Nikomachose eetika

Allikas: Vikipeedia
1837. aasta väljaande 1. peatükk

"Nikomachose eetika" (vanakreeka ἠθικὰ Νικομάχεια (ēthiká Nikomácheia)) on kolmest Aristotelese nime all pärandunud eetikat käsitlevast kirjutisest kõige tähtsam.

Et mõned selle raamatud on ühised "Eudemose eetikaga", siis ei ole võib-olla Aristoteles ise seda meieni jõudnud kujul koostanud.

Pole selge, miks teosel on niisugune pealkiri. Nii Aristotelese poeg kui ka isa kandsid Nikomachose nime, aga mõeldud võib olla ka kedagi kolmandat.[1]

Tõlge ja kommentaar[muuda | muuda lähteteksti]

1. raamat[muuda | muuda lähteteksti]

1. peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

1094a

Tundub, et igasugune kunst (τέχνη) ja igasugune uurimine ning samamoodi nii tegu (πρᾶξίς) kui ka valimine (προαίρεσις) püüdlevad mingi hüve poole; sellepärast on öeldud õigesti (καλῶς), et hüve on see, mille poole kõik püüdleb. Ilmne on aga teatud erinevus eesmärkide (τελῶν) vahel: ühed on tegevused (ἐνέργειαι), teised aga mingid tulemused (ἔργα) nende kõrval.

1094a5

Aga neil juhtudel, kui on mingid eesmärgid tegude kõrval, on tulemused tegevustest loomu poolest paremad. Et on palju tegusid ja kunste ja teadusi (ἐπιστημῶν), siis tuleneb ka palju eesmärke: arstikunstil tervis, laevaehituskunstil laev, väejuhtimiskunstil võit, majapidamiskunstil rikkus. Kõikide

1094a10

nende puhul, mis on mingi ühe võime (δύναμιν) all, nii nagu päitsete valmistamise [kunst] ja kõik teised hobuseriistade valmistamise [kunstid] on ratsutamiskunsti all, see [kunst] aga ja iga sõjaline tegu väejuhtimiskunsti all ning samal moel ühed teiste all, on juhtivate kunstide eesmärgid

1094a15

eelistatavad kõikide nende all olevate omadele: viimaseid taotletakse ju esimeste pärast. Pole mingit vahet, kas tegude eesmärgid on tegevused ise või miski muu nende kõrval, nii nagu mainitud teaduste puhul.

Kommentaar[muuda | muuda lähteteksti]

Nagu veel viis Aristotelese teost, sealhulgas "Metafüüsika", algab "Nikomachose eetika" üldjaatava otsustusega. (Sellisel üldistusel ei pruugi olla empiirilist põhja.) See seostub süllogistliku arutlusviisiga.[2]

Hüve poole püüdlemisest rääkisid Platon ja Eudoxos.[3]

