Operatsioon Siegfried

Operatsioon Siegfried
Osa Sõjategevusest 1941. aastal ja Operatsioonist Beowulf
Toimumisaeg	12.–21. oktoober 1941
Toimumiskoht	Hiiumaa, Lääne-Eesti saarestik
Tulemus	Saksa vägede okupeeritud Hiiumaa
Osalised
Saksamaa Wehrmacht Kriegsmarine Luftwaffe Omakaitse Hiiumaa garnison Hanko sõjamerebaasi lennuvägi
Väejuhid või liidrid
kindralleitnant Siegfried Haenicke admiral Franz Claassen Walther Melzer (151JR) polkovnik Aleksandr Konstantinov kapten A. Stoljarov (156/I) kapten Belinski (167/III) A. P. Morozov (33IP) major G. S. Dubovski (36IP) kapten Aleksandrov (Hiiumaa HP)
Jõudude suurus
61. jalaväediviisi 151. jalaväerügement 162. jalaväerügement 176. jalaväerügement 389. jalaväerügement 161. luurepataljon Luftwaffe 77. lennuväe lahingugrupi 19 lennukit: Junkers Ju 88 ja vesilennukid Heinkel He 111 Omakaitse Hiiumaa maleva Käina ja Emmaste kompaniid kaks kahurväerügementi Kriegsmarine ristleja „Köln” ja 2 hävitajat 16. laskurdiviisi 156. laskurpolgu 1. pataljon 167. laskurpolgu 3. pataljon 79. laskurpolgu üks pataljon. Kokku umbes 4300 meest. 33. üksik inseneripataljon 34. üksik inseneripataljon Balti laevastiku Läänemere rajooni rannakaitse Rannakaitsepatarei nr 26 Rannakaitsepatarei nr 42 Rannakaitsepatarei nr 44 Rannakaitsepatarei nr 149 Rannakaitsepatarei nr 293 Rannakaitsepatarei nr 316 õhutõrjepatareid nr. 507 ja 508 Hanko sõjamerebaasi lennuväe I-153 ja I-16 Valli lennuväli Balti laevastiku kaks traalerit, torpeedokaatrite divisjon ja kolm „merekütti” Hiiumaa hävituspataljon
Kaotused
umbes 700 kellest 80 langenut. umbes 300 langenut ja 3388 sõjavangi.
Eesti saartel langes sakslaste kätte vangi 15 388 punaväelast, sellest arvust veidi üle 3 000 Hiiumaal. Sõjasaagiks saadi 212 kahurit, 70 miinipildujat, 309 kuulipildujat, 18 soomusmasinat, 602 mitmesugust mootorveokit ja 2 lennukit.

Operatsioon Siegfried oli Hiiumaa vallutamise sõjaline operatsioon 1941. aastal (teise maailmasõja ajal), mida juhtisid Saksa väed.

Vt.Sõjategevus Eestis 1941. aastal#Sõjategevus Lääne-Eesti saartel

Hiiumaa, Vormsi ja Osmussaar kuulusid Balti laevastiku Läänemere rajooni rannakaitse kindlustatud piirkonna põhjasektori koosseisu. Selle komandandiks oli polkovnik A. S. Konstantinov ja sõjakomissariks polgukomissar M. S. Bilenko. Lahingute alguses olid Nõukogude Hiiumaa ja Vormsi garnisoni koosseisus 16. laskurdiviisi 167. laskurpolgu 3. pataljon ja 156. laskurpolgu 1. pataljon (Lehtma rajoonis), 33. ja 34. üksikud inseneriväe ehituspataljonid, NSV Liidu piirivalve 10. piirivalvesalga allüksused, Balti laevastiku Läänemere rajooni rannakaitse kuus rannakaitse (nr 26 nr 42, nr 42, nr 149, nr 293, nr 316) ja kaks õhukaitse suurtükipatareid, Tahkuna ja Sigala küla juures.

Dessant Hiiumaale

Operatsioon algas 12. oktoobril meredessandiga Saaremaalt, Triigi sadamast üle Soela väina. Seda juhtisid 61. jalaväediviisi ülem, kindralleitnant Siegfried Haenicke ja kontradmiral Franz Claassen, operatsiooni toetavate Saksa Kriegsmarine mereväeüksuste ülem.

