Armastus

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib armastusest; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Armastus (täpsustus).

Armastuse all mõeldakse tavakeeles eelkõige sügavat kiindumust kahe inimese vahel või erakordset tunnet, mis laseb maailmal imelisena paista. Sõna "armastus" kasutatakse paljudes erinevates seostes ning pole selge, kas tegu on ühe asjaga, mis avaldub erinevalt, või mitme eri asjaga. Seetõttu ei saa armastust üheselt ning ammendavalt defineerida.

Armastus on tundeline ja mõtteline side; positiivseid elamusi esile kutsuva isiku, eseme või abstraktse nähtuse kõrge väärtustamine ning püüdlemine selle poole. Armastus võib väljenduda tunnetes, mõtetes, hoiakutes ja käitumises ning põhineda näiteks vanemlikel instinktidel (ema armastus lapse vastu), harjumusel ja kasvatusel (kodumaa-armastus) või seksuaalsel külgetõmbel (erootilis-romantiline armastus).

Sõna armastus võidakse kasutada erineva intensiivsusega tundesideme tähistamiseks. Enamikus keeltes puuduvad eraldi sõnad, et eristada naise ja mehe vahelist armastust, ema armastust lapse vastu, armastust kodumaa või raha vastu jne. Kui räägitakse armastusest, peetakse kõige sagedamini silmas armastust kahe inimese vahel, eeskätt mehe ja naise vahelist erootilis-romantilist armastust.

Inimestevaheline armastus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimestevaheline armastus esineb eri vormides mitmesugustes inimsuhetes perekonnaliikmete, sõprade ja partnerite vahel. Inimestevahelise armastuse juurde kuuluvad emotsionaalne, vaimne ja füüsiline lähedus, altruism, abivalmidus ja pühendumus.

Seksuaalse püüdluse olemasolu eristab olulisel määral erinevaid armastusi. Mehe armastusel naise vastu ja naise armastusel mehe vastu (homoseksuaalse suhte puhul ka samast soost armastajatel) on seksuaalsusel väga oluline roll. Lapsevanema armastusel lapse vastu seksuaalsuse roll praktiliselt puudub.

Armastus võib olla vastastikune või ka vastamata.

Tihti käib armastusega kaasas ka armukadedus, soovimatus oma armastatu lähedust teistega jagada.

Armastuse erandlikud vormid võivad põimuda vihkamisega ning isegi ajendada armastuse objekti hävitama.

Romantiline armastus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Romantiline armastus

Üks inimesi kõige enam huvitanud ning kunstis enim käsitletud armastuse liike on erootilis-romantiline armastus. Kõige sagedamini mõistetaksegi armastuse all sügavat, füüsilist ja emotsionaalset kiindumust kahe inimese vahel. Psühholoogid on püüdnud selle komponente ja stiile kirjeldada.

Armastuse kolmnurgamudel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sternbergi kolmnurgamudeli järgi on armastuse kolm komponenti: kirg, lähedus ja kohustus. Need võivad esineda üksi või mitmesugustes kombinatsioonides. Ainult läheduse puhul on tegemist armastusega sõprade vahel, kire puhul pimeda armumisega esimesest pilgust. Kui suhtes on vaid kohustus, siis tegemist on tühja armastusega. Romantiline armastus koosneb kirest ja lähedusest ilma kohustuseta. Vennalik armastus koosneb lähedusest ja kohustusest; selline suhe võib valitseda ka staažikate abielupaaride vahel. Mõtlematu armastus koosneb kirest ja kohustusest, kuid selles puudub ühendav ja stabiliseeriv lähedus. Ainult küps armastus koosneb kõigist kolmest komponendist ja selle alalhoidmine nõuab pidevat pingutust.

Armastuse stiilid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kanada sotsioloog John Alan Lee on määratlenud kuus armastuse stiili:

  • Erōs – füüsilisel külgetõmbel põhinev kirg
  • Lūdus – mänguline, naljatlev armastus
  • Storgē – sõprusel põhinev armastus
  • Pragma – pragmaatiline armastus
  • Mania – üliemotsionaalne, meeletu romantiline armastus
  • Agapē – isetu ja vaimne armastus

Psühholoogide Clyde ja Susan Hendricki uuringute järgi on meestele omane pigem lūdus, naistele storgē ja pragma. Püsivamaks pidasid nad sarnastele armastusstiilidele rajatud suhteid.