Targa inimese asi on korrastada (982a18), sest tarkus on mõistuse kõige vägevam täius, millele on iseloomulik korra tundmine. Ainult aru või mõistus tunneb korda. Asjades on terviku osade omavaheline kord ning kord eesmärgi poole, mis on tähtsam, sest sõjaväe osade kord on olemas tänu terviku järjestusele väejuhi poole. On kord, mida mõistus ei kehtesta, vaid ainult vaatab (kord looduses), kord, mille mõistus kehtestab vaatlemisega (mõistete ning nende märkide korrastamine), kord, mille kaalutlev mõistus kehtestab tahtetoimingutega, ja kord, mille kavandav mõistus kehtestab välistes asjades, mille ta põhjustab. Et mõistuse toimimist täiustab harjumus, siis vastavalt korra viisidele, mida mõistus vaatleb, eristuvad teadused. Loodusfilosoofia (sealhulgas metafüüsika) vaatleb nende asjade korda, mida inimmõistus vaatleb, kuid ei kehtesta. Korda, mille mõistus tekitab vaatlusega, uurib ratsionaalne filosoofia ehk loogika (sõnalise väljenduse osade järjestust ning printsiipide omavahelist korda ja järjestust järelduste suhtes). Tahtlike tegude korda uurib moraalifilosoofia. Korraga, mille mõistus kavandades kehtestab välistes asjades, tegelevad mehaanikakunstid. Nii et moraalifilosoofia vaatleb inimtoiminguid omavahel korrastatutena ja eesmärgi poole järjestatutena. Inimtoimingud tulevad inimese tahtest mõistuse korra järgi. Inimese toimingud, mis ei allu mõistusele ja tahtele, (sealhulgas vegetatiivse hinge toimingud) on looduslikud; moraalifilosoofia neid ei vaatle. Nii nagu loodusfilosoofia aine on liikumine, on moraalifilosoofia aine inimese tegevus, mis on suunatud eesmärgile, ja inimene kui tahtlikult eesmärgi nimel toimija. Et inimene on loomult ühiskondlik loom, kes vajab eluks paljut, mida ta üksi ei suuda hankida, on ta loomulikult osa rühmast, mis aitab tal hästi elada. Ta vajab abi, et saada eluks vajalkku, selles aitab teda kodune rühm. Peale selle on inimene osa rühmast, mis aitab tal elada hästi, hankida elu täielikuks piisavuseks. See on kodanikurühm, mis ei aita teda ainult kehalistes vajadustes, vaid ka õiges käitumises, sest avalik võim ohjeldab karistuse hirmuga noori mehi, kellele isa noomimine ei mõju. Tervikul, mille poliitiline rühm või perekond moodustab, on ainult korra ühtsus, see pole absoluutselt üks. Selle osal saab olla toiming, mida tervikul ei ole, ja tervikul toiming, mis pole osadele omane. Paadi liikumine on sõudjate tegevuse kompositsioon, konjunktsioon või pidevus, ja selle ühtsuse poolest on asja ühtsus absoluutne: pole osa toimingut. Ühest tükist asjade puhul on osa toiming ja terviku toiming sama; sama lugu on liitasjades ja konjunktsioonides. Sellepärast kuuluvad osa ja tervik sama teaduse alla, kuid mitte terviku puhul, millel on ainult korra ühtsus. Selle pärast jaguneb moraalifilosoofia individuaalseks eetikaks (käsitleb indiviidi toiminguid, mis on järjestatud eesmärgi poole), koduseks eetikaks (käsitleb kodurühma toiminguid) ja poliitikafilosoofiaks (käsitleb kodanikurühma toiminguid).[4]

Tegudel on kaks aktiivset printsiipi: aru ehk mõistus ja himu (434a5a22). Aru ehk mõistus vaatleb teoreetilist ja praktilist, mõistuslik himu tegeleb valiku ja täideviimisega. Igaühel on eesmärgiks mingi hüve, sest tõde on spekulatsiooni eesmärk. Spekulatiivse aru alla kuulub õpetamine, praktilise aru alla kunst, milles valmistatavatele asjadele rakendatakse õiget mõistust. Himulise aru tegu on valik, täideviimine on akt. Aristoteles ei maini prudentsi, mis on koos kunstiga praktilise mõistuse all, sest prudents peaks valikut suunama.[4]