Operatsioon algas hommikul kella viie ajal 61. diviisi suurtükirügemendi kahurite kahuritule ettevalmistusega, millele järgnes Saaremaalt Triigi sadamast väljunud meredessant. Sinna kuulusid 176. jalaväerügement ja 161. luurepataljon. Dessantgrupp „Ost” asus teele Orissaare lähedalt Taaliku sadamast, maabumiskohaks Harju-Männiku küla rand. Dessantgrupp „West” asus teele Küdema lahest, maabumiskohaks Kitsa-Külaküla rand. Nende eduka sillapea järel asus kell 15.00 Hiiumaale ooberstleitnant Walter Melzeri 151. jalaväerügemendi III pataljon, sama päeva õhtul veel sama rügemendi I pataljon ning väiksemad üksused, kes maabusid Sõru sadamas.

Dessandi toetuseks korraldas Saksa Kriegsmarine mere poolt pettemanöövreid: 1. Kõpu - Ristna suunas Mardihansu lahes. Laevagrupp eesotsas kergeristlejaga „Köln” pidas suurtükiduelli Ristna patareiga nr 42, laevade suunas avas tule ka Tohvri patarei nr 44; 2. Kärdla - Lehtma suunas Tareste lahes; 3. Vormsi - Harilaiu suunas Hari kurgus; 4. Sarve - Kassari suunas Väinameres.

Evakuatsioonile lootvad punaväelased võitlesid kohati suure ägedusega. Sellele vaatamata langes saar 21. oktoobril täielikult sakslaste kätte. Punaarmee üksused ei osutanud Hiiumaa lõunaosas märkimisväärset vastupanu, saarel maabunud Saksa väeosade 61. jalaväediviisi jõud suundusid Emmaste piirkonnast põhja poole, 176. jalaväerügement paremal ja 151. JR vasakul.

Mõlemad dessantgrupid kohtusid Emmastes ja koos hõivati kella 15ks Sõru ning kohe hakati Sõru sadama kaudu toimetama Hiiumaale lisajõude. Kella kuueks vallutati Tohvri (Hindu) rannakaitsepatarei nr 44 (III-130/50), patarei vallutamisel üles näidatud vapruse ja oma üksuse hea juhtimise eest pälvis Rüütliristi ülemleitnant Hans-Gotthard Pestke.

Lahingud saarel

12. oktoobri õhtuks oli 151. jr III pataljon jõudnud Külamäele, kust loodi side ka I pataljoniga. 13. oktoobril liikusid pataljonid vastupanu leidmata üle Vanamõisa–Kaderna suunas ja jõudsid välja Laartsa ojani. 151. jr II pataljon maabus saarel ja asus selle järel rindele Ole–Selja piirkonda, misjärel oodati kaks päeva oma suurtükiväe ja väliköökide järelejõudmist.

kergeristleja „Köln”

13. oktoobril toimus Nurste lahing, selle käigus langes tuleroaks palju Nurste küla talusid. Sakslaste põhijõud liikusid Käina suunal, venelaste vähest vastupanu kohati vaid teedel ja sildadel. Õhtuks peatuti Ulja-Ligema-Kuriste-Aadma-Luguse teeristi joonel. Saksa JR176 kompanii hõivas ka üle Puulaiu ja Orjaku Kassari ning toimus sakslaste kolmas dessant III/162 üksusega Prähnu randa, kust läänesuunas liiguti edasi Kaderna ja Haldini. Saare lähedal merel toimus teine tõsisem suurtükiduell saksa laevade ja Ristna patarei vahel, kus tabamuse sai kergeristleja „Köln”.

Käina kiriku varemed

14. oktoobril toimus Käina lahing, mille käigus põles maha Käina kirik. Saksa väed hõivasid Käina ümbruse, Putkaste, Valli lennuvälja ning Nõukogude üksused taandusid Nõmbasse. Saksa Luftwaffe lennukid ründasid Kõpu tuletorni, majaka juures asuv eluhoone saab tabamuse ja tuletorni laternaruum purustati ning pommitati Heltermaa patareid nr 293, kus tabamuse saab üks suurtükipositsioon ja Heltermaa patarei jäeti seejärel maha ning õhiti Heltermaa, Suursadama ja Orjaku sadama kaid. 14. oktoobril lendasid Hiiumaale Hanko sõjamerebaasist seitse Nõukogude hävituslennukit I-153 ja I-16 patrullima Hiiumaa kohale.

