidele asuda. Ööl vastu 25. augustit pommitasid punased Tartut. Võru tänaval puhkesid suured tulekahjud.

25. augustil, pärast Tamsa lahingut alustas Punaarmee rünnakut Tartule kolmes suunas. Venti võitlusgrupi kompaniid olid kokku sulanud paarikümnemehelisteks, sest alates võitlustest Elvas ei olnud nad täiendust ega puhkust saanud. Linnavõitluses kadus üldine juhtimine, iga kompanii või rühm võitles oma algatusel ja nii jäid Tartu sillad õhkimata, millest ründavad punased üle tulid. Erilise sangarlikkusega kaitsesid 11. Ida-Preisi Diviisi osad Eesti Rahva Muuseumi Raadi mõisas, kuid ülemvõimu ees olid nad sunnitud taanduma Kilgi kõrtsi suunas koos Venti võitlusgrupiga. Venelased püüdsid Emajõge ületada ka linnast ida pool, kuid seal lõi Alfons Rebase võitlusgrupp kõik rünnakud tagasi.

Kärevere sillapea[muuda | redigeeri lähteteksti]

26. augustil tungis Punaarmee edasi, vallutades Maramaa ja püüdes ühineda üle Kärevere silla tulnud korpusega. Ida suunal tõrjus Rebase võitlusgrupp kõik rünnakud.

28. augustil asusid Eesti Diviisi võitlusgrupid, “soomepoiste” pataljon (46. rügemendi 3. pataljon) Waffen-Haupsturmführer V. Pärlini juhtimisel, politseipataljonid ja saksa väed vastupealetungile ning 30. augustiks oli Emajõe põhjakallas Võrtsjärvest Jänese sillani venelastest vaba. Soomepoiste pataljon kaotas Pupatvere-Õvi all 34 meest langenutena ja 136 haavatutena, kuid täitis oma ülesande. Pataljoni autasustati korraga 44 Raudristiga.

Tartu tagasivallutamise katse[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tartu tagasivallutamise operatsioon algas 4. septembril. 87. diviis tungis peale Tallinna maantee ja Vasula-Vahi suunas ühe soomuskompanii toetusel. Operatsioon arenes alguses edukalt - võeti tagasi Vahi põllutöökool, Maramaa, Raadi vallamaja, kuid kõigist pingutustest hoolimata ei läinud korda punaseid Raadilt välja lüüa. 5. septembril peeti lahinguid ainult Raadi pärast. Major Friedrich Kurgi mehed jõudsid korduvalt Raadi pargi müürini, kuid olid sunnitud jällegi tagasi tõmbuma. Saksa Panter-tankid sõitsid linna sisse, kuid jalaväeosad ei pääsenud punaste tulest läbi.

Vahi põllutöökool käis neis lahinguis kaks korda käest kätte. Tartu sillapea suruti tunduvalt kokku ja punased olid kiilutud Tartu linna piiridesse.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Арвед Калво (1976) Изгнание фашистов из Южной Эстонии (август - сентябрь 1944 года). Eesti Raamat, Tallinn, lk. 24
  2. Estonian State Commission on Examination of Policies of Repression (2005). The White Book: Losses inflicted on the Estonian nation by occupation regimes. 1940 – 1991. Estonian Encyclopedia Publishers, 18. 
  3. Ago Pajur (2005). "20. sajand", in Heivi Pullerits, Urmas Tõnisson, Allan Liim ja Andres Andresen: Tartu. Ajalugu ja kultuurilugu. Ilmamaa. 
  4. 4,0 4,1 Toomas Hiio (2006). "Combat in Estonia in 1944", in Toomas Hiio, Meelis Maripuu, & Indrek Paavle: Estonia 1940–1945: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes Against Humanity, 1035–1094. 
  5. Hillar Palamets (1982). Ülikool Suure Isamaasõja aastail. Rmt.: Karl Siilivask, Hillar Palamets (koost.). Tartu Ülikooli ajalugu lk. 169–187. Eesti Raamat, Tallinn
  6. Arved Kalvo (1972). Nemad vabastasid Lõuna-Eesti.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Degrelle, Léon. Kadunud leegion. Tallinn 1996.
  • Laar, Mart. Emajõgi 1944: Teise maailmasõja lahingud Lõuna-Eestis. Tartu 2005.
  • Mengel, Hamilkar. Suurim armastus: Esimene Eesti Piirikaitse Rügement lahingutules. New York 1960.