Platonistide järgi headus eelneb olemisele, kuid tegelikult on headus olemisega pööratav. Algseid asju ei saa mõista eelneva, vaid järgneva järgi, nagu põhjusi neile omaste tagajärgede järgi. Et hüve on eriomaselt himu liikumapanev alge, kirjeldatakse hüve himu liikumise kaudu. Sellepärast Aristoteles ütlebki, et filosoofid on õigesti öelnud, et hüve on see, mida kõik soovivad. Need, kes soovivad kurja, soovivad seda kui head, sest nad peavad kurja heaks. Sellepärast on nende kavatsus suunatud primaarselt hüvele ja ainult juhuslikult puudutab kurja. Ütlus "mida kõik soovivad", ei käi ainult nende kohta, kes teavad, et nad taotlevad hüve. Teistel on loomulik soov, mis ei tule teadmisest, vaid sellest, et neid paneb liikuma miski tunnetuslik, neid juhib Jumala aru, nii nagu noolt paneb sihi poole liikuma vibulaskja eesmärk. See kalduvus hüve poole ongi hüve soovimine. Kuid ei ole ühte hüve, mille poole kõik kalduvad. Sellepärast pole siin juttu mõnest konkreetsest hüvest. Et aga miski pole hüve, kui see pole kõrgeima hüve sarnasus ja selles osalemine, siis igas konkreetses hüves kuidagi soovitakse kõrgeimat hüve. Seega võib öelda, et tõeline hüve on see, mida kõik soovivad. Aristoteles mainib eesmärkide erinevust. Lõplik hüve, mille poole iga asi asja kalduvus kaldub, on selle asja viimne täius. Esmast täiust omatakse vormi moodi, teisest täiust omatakse toimingu moodi. Sellest tulebki, et mõned eesmärgid on toimingud ja teised on esemed, mis on toimingutest eraldi. Asi on selles, et tegevust on kahesugust (1050a23). Üks, "toimimine", näiteks nägemine, soovimine, arusaamine, jääb toimijasse endasse, teine, "valmistamine", läheb üle mateeriasse. Mõnikord võetakse väline mateeria vastu ainult kasutamiseks, mõnikord selleks, et muuta selle vormi. Esimest ja teist tüüpi toimingutel pole eesmärgiks saadust, sest mõlemad on eesmärgid. Esimene on suurepärasem, sest ta jääb toimijasse endasse. Kolmandat tüüpi toiming tekitab asja, eesmärk on valmistatav asi. Sel juhul on saadud asi parem kui toiming. Eesmärk on vahendist tähtsam, vahend saab headuse suhtest eesmärgiga.[4]

Eri asjad on järjestatud eri eesmärkide poole, sest eesmärgid ja vahendid on proportsionaalsed. Näide, et rikkus on majapidamiskunsti eesmärk, vastab enamiku arvamusele; Aristotelese järgi (1253 b 12-1254 a) on rikkus hoopis majapidamise vahend.[4]

2. peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

Kui nüüd [kõigil] tegudel (πρακτῶν) on mingi [üks] eesmärk, mida me soovime selle enda pärast, teisi [eesmärke] aga sellesama [eesmärgi] pärast, ja me

1094a20

ei vali iga asja millegi muu pärast (sest niiviisi jätkub see lõputult, nii et igatsus (ὄρεξιν) on tühi ja asjatu), siis on ilmne, et see ongi Hüve (τἀγαθὸν) ja parim. Eks ole siis ka elu jaoks selle tunnetamisel (γνῶσις) suur kaal, ja nii nagu vibumehed, kellel on sihtmärk (σκοπὸν), saavutame paremini selle, mida peab, (δέοντος)? Kui

1094a25

nii, siis tuleb püüda üldjoonteski aru saada, mis see üldse on ja millise teaduse või võime juurde see kuulub. Võib arvata, et see kuulub kõige isandlikuma ja kõige juhtivama juurde. Ja see paistab olevat poliitika[-teadus või -võime]. Seda, milliseid teadusi on polistes tarvis

1094b

ja milliseid keegi peab õppima ja kuhumaani, määrab tema [poliitikakunst]; näeme ka, et kõige austusväärsemad võimed on tema all, nagu näiteks väejuhtimiskunst, majapidamiskunst, kõnekunst; et ta kasutab ülejäänud [praktilisi] teadusi

1094b5

ning ka kirjutab seadusandlikult ette, mida peab (δεῖ) tegema ja millest peab hoiduma, siis tema eesmärk hõlmab teiste [kunstide] eesmärgid, nii et see ongi inimese hüve. Sest kui ka see on ühele [inimesele] ja polisele sama, paistab polise hüve saavutamine ja hoidmine suurem ja täielikum: soovitav on see ka

1094b10

ainult ühe puhul, aga rahva (ἔθνει) ja poliste puhul on see kaunim ja jumalikum. [Siinne] uurimine püüdlebki selle poole, nii et see on mingi poliitiline uurimine.