Armastuse kolm faasi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Helen Fisher pakkus välja armastuse kolm faasi: iha, kiindumus ja seotus. Armastus algab ihaga, mille juures mängivad tähtsat rolli seksuaalinstinktid ning füüsilised signaalid. Kiindumuse staadiumis muutub oluliseks isiklik side ja truudus partnerile. Seotus asendab esialgse tugeva füüsilise kire keskmiselt 2–3 aasta jooksul.

Bioloogilised ja psühholoogilised käsitlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Armastuse bioloogilised teooriad ja mudelid käsitlevad seda ihulise tungi ja vajadusena, nagu nälg või janu. Armastuse peamisteks tõukejõududeks on peetud seksuaalset külgetõmmet ning kiindumust, mis kujuneb täiskasvanute vahel umbes samamoodi nagu ema ja väikelapse vahel. Äsja armunud inimeste ajuskaneeringud näitavad, et neil on aktiviseerunud sama ajupiirkond mis nälja, janu ja uimastisõltuvuse puhul. Aja jooksul see reaktsioon nõrgeneb ning aktiveeruvad ajupiirkonnad, mis vastutavad pikaajaliste sidemete eest.

Psühholoogilised käsitlused vaatlevad armastust ka kui sotsiaalset ja kultuurilist nähtust. Eristatakse kirglikku ja kiindumusarmastust. Esimese juurde kuulub tihti füsioloogiline erutus (nt kiirenenud südamelöögid), teine on lähedustunne ilma füüsilise erutuseta. Tõenäoliselt mängivad armastuse kujunemise ja kogemise juures rolli nii hormoonid ja feromoonid kui ka kultuuritaust.

Sotsiaalpsühholoogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sotsiaalpsühholoogias peeti armastust alguses (näiteks Heider 1958, Walster 1965) intensiivseks meeldimiseks. Zick Rubin (1970) lähtus sellest, et armastus on inimese hoiak teise inimese suhtes, mis kätkeb kalduvusi teise inimese suhtes teatud viisidel mõelda, tunda ja käituda, ning on üks inimestevahelise külgetõmbe vorme meeldimise, imetluse ja austuse kõrval. Nii ei taandu armastus ei emotsiooniks, vajaduseks ega käitumisviiside komplektiks. See käsitus erineb ka vaatest, mille järgi armastus on isiksuse või kogemuse aspekt, mis ei piirdu konkreetsete inimeste ja olukordadega.

Sotsiaalsed ja kultuurilised käsitlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõned ajaloolased on väitnud, et romantilise armastuse mõiste ja traditsioon kujunesid alles keskajal seoses rüütlikultuuri tekkega ning kaua aega levis vaid ühiskonna ülemkihtide seas.

Armastus religioonis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Armastus on levinud ja oluline mõiste paljudes religioonides, kus nõutakse armastavat pühendumist mõnele jumalusele või usutakse, et jumal või jumalad armastavad oma palvlejaid. Paljudes usundites on mõni jumal või jumalanna armastuse kehastuseks või kaitselmuseks.

Kristlaste usuliste kohustuste hulka kuulub ligimesearmastus, mida on tõlgendatud mitte niivõrd emotsionaalse sidemena kuivõrd teadliku hoiaku ja valmisolekuna soovida ja teha inimestele head.

Armastuse käsitluste ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vedade filosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rigveda loomislaulus (10.129.3–4) on kāma kõikide asjade allikas: "Alguses oli pimedus pimeduses peidus; algselt pimeduses varjus olles oli see kõik eristamatu kaos. Kõik, mis siis oli, oli tühi ja vormitu: suure kuumuse väest sündis see üks. Siis sündis alguses kāma, mis oli vaimu esimene seeme."

Kāma on algtung, mis hoiab nähtuvat maailma alal, sansaara taga seisev jõud.

