Lümfisüsteem

Allikas: Vikipeedia

Lümfisüsteem ehk lümfaatiline süsteem (ladina systema lymphaticum;systema lymphoideum) on paljude selgroogsete lümforetikulaarsetest kudedest koosnev elundisüsteem.[1]

Lümfisüsteem kulgeb tsentraalselt ja valandub venoossesse vereringesse. Selle talitlust juhivad nii autonoomne närvisüsteem kui ka hormoonid.

Lümfisüsteemi kuuluvad lümforetikulaarsest koest iseseisvad organid: harkelund, luuüdi, põrn, lümfisõlmed, lümfiteed, lümfikapillaarid, lümfifolliikulid, lindudel veel ka kloaagipaun.

Lümfisüsteemi kuuluvad ka lümfikoed: lümf ja MALT-süsteem (sh BALT-, GALT-, NALT-süsteem jm).

Ülesanded[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lümfisüsteemi funktsioonideks kehas on immunoloogilise kaitstuse tagamine, immuunrakkude koordinatsioon, vere ning kehavedelike homöostaasi tagamine ja eksogeensete ning anormaalsete endogeensete viiruste, makromolekulide ja bakterite ning teiste invasiivsete mikroorganismide leviku tõkestamine.

Lümfisüsteemi ülesandeks on ka valkude ja rasvlahustuvate ainete, sh rasvlahustuvate vitamiinide nagu A-, D-, E- ja K-vitamiin, transport ja metabolism.[2]

Liigitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lümfisüsteem jaguneb funktsionaalsuse alusel:

  • primaarne ehk esmane (ka tsentraalne) mille organid on:
  • sekundaarne ehk teisene (ka perifeerne), mille organid on põrn jpt elundid.

Lümfiklapikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Lümfiklapikud

Lümfiklapikud kindlustavad selle, et lümf voolaks lümfikogumisteedes üksnes südame suunas.

MALT-süsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis MALT-süsteem

MALT-süsteemi moodustavad limaskestades esinevad lümfoidsed koed ehk üksik- ja koondlümfisõlmekesed: näiteks mandlid, peensoole lümfoidsed naastud, lümforetikulaarsete kudede kogumid, ussripik (inimesel) jpt. Lümfoidsed koed koosnevad ka iseloomulikest lümfirakkudest ehk lümfotsüütidest, nende eelrakkudest ja koolitatud rakkudest.[3]

Märkus. Mandlid MALT-süsteemis on erinevates limaskestades paiknevad lümfisõlmekesed. Need paiknevad nii neelus, kõris, isas- ja emassuguorganites kui ka sooltes.

Roomajatel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Madudel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Madude lümfisüsteem koosneb põrnast, harkelundist, lümfoidkoest, luuüdist, lümfiklapikutest ja lümfisüdametest, lümfisoontest ja neis liikuvast lümfist, aga ka vastavatest kudedest, rakkudest, molekulidest (sh antimibroobsed peptiidid), retseptoritest, geenidest (sh MHC) ja hormoonidest.

Suured veresooned on pea kõikjal ümbritsetud lümfoidkoega. Lümfoidkude paikneb ka enamiku elundite sees. Osadel madudel on sooltega seotud lümfikude tuvastatud suu ja neelu vahel (inglise esophageal tonsil).

Lümfiklapikud leiduvad peamiselt suuremate veenide suudmetes. Lümfisõlmede asemel on üksikud pulseerivad lümfisüdamed (ka teistel roomajatel). Harkelund paikneb kilpnäärme ja vahetult südame tipu ees.

Munanditest toimub lümfi äravool.

Levinuimad lümfoid(-immuun)süsteemi rakud on lümfotsüüdid.

Madude organismis toimuvad immuunreaktsioonid, levinuimaks antikehaks on IgY (ekvivalentne IgG-le).[4]

Madudel ei ole tuvastatud kurgumandleid ega ka ussripikut.

Imetajatel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimestel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Terminoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lümfisüsteem on kantud kehtivasse rahvusvahelisse inimese anatoomia standardisse Terminologia Anatomica.

Neerude lümfiringe[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimeste neerude lümfisüsteemi osade toimimist normaalsetes ja nn haigetes neerudes pole siiani piisavalt dokumenteeritud. Tõenäoliselt paiknevad lümfiteed, lümfisooned või lümfisõlmed neerukoores ning paralleelselt neeruarterite ja -veenidega.[5]

Patoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimestel seostatakse lümfisüsteemiga mitmeid patoloogilisi seisundeid.

Lümfisüsteemikasvajad (osaline)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lümfisüsteemikasvajatega seostatakse enim sekundaarset immuunpuudulikkust.

Lümfisüsteemi pahaloomuline kasvaja on lümfoomi vorm Hodgkini lümfoom. [6][7]

Ajaloolist[muuda | redigeeri lähteteksti]

17. sajand[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lümfoloogia vallas tegid märkimisväärseid avastusi Asselli, Pecquet, Bartholin ja võib-olla ka Joliffe.

Keha lümfiringlussüsteemi kirjapanijaks loetakse Olof Rudbeck'i (16301708).[8]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Enn Ernits, Esta Nahkur, "Koduloomade anatoomia", Eesti Maaülikool, Tartu, Halo Kirjastus, lk 323, 2013, ISBN 978-9949-426-28-8.
  2. Lymphatic system, veebiversioon (vaadatud 25.02.2014) (inglise keeles)
  3. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", Walter Nienstedt, Osmo Hänninen, Antti Arstila, Stig-Eyrik Björkqvist, Werner Söderström Osakeyhtiö, Kirjastus Medicina, 6 trükk, 2011, toimetaja Georg Loogna, tõlkija Heli Kõiv, keeletoimetaja Tiiu Sulsenberg, ISBN 9985-829-36-0
  4. Francisco Gambón-Dezaa, Christian Sánchez-Espinelb, Serafín Mirete-Bachillera, Susana Magadán-Mompóc, Snakes antibodies, Developmental & Comparative Immunology, 38.köide, nr 1, September 2012, lk 1–9, Veebiversioon (vaadatud 03.03.2014) (inglise keeles)
  5. Harald Seeger, Marco Bonani, ja Stephan Segerer, The role of lymphatics in renal inflammation. Lühikokkuvõte, Nephrol. Dial. Transplant. (2012), doi: 10.1093/ndt/gfs140, 23. mai 2012, veebiversioon (vaadatud 25.06.2014) (inglise keeles)
  6. Lümfoom, Tartu Ülikooli Kliinikum, Hematoloogia-onkoloogia Kliinik, Veebiversioon (vaadatud 28.02.2014
  7. Hele Everaus,Lümfoomidest, Eesti Arst 2006; 85 (12): 825–828, Veebiversioon (vaadatud 02.03.2014)
  8. Chikly B.,Who discovered the lymphatic system., Lymphology. 1997 detsember;30(4):186-93., veebiversioon (vaadatud 06.03.2014) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]