Feromoonid

Allikas: Vikipeedia
Pildil kujutatud lutikad on agregaatferomoonide mõjul kokku tulnud.

Feromoonid on loomade poolt keskkonda eritatavad bioaktiivsed ained, mis samasse liiki kuuluvatel isenditel kutsuvad esile käitumuslikud, harvem füsioloogilised, muutused.

Feromoonide eritamiseks on loomadel spetsiaalsed näärmed, mis asuvad näiteks peas ja tiibadel, nende ainete vastuvõtmiseks on loomadel erilised retseptorid ehk sensillid.

Feromoonide tüüpideks on sugu-, agregaat-, häire- jpt feromoonid.

Põllumajanduses kasutatakse feromoone sageli taimekasvatuses seoses kahjurputukate tõrjega. Kahjurputukate suguferomoonidega (atraktandid) püüniseid saab kasutada asurkonna seireks või väljapüügiks. Näiteks õunamähkuri tõrjel kasutatakse väljapüüki.

Feromoonpreparaadid toimivad äärmiselt valikuliselt, meelitades püünisesse ainult kindla liigi või lähedaste liikide isendeid. Nende kasutamisel välditakse keskkonna saastamist ja resistentsuse tekkimist.

Feromoonide süntees Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tartu Ülikoolis töötati välja õunamähkuri suguferomooni sünteesimeetod ja preparatiivsed rakendused.

ENSV TA Keemia Instituudis alustati Koit Läätse juhitud orgaanilise sünteesi sektoris 1970-ndate teisel poolel NSVL enamlevinud teraviljakahjurite naksurlaste (Elateridae) perekonna Agriotes suguferomoonide – peamiselt geraniooli ja farnesooli estrid – sünteesimenetluste väljatöötamist lähtudes isopreeni telomerisatsiooniproduktidest. Saadi feromoonide sünteetilised analoogid: butaan-, heksaan-, oktaan-, palderjan- ja isopalderjanhapete geraniooli ning äädikahappe farnesooli estrid.

СН3–С(СН3)=СН–СH2[–CH2–С(СН3)=СН–СH2]n–OC(O)R, kus n = 1 või 2

Neile, kõrge puhtusega toimeainetele, töötati välja katsetootmise tehnoloogia, mis juurutati Männikul katsetehases, ja valmistati püünistesse sobivad preparaadid, mida katsetati põldudel koostöös Põhja-Kaukaasia Fütopatoloogia Instituudi putukauurijatega. Välja töötati meelitussegud kuuele naksurmardika liigile nende püünistesse meelitamiseks väljapüügi või seire eesmärgil, aga ka inhibeerivad segud putukate keemilise kommunikatsiooni häirimiseks ning isasputukate desorienteerimiseks paaritusajal. Toimeainetele ja meetoditele saadi kaheksa autoritunnistust. Aastail 1983–1989 teostati naksurmardikate seiret 420 tõrjejaamas NSVL lõunaregioonides ja kokku kasutati üle 300 tuhande peibutuspüünise. Sellesuunaline tegevus katkes 1992. aastal seoses Eesti iseseisvuse taastamisega.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • K. Siirde, K. Lääts, A. Erm, A. Kogerman, I. Kudrjavtsev, V. Ismailov, V. Pristavko. Structure-activity Relationship of Synthetic Pheromone Components in Sex Communication of Click Beetles (Coleoptera Elateridae). – J. Chem. Ecology 1993, 19(8), 1597-1606.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Putukate feromoonid
  • Roberto Tirindelli, Michele Dibattista, Simone Pifferi, Anna Menini, From Pheromones to Behavior, Physiological Reviews, 1 juuli 2009, 89. köide, nr 921-956, DOI:10.1152/physrev.00037.2008, veebiversioon (vaadatud 05.05.2014) (inglise keeles)