Empedokles[muuda | redigeeri lähteteksti]

Empedokles käsitles armastust (philia, philotēs, storgē) ja vaenu (neikos) muutusi tekitavate printsiipidena maailmas, mis panevad neli elementi omavahel seonduma ja lahknema. Armastus hoiab kõike koos, vaen lahutab ühe vastandite paljuseks. Armastus ja vaen on kordamööda valdavad. Lahutatuse seisundis toimib ainult vaen, armastuse seisundis puudub üksik.

Platon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alustrajavalt on armastuse käsitlemisest lääne filosoofias ja kultuuris mõjutanud Platon, kes jagas hinge kolmeks osaks: madalamalt kõrgemale himu (thymos), teadmine (epistēmē) ja mõistus (nous). Vastavalt jagas ta ka armastuse kolmeks liigiks:

  • Erōs ehk meeleline armastus. Selle etaloniks on armastus abikaasa vastu, mida tajutakse meelte (nägemise, kuulmise, kompimise jt) abil.
  • Philia etaloniks on armastus sõbra vastu. Seda armastust tajutakse intellekti abil.
  • Agapē etaloniks on armastus jumala vastu. Siia kuuluvad nii-öelda kõrgemad tunded.

"Pidusöök"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lähemalt artiklis Pidusöök

Armastusele on pühendatud Platoni dialoog "Pidusöök". Selles kirjeldatakse koosviibimist, kus iga osaline peab ette kandma kiidukõne armastusele. Eelviimasena, pärast viit eelnenud kõnet, esineb Sokrates oma filosoofilise armastuse kontseptsiooniga ning lõpuks esineb hilinenud Alkibiades, kes esitab Sokratest armastaja ideaalina. Taustaks on mehe homoseksuaalne armastus nooruki vastu, mis oli oluline nooruki sotsialiseerimisel. Heteroseksuaalsete suhetega ei seostatud vaimset armastust.

Näitekirjanik Aristophanes räägib armastusest müüdi kaudu: kunagi koosnes inimsugu meessoost, naissoost ja mõlemasoolistest olenditest. Igaüks neist olenditest oli ligikaudu kerakujuline, nelja jala ja käega, kahe ühesuguse vastassuunda pööratud näoga ümaral kaelal ning ühe peaga, mida võis vastassuunda pöörata. Nad olid väga uhked ja nii vägevad, et ründasid koguni jumalaid. Nad jäid alla, kuid Zeus halastas neile, et jumalate austamine ja ohverdamine jätkuks. Et aga mässu edaspidi ära hoida, tegi ta inimolendid nõrgemaks, poolitades nad. Iga pool igatses taga teist poolt, millest ta oli ära lõigatud – nii tekkis armastus, mida inimolendite seas varem ei olnud. Kui pooled said jälle kokku, siis nad embasid teineteist ja üritasid kokku kasvada. Zeus viis inimeste suguelundid keha teisele küljele, nii et mõned inimesed said teineteist emmates uusi inimesi sigitada. Sellest ajast on inimene alati otsinud oma teist poolt. Mõlemasoolise olendi üheks pooleks olevad mehed armastavad naisi. Naissoost olendi pooled on lesbilised. Meessoost olendi pooled armastavad noorukina mehi ja mehena noorukeid. Nemad on parimad, sest nad on kõige mehelikumad. Armastus on seega terviku ihaldamine ja püüdlus selle poole.

Pärast Aristophanest kõneleb Agathon, kelle kõne on eelviimane ja pärast teda peaks kokkulepitud järjekorrale vastavalt kõnelema veel Sokrates. Kõik pidulised on Agathoni kõnest hirmus vaimustatud ja leiavad, et see oli armastuse kiidukõnede absoluutne tipp. "Kõnelema peab hakkama Sokrates. Sokrates teeb Agathoni kontseptsiooni paranduse, rõhutades, et armastus ei saa olla ise täiuslik, sest siis ei hakkaks inimesed armastusest osa saades midagi püüdlema, vaid jääksid rahunenuna paigale. Seetõttu tuleb välja, et armastus pole ei hea ega halb, jumalik ega loomalik, tark ega nõme, vaid täpselt vahepeal, sest armastus eeldab püüdlust, st vahepealolekut. Inimene, kes midagi armastab, taotleb head, mis selles peitub. Armastus on iha head jäädavalt vallata. Ent miks siis kõik inimesed kogu aeg ei armasta? Asi on selles, et armastust tuleb mõista laiemalt, kui seda tavaliselt tehakse. Inimene võib armastada näiteks tarkust. Kui inimene midagi ihaldab, siis alati hea pärast, mida see endas kätkeb. Nii teevad inimesed kõike armastuse pärast. Tulebki välja, et ilma armastuseta poleks midagi. Ent vähesed teavad, mida nad lõppkokkuvõttes tegelikult ihaldavad. See on hüve idee või ilu idee. See, mis on tõeliselt kaunis, peab olema hea, ja see, mis on tõeliselt hea, peab olema kaunis. Kes näeb, et kehaliselt inetu inimene on hea, see näeb, et ta on kaunis. Inimene peab jõudma taipamisele, mida ta tegelikult ihaldab ja armastab.