15. oktoobril hõivasid Saksa väed Heltermaa ja liikusid edasi Tempani. Saksa üksuste liikumisel maanteed mööda Nõmba suunas, andsid Tahkuna ja Hiiessaare patareid sinna lühiajaliselt suurtükituld.

16. oktoobril suundus 151. jr üle Taterma–Ühtri–Nõmme ida suunas. Nõmbal satuti tugevale punaväe kindlustusliinile, mis otsustati kõrvaldada haardeoperatsiooniga. Koostati võitlusgrupp, mille liikmed pidid vasakult metsateid kaudu Kärdlasse läbi murdma, liikudes üle Määvli. Keskrindel aga osutasid Nõukogude väeüksused Nõmba lahingus kõva vastupanu, mida toetasid ka Tahkuna patareid ning 16. oktoobril edu ei saavutatud. Hiiessaare patarei nr 12 juures toimus tulevahetus, venelased õhkisid suurtükid patareis ja taandusid üle Kärdla Tahkuna poolsaarele. Taandumisel Kärdlast süüdati Kärdla kalevivabrik ja õhti Kärdla sadamasild. Ka Ristna patarei suurtükid lasti taandumisel õhku, isikkoosseis suundus Palli patareisse. Hankost saadeti Hiiumaale evakuatsiooniks laevad.

17. oktoobril aga hakkasid Nõukogude väesalgad taganema ja Saksa väeosad liikusid edasi Kärdla suunas. Tubalast mööduti läänesuunal, üle Mäeselja Kanapeeksi suunas. Nõukogude väed alustasid vägede evakueerimist Hankosse. Pärast Hiiumaa põhjaosa kindlustatud sektori väejuhatuse lahkumist jäi Hiiumaale vanemaks komandöriks 36. inseneri-pataljoni komandör major G. S. Dubovski.

18. oktoobril vallutasid Saksa väed Kärdla ja siirdusid sealt edasi Risti poole. Nõukogude väesalgad oli taganenud Tahkuna poolsaarele, millel asunud suurtükipatarei nr 26 tulistas ägedalt sakslaste pihta kogu 18. oktoobri öö. Kõpu poolsaarel hõivasid Saksa üksused Kõpu küla ja mahajäetud Palli patarei.

19. oktoobri ennelõunal, kella 10 ajal murdis 151. jr 6. kompanii löögirühm läbi punaväe Tareste - Mudaste kaitseliiniist ning läbimurdelõiku Nõukogude vägede kaitseliinis laiendati, rügemendi I ja II pataljon tungisid läbi kaitseliini. Tareste-Mudaste kaitseliinil oli langetatud puudest raidtõke, mis on mineeritud. Selle taga kolmerealine okastraattõke. Sellest 50 meetrit tagapool dotid ja džotid vahekaugusega 300–400 m. Nende taga kaevikud laskepesadega. Kõpu poolsaarel jõudsid Saksa üksused Ristnani, kus leiti purustatud patarei nr 42.

20. oktoobril jätkus Saksa väeüksuste pealetung ja saavutati 2 km sügavune edumaa. Pärast Nõukogude väesalkade nõrga vastupanu murdmist jõuti välja Tahkuna metsavahi maja juurde. 21. oktoobri hommikuks kogunesid Tahkuna majaka lähistele viimased garnisoni ellujäänud võitlejad. Majaka reidile saabus 3 Nõukogude kaatrit Hangost. Kaatreile asunuid kattis tulega grupp mereväelasi ja hävituspataljoni võitlejaid. 22. oktoobri varahommikul lahkusid kaatrid Hankosse.

21. oktoobril tuli oodatud lõpp. Kell 9.30 asuti viimasele pealetungile ja 21. oktoobril lõpetasid sakslased lahingutegevuse Tahkuna poolsaare tipus – saar oli täielikult sakslaste vallutatud. I/162 pataljoni komandör major Weberit autasustati Rüütliristiga.

Nõukogude vägede kontrolli jäi veel Osmussaare.

Vaata ka

• Balti laevastiku Läänemere rajooni rannakaitse Tallinna Sõjasadama rannakaitsesüsteemi eelpositsiooni kaitsesektori Soome lahele suunatud rannapatareid Hiiumaal: Rannakaitsepatarei nr 12, Rannakaitsepatarei nr 26, Rannakaitsepatarei nr 42, III–130, Rannakaitsepatarei nr 316, Rannakaitsepatarei nr 149.
• Operatsioon Beowulf