Immuunsus

Allikas: Vikipeedia

Immuunsuseks ehk nakkuskindluseks ehk tõvekindluseks (ladina immunitas, immunis) nimetatakse paljude loomade spetsiifilist kaitset ja vastupanuvõimet või ka vastuvõtmatust näiteks mikroobide, teiselt organismilt pärinevate kudede või toksiinide ning organismile ohtlikena tunduvate ainete vastu.

Immuunsus avaldub immuunvastuse mehhanismide ja vahendite ning tõenäoliselt ka immuunjärelvalve kaudu.

Immuunsuse ülesanne on tagada organismile stabiilne sisekeskkond ning eristada oma võõrast.[1]

Immuunsuse areng ja mehhanismid, vahendid ning immunopatoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi ja ka arenguastmeti. Immuunsust mõjutavad lisaks ka väliskeskkonna tingimused.

Immuunsus on ka võime neutraliseerida organismile võõraid, kõrgmolekulaarseid, peamiselt valgulisi ühendeid. Immuunsuse aluseks on võõrühendi antigeensus. Kui ühend ei ole piisavalt antigeenne, siis immuunsüsteem ei reageeri võõrühendile.

Liigitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Immuunsuse liigitus pole käesoleval ajal päris selge. Kaitsemehhanisme (immuunsust) esineb ka taimedel kuid vaatamata sellele omistatakse immuunsus immuunsüsteemiga loomadele.

Tunnistatakse peamiselt kahte liiki immuunsust:

Omandatud immuunsuse hulka võib liigitada ka vaktsiini-indutseeritud immuunsuse.

Võidakse eristada ka aktiivset ja passiivset immuunsust, antiparasiitset ja antitoksilist immuunsust.

Antiparasiitne resistentsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Antiparasiitne immuunsus

Antiparasiitne immuunsus on mittesteriilne immuunsus ja tekib pärast parasiitidega nakatumist või ka pärast parasiitidevastast immuniseerimist.

Antiparasiitne immuunsus koosneb liigi-, ea- ja tõuresistentsusest.

Antiparasiitne immuunsus sõltub vastavates lümfoidkudedes toimuvatest humoraalsetest (antikehade vahendatud) ja tsellulaarsetest (T-lümfotsüütide, dendriitrakkude ja makrofaagide vahendatud) immuunvastustest.

Antiparasiitne immuunsus võib kesta üksnes niikaua kui haigustekitajad peremeesorganismis alles on.

Antiparasiitset immuunsust suruvad maha parasiitide tugevad immuunvastused, mis suudavad peremeesorganismi immuunvastust vältida.[2]

Roomajatel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maolistel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Arvatakse, et osad maosööjad mürkmaod on immuunsed alamseltsi kaaslaste toksiinina toimiva sülje suhtes.

Immunopatoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimestel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimestel seostatakse immuunsusega immunosupressiooni; omandatud immuunsusega autoimmuunsust ja ka mitmeid haiguslikke seisundeid.

Kasvajavastase immuunsuse supressioon või immuunjärelvalve häirumine võib soodustada kasvaja arengut.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Sirje Velbri, "Immuunpuudulikkus diagnostika ja ravi, AS Medicina, 2002, lk 8, ISBN 9985 829 41 7
  2. Toivo Järvis, "Veterinaarparasitoloogia. Üldosa.", Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 33 - 34, 2011, ISBN 978 9949 19 712 5 (1.kd)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Videod[muuda | redigeeri lähteteksti]