Ideaalne armastaja läbib viis staadiumi. Kõigepealt armub ta konkreetsesse inimesse, kelle välimus on eriti ligitõmbav. Edasi märkab ta, et füüsiline ilu ei piirdu tema armastatuga, ning hakkab armastama füüsilist ilu üldse. Järgmisena taipab ta, et hinge ilu on väärtuslikum kui keha ilu. Nii hakkab ta hindama ka mehi, kes on head ja ilusad, olgugi et nende välimus pole ligitõmbav. Nende vooruslike hingede seltskonnas kiigub ta sotsiaalse ja moraalse ilu tasandile. Ta hakkab kontempleerima institutsioonide ja üllaste tegevuste ilu. See omakorda viib teda teaduse uurimisele ja tarkuse omandamisele. Ta vabaneb kiindumusest ilu konkreetsetesse kandjatesse, olgu siis keha, hinge või ühiskonna näol. Sellisel tarkusearmastajal tekib palju kauneid ja hunnituid tundeid ja mõtteid, kuni ta lõpuks silmab ühtainust teadust, mis tegeleb iluga. See ilu on igavene, muutumatu ja absoluutne. Kõik muud kaunid asjad osalevad temas.

Küsimused ja vastused armastuse kohta[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mis laadi asi armastus on?[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mis laadi asi armastus on? Kas ta on suhe armastajate vahel, armastaja hoiak, emotsioon või midagi muud?

Armastus on emotsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Neera Kapur Badhwar (2003) väidab, et suhte teeb armastussuhteks armastuse dispositsioon, mis kutsub armastajal puhuti esile armastuse emotsiooni.

Kas armastus on moraaliga vastuolus?[muuda | redigeeri lähteteksti]

Moraal nõuab erapooletust: inimesi tuleb kohelda ühtemoodi, kui pole mõnd üldist ja moraali seisukohast olulist erinevust, mis kohtlemise erinevust õigustaks. Armastus kui isiklik suhe (romantiline armastus, perekonnaliikmete vaheline armastus, sõprus) toob kaasa ühe inimese eelistamise teisele: nendega, keda armastatakse, käitutakse teistmoodi kui võõrastega ning neil lubatakse endaga teistmoodi käituda; neist, keda armastatakse, hoolitakse rohkem.[1]

On väidetud, et isikliku suhte (armastussuhte) olemasolu ongi üldine ja moraali seisukohast oluline põhjend erapoolikuseks nende suhtes, keda armastatakse, järelikult moraal ja armastus ei ole vastuolus. See põhjend on moraali seisukohast oluline sellepärast, et isiklik suhe edendab ausust, hoolivust, ustavust, enese tundmaõppimist, kannatlikkust, empaatiavõimet ja muid moraalseid väärtusi. Sel juhul aga pole põhjendit, miks kohelda ka neid, keda armastatakse, erinevalt.[2]

Armastus on moraaliga vastuolus; tuleb eelistada moraali[muuda | redigeeri lähteteksti]

Armastus on moraaliga vastuolus; tuleb eelistada armastust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Armastus ei ole moraaliga vastuolus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Armastuse ja moraali vastuolu leevendab nende vastastikune toetus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Lafollette 1991:127
  2. Lafollette 1991;327–328.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Filosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kultuurilugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Psühholoogia ja psühhoanalüüs[muuda | redigeeri lähteteksti]

derstanding Attraction and Satisfaction New York: Hemisphere 1986.

  • C. Hazan, P. Shaver. Romantic Love Conceptualized as an

Attachment Process. – Journal of Personality and Social Psychology, 1987, 52, lk 511–524.

  • R. J. Sternberg, M. L. Barnes (toim). The psychology of love, New Haven, CT: Yale University Press 1988.
    • J. A. Lee. Love-styles, lk 38–67.
  • B. Fehr. Prototype analysis of the concepts of love and commitment. – Journal of Personality and Social Psychology, 1988, 55, lk 557–579.
  • A. Aron, E. N. Aron. Love and Sexuality. – K. McKinney, S. Sprecher (toim). Sexuality in Close Relationships 1991, Hillsdale, NJ: Erlbaum, lk 25–48.
  • John Gray. Mehed, naised ja suhted: rahusõlmimine vastassugupoolega, Tallinn 1995, tõlkinud Matti Piirimaa.
  • John Gray. Mehed on Marsilt, naised Veenuselt: praktiline juhend, kuidas parandada suhtlemist ja saavutada seda, mida te oma suhetest soovite, Tallinn 1996, tõlkinud Tiina Vallikivi.
  • Robin Norwood. Naised, kes armastavad liiga palju: Sulle, kes Sa aina soovid ja ootad, et Tema kord muutub, Tartu 1996, tõlkinud Age Kristel Kartau.
  • E. Berscheid, S. A. Meyers. A social categorical approach to a question about love. – Personal Relationships, 1996, 3(1), lk 19–43.
  • H. T. Reis, B. C. Patrick. Attachment and intimacy: Com-

ponent processes. – A. Kruglanski, E. T. Higgins (toim). Social psychology: Handbook of basic principles, New York: Guilford 1996, lk 523–563).

  • John Gray. Armunud Marss ja Veenus: südamlikud ja siirad lood köitvatest vastastikustest suhetest, Tallinn 1997, tõlkinud Matti Piirimaa.
  • John Gray. Marss ja Veenus magamistoas, Tallinn 1997, tõlkinud Armas Lepikson.
  • Fritz Riemann. Võime armastada: psühhoanalüütiline uurimus, Tartu 1998, tõlkinud Tiiu Mikenberg.
  • Walter Trobisch (kaanel Trobish). Armastus on tunne, mida tuleb õppida, Tallinn 1998.
  • John Gray. Marss ja Veenus kohtuvad: nõuandeid kestvate armastussuhete kujundamise viies staadiumis, Tallinn 1998, tõlkinud Matti Piirimaa.
  • John Gray. Marss ja Veenus – uus algus: praktilisi nõuandeid, kuidas pärast rasket lahkuminekut, lahutust või armastatu kaotust leida uuesti armastust, Tallinn 1999, tõlkinud Siiri Sau.
  • John Gray. Marss ja Veenus igavesti koos: suhtlemisoskus kestvaks armastuseks, Tallinn 2001, tõlkinud Tiina Vallikivi.
  • J. Harvey, A. Wenzel (toim). Close romantic relationships: Maintenance and enhancement, Mahwah, NJ: Erlbaum 2001.
    • Rusbult, C.E., Olsen, N., Davis, J.L., & Hannon, P.A., Commitment and relationship maintenance mechanisms, lk 87–113.
  • Helen Fisher. Why We Love: The Nature and Ch
  • C. E. Rusbult, N. Olsen, J. L. Davis, P. A. Hannon. Commitment and relationship maintenance mechanisms. – emistry of Romantic Love, 2004.
  • E. S. Benson. All That's Gold Does Not Glitter. – APS Observer, 2006, 19 (6), lk 12–14.
  • Elaine Hatfield. The Golden Fleece Award: Love's Labor Almost Lost. – APS Observer, 2006, 19 (6), lk 16–17.
  • Harry T. Reis, Arthur Aron. Love: What Is It, Why Does It Matter, and How Does It Operate? – Perspectives on Psychological Science, 2008, kd 3, nr 1, lk 80–86.
  • Elaine Hatfield, R. L. Rapson. The neuropsychology of passionate love. – D. Marazziti (toim). Neuropsychology of social relationships, Hauppauge: Nova Science 2009.

Muusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sotsioloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kristlus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esoteerika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuulsuste armuelu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Armastuskirjad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aforismid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Muud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]