Kommentaar[muuda | muuda lähteteksti]

Lõputu regressi vältimine (horror infiniti) on Aristotelesele tüüpiline. See motiiv esineb teadaolevalt esimest korda Platoni "Lysises".[5]

Siinne jutt, et poliitikakunsti eesmärk on parim, on vastuolus 10. raamatu jutuga "teooriast" kui parimast.[6]

Iga kord, kui me soovime teisi asju selle pärast ja soovime seda selle enda pärast, mitte millegi muu pärast, siis see eesmärk ei ole mitte ainult hea, vaid ülim. See on ilmne sellest, et eesmärk, mille pärast teisi eesmärke taotletakse, on tähtsam kui need. Aga mingi selline inimeste asjade eesmärk peab olema. Sellepärast on inimese elul või tegevusel mingi hea eesmärk, mis on ülim. Väikeeelduse tõestab Aristoteles vastuväiteliselt. Ühte eesmärki soovitakse teise nimel. Me kas jõuame mingi eesmärgini, mida ei soovita teise nimel, või ei jõua. Kui jõuame, on propositsioon tõestatud. Kui me sellist eesmärki ei leia, siis iga eesmärki soovitakse mõne teise nimel. Sel juhul me peame lõputult edasi minema. On aga võimatu, et eesmärgid läheksid lõputult edasi. Järelikult peab olema mõni eesmärk, mida ei soovita teise nimel. Seda, et eesmärkides on võimatu lõputult edasi minna, tõestab ka argument, millel on võimatu lahendus. Kui me läheksime oma eesmärkide soovimises lõputult edasi, nii et ühte eesmärki soovitaks alati teise nimel lõpmatuseni, siis me ei jõuaks kunagi punkti, kus inimene saavutaks soovitud eesmärgid. Aga seda, mida inimesel pole võimalik saada, soovib ta viljatult. Järelikult oleks eesmärk, mida ta soovib, kasutu ja asjatu. Aga see soov on loomulik, sest hüve on see, mida kõik olendid loomulikult soovivad. Sellest järeldub, et loomulik soov oleks kasutu ja asjatu. Aga see on võimatu, sest loomulik soov ei ole midagi muud kui kalduvus, kuulub asjadele esmaliikumapanija dispositsiooni tõttu, ja see ei saa asjatuks jääda.[7]

Aristoteles järeldab sellest, et inimesel on tarvis teada, et inimeste asjadel on ülim eesmärk, sest see on elus väga tähtis: sellest on kõigis inimelu järkudes palju abi. Tõepoolest, inimene ei saa vahetult saavutada midagi, mis on suunatud teisele, kui ta ei tea seda teist, millele see on suunatud. Näiteks vibulaskja laseb otse, sest ta hoiab silma sihtmärgil. Inimese kogu elu tuleks järjestada inimelu ülimale ja viimsele eesmärgile. Sellepärast on tarvis seda inimelu eesmärki teada. Asi on selles, et vahendi põhjend peab alati leiduma eesmärgis endas (199b34‒200b10).

Et selle ülima eesmärgi teadmine on inimelu jaoks vajalik, siis peame kindlaks tegema, mis on ülim eesmärk ning millisesse spekulatiivsesse või praktilisse teadusesse selle uurimine kuulub. Teaduste abil ta saab aru spekulatiivsetest teadustest, ja oskuste abil praktilistest teadustest, sest seal on mõnede toimingute printsiibid. Me peame selle katse tegema, et näidata raskust inimelu viimsest eesmärgist arusaamisel, nagu ka kõigi viimsete põhjuste vaatlemisel. Me peaksime sellest aru saama üldjoontes, ainult tõenäosuslike tõendite põhjal, sest suuresti niisugune arusaamisviis ongi inimeste asjades kättesaadav.[7]

Aristoteles põhjendab oma ettepanekut, et ülim eesmärk kuulub kõige tähtsamasse ja kõige tõelisemalt juhtivasse teadusesse. See on selge sellest, et eesmärgi vahendit käsitlevad teadused või kunstid sisalduvad eesmärki käsitleva teaduse või kunsti all. Siis peaks viimne eesmärk kuuluma kõige tähtsamasse teadusesse, mis tegeleb põhilise ja kõige tähtsama eesmärgiga, ja tõeliselt juhtivasse teadusesse, mis juhendab teisi selles, mida teha. Aga niisugune paistab olevat poliitikateadus. Sellepärast kuulub ülima eesmärgi vaatlemine sinna.[7]

Aristoteles tõestab, et poliitikateadus on kõige tõelisemalt juhtiv ja kõige tähtsam. Ta paigutab poliitikateaduse alla asjad, mis kuuluvad juhtiva teaduse alla, ning teeb järelduse sellest. Juhtiva teaduse tunnused on esiteks see, et ta kirjutab alluvale kunstile või teadusele ette, mida teha, nii nagu ratsutamiskunst kirjutab ette päitsete valmistamise viisi, ja teiseks see, et ta kasutab seda oma eesmärkidel. Esimene rakendub poliitikateadusele nii spekulatiivsete kui ka praktiliste teaduste suhtes, kuid erinevalt. Poliitikateadus kirjutab praktilisele teadusele ette nii seda, kas ta peaks toimima, kui ka seda, milles tema toiming seisneb. Ta ei kirjuta sepale ette mitte ainult seda, et ta oma oskust rakendaks, vaid ka seda, et ta kasutaks seda teatud liiki nugade valmistamiseks. Mõlemad juhtiva teaduse tunnused on järjestatud inimelu eesmärgile. Aga spekulatiivsetele teadustele kirjutab poliitikateadus ette ainult selle, et nad peaksid toimima, kuid ei täpsusta, mida nad peaksid tegema. Poliitikateadus käsib geomeetriat õpetada või õpetada, ja niivõrd, kui niisugused tegevused on tahtlikud, kuuluvad need eetika aine alla ja neid saab järjestada inimelu eesmärgile. Aga valitseja ei kirjuta geomeetriale ette, mis järeldusele kolmnurga kohta jõuda, sest see ei allu inimese tahtele ja seda ei saa järjestada inimese elu alla, vaid see sõltub asjade loomusest endast. Sellepärast poliitikateadus määrab, milliseid praktilisi ja spekulatiivseid teadusi tuleks riigis õppida, kes peaks neid õppima ja kui kaua. Teine juhtiva teaduse tunnus, alluvate teaduste kasutamine, kuulub poliitikateadusele ainult praktiliste teaduste suhtes. Sellepärast ta lisab, et kunstid, näiteks väejuhtimiskunst, majapidamiskunst ja kõnekunst, käivad poliitikateaduse alla. Poliitikateadus kasutab neid oskusi omaenda eesmärgil, nimelt riigi üldise hüve heaks.[7]

Et poliitikateadus kasutab teisi praktilisi teadusi ja seadustab, mida teha ja mida tegemata jätta, siis selle teaduse kui juhtiva eesmärk hõlmab teiste praktiliste teaduste eesmärke. Poliitikateaduse eesmärk on järelikult inimese hüve, inimlike asjade ülim eesmärk. Poliitikateadus on ka oma erilise eesmärgi loomuse enda pärast kõige tähtsam teadus. On ilmne, et eelnev ja vägevam põhjus laienev rohkematele tagajärgedele. Kuigi hüve on sama eesmärk ühele inimesele ja kogu riigile, tundub olevat parem ja täiuslikum saavutada ja säilitada riigi hüve kui mingi ühe inimese hüve. Inimeste vahel vajalikku armastusse muidugi kuulub, et inimene hoiaks isegi üheainsa inimese hüve. Aga palju parem ja jumalikum on, kui seda tehakse kogu rahva ja riikide puhul. Mõnikord on isegi soovitavam, et seda tehtaks ainult ühe riigi puhul, aga palju jumalikum on, kui seda tehakse terve rahva puhul, millesse kuuluvad paljud riigid. Seda peetakse jumalikumaks, sest see näitab suuremat sarnasust Jumalaga, kes on igasuguse hüve viimne põhjus. Aga see ühele või mitmele riigile ühine huvi on poliitikateaduse aine. Sellepärast kuulub poliitikateadusesse kui kõige tähtsamasse teadusesse kõige erilisemal moel inimelu viimse eesmärgi vaatlemine. Aga poliitikateadus ei ole mitte lihtsalt kõige tähtsam, vaid selles inimeste asjadega tegelevate praktiliste teaduste jaotuses, mille viimset eesmärki poliitikateadus vaatleb. Kogu maailma viimset eesmärki vaatleb teoloogia, mis on lihtsalt kõige tähtsam. Aristoteles ütleb, et inimelu viimse eesmärgi käsitlemine kuulub poliitikateadusesse, sellepärast, et see raamat katab poliitikateaduse alusmõisteid.[7]

3. peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

Arutlus on rahuldav, kui räägitakse selgelt vastavalt ainele; kõikidest arutlustest ei tule ühtemoodi täpsust otsida, nagu ka mitte käsitööde puhul. Kaunitel ja õiglastel asjadel,

1094b15

mida poliitikakunst uurib, on palju lahknevust ja korrapäratust, nii et tundub, et need on ainult kokkuleppeliselt (νόμῳ), mitte loomulikult (φύσει). Aga mingi samasugune korrapäratus on ka headel asjadel, sest paljudel tekib neist kahju: mõnesid on hukutanud rikkus, mõnesid mehisus. Nii et arutledes nendest

1094b20

ja lähtudes nendest tuleb rahulduda tõe näitamisega laias laastus ja ähmaselt, ning arutledes enamasti olevast ja selle põhjal, sellist ka järeldada. Samamoodi tuleb vastu võtta ka selle arutluse iga üksikasja; sest haritule on omane taotleda iga asja soole vastavat täpsuse astet,

1094b20

nii nagu asja loomus võimaldab; sest tundub, et võtta matemaatikult vastu tõenäosuslikke arutlusi on umbes nagu nõuda reetorilt tõestusi.

Iga inimene otsustab õigesti selle üle, millest ta aru saab, ja on selle hea kohtumõistja.

1095a1

Nii et iga üksiku asja [hea kohtumõistja on see, kes on selles asjas] haritud, ja lihtsalt [hea kohtumõistja on see, kes on] kõiges haritud. Sellepärast ei ole noor inimene sobiv poliitikateaduse kuulaja; sest ta on elu asjades kogenematu, aga [meie] arutlused lähtuvad nendest ja käivad nende kohta; et ta kaldub järgima tundeid,

1095a5

siis ta kuulab asjatult ja kasutult, sest eesmärk ei ole mitte tunnetus, vaid tegu. Pole aga mingit vahet, kas ta on ealt noor või iseloomult nooruslik; sest puudujääk ei tule mitte ajast, vaid sellest, et tema elu ja iga tema püüdlus [διώκειν] järgib tunnet. Sest tema jaoks jääb tunnetus tulutuks, nii nagu nende jaoks, kes end ei ohjelda;

1095a10

nende jaoks aga, kes logose järgi igatsusi kujundavad ja tegutsevad, on nende asjade teadmine väga tululik.

Nii kuulaja kohta, selle kohta, kuidas tuleb vastu võtta, kui ka ettepandud [teema] kohta olgu see sissejuhatuseks.

Kommentaar[muuda | muuda lähteteksti]

Tõe ilmutamise meetod igas teaduses peaks olema kohane selle teaduse ainele. Kõigis aruteludes ei saa leida ega peaks otsima kindlust samal määral. Sama meetodit ei kasutata ka kõigi kunsti saaduste puhul. Iga töötegija töötab materjaliga sellele materjalile kohasel viisil, ühtmoodi mullaga, teistmoodi saviga, kolmandat moodi metalliga. Moraaliuurimise ainel on selline loomus, et täielik kindlus pole sellele kohane. Moraali aines on esimesel kohal vooruslikud teod. Neid nimetatakse õiglasteks ja põhiliselt need moraaliteadust huvitavad. Nende kohta ei ole ühiseid arvamusi, vaid inimeste hinnangud lahknevad. Esineb mitmesuguseid vigu, sest teatud tegusid peavad vastavalt ajale, kohale ja inimesele ühed õiglaseks ja heaks, teised ebaõiglaseks ja halvaks. Selle lahkarvamuse tõttu on mõned arvamusel, et ükski tegu pole õiglane või hea loomu poolest, vaid ainult seaduse järgi (sellest tuleb 2. raamatu juures rohkem juttu). Teiseks, väliste hüvede puhul tehakse vigu: kõik ei kasuta neid alati ühtemoodi. Mõnesid need aitavad, mõnesid kahjustavad. Paljusid hukutab rikkus, näiteks neid, keda röövlid mõrvavad. Mõned seavad end füüsilise julguse tõttu hooletult ohtu. Moraaliasjad on muutlikud ja lahknevad, need ei ole alati ühtmoodi kindlad.[8]

Et tõestavas teaduses printsiibid peavad vastama järeldustele, siis nii muutliku aine ja nii muutlike eelduste juures on parem esitada tõde kõigepealt laias laastus, rakendades üldisi printsiipe üldistele asjadele ning liikudes tegude asjus lihtsalt (üldiselt) keerulisele (üksikule). Sest igas praktilises teaduses tuleb liikuda sünteetiliselt, deduktiivselt. Spekulatiivses teaduses seevastu tuleb liikuda analüütiliselt. Teiseks, tuleb näidata tõe lähendust, lähtudes selle teaduse printsiipidest. Moraaliteadus käsitleb tahte toiminguid, ja tahet ei pane liikuma mitte ainult hüve, vaid ka fiktiivne hüve. Kolmandaks, tuleb rääkida sündmustest, nii nagu need enamasti juhtuvad, st tahtlikest toimingutest, mis lähtuvad tahtest ja võib-olla kalduvad ühe alternatiivi poole, kuid ei toimu kunagi sunni all. Printsiibid peavad vastama järeldustele.[8]

Kuulaja peab nende piirangutega leppima. Haritu otsib igast asjast nii palju kindlust, nagu aine võimaldab. Muutlikus ja sattumuslikus asjas ei saa olla nii palju kindlust nagu paratamatus. Haritu ei peaks otsima rohkem kindlust ega leppima vähemaga, kui aine võimaldab. Vigu tuleb ette sellepärast, et ei arvestata, milline meetod on kohane. Matemaatika tegeleb ainega, kus on täielik kindlus; retoorika tegeleb poliitilise ainega, kus on vaadete mitmekesisus.[8]

Igaüks saab hästi otsustada ainult asjade üle, mida ta tunneb. Mingil alal haritu saab selle ala asjade üle hästi otsustada. Kõiges haritu saab kõige üle hästi otsustada. Hea kuulaja peab õpitavat mingil määral tundma. Aga noorel ei ole teadmist moraaliteaduse alla kuuluvate asjade kohta, sest neid saadakse teada enamasti kogemusest. Noor on elu lühiduse tõttu kogenematu. Kui näiteks öeldakse, et helde jätab odavamad asjad endale ja teeb teistele kallima kingituse, siis noor seda kogenematuse tõttu võib-olla eitab. Sellepärast on ilmne, et noor ei ole hea poliitikateaduse õppija.[8]

Moraaliteadus õpetab järgima mõistust ja hoiduma asjadest, millele kired kallutavad, nagu himurus ja vihastamine. Inimesed kalduvad neile kahtemoodi: kas valikuga (näiteks seatakse eesmärgiks himuruse rahuldamine; siis ta on emotsioonide ori) või siis ollakse küll otsustanud kahjulikest naudingutest hoiduda, kuid kirg saab võitu (ohjeldamatu inimene). See, keda valitsevad emotsioond, õpib seda teadust asjata, st tulemuseta ja kasutult, saavutamata selle eesmärki. Selle teaduse eesmärk ei ole ainult teadmine, milleni kire orjad ehk võivad jõuda, vaid tegu, nagu kõigil praktilistel teadustel. Emotsioonide järgijad ei jõua vooruslike tegudeni. Pole vahet, kas õppija on ebaküps ealt või iseloomult (emotsioonide ori): üks ei saavuta selle teaduse eesmärki teadmise tõttu, teine teo tõttu. Puudujääk ei tule mitte ajast, vaid sellest, et elatakse emotsioonide järgi, püüeldes kõige poole, milleks emotsioonid kallutavad. Sellistele on see teadus kasutu, nagu ka ohjeldamatutele, kes ei tegutse vastavalt oma moraaliteadmisele. Neile aga, kes oma soove reguleerivad ning toimivad nii, nagu mõistus ütleb, on see kasulik.[8]

4. peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

Tagasi tulles aga öelgem, kui igasugune tunnetus ja valimine

1095a15

püüdleb millegi hea poole, siis mis see on, mis me ütleme olevat poliitikakunsti eesmärk ja mis on kõikide tegude viimne hüve. Nime asjus on küll enamik enam-vähem ühel meelel, sest nii paljud kui ka elegantsed (χαρίεντες) nimetavad seda õnneks (εὐδαιμονίαν) ning mõistavad hästi elamist (εὖ ζῆν) ja hästi minemist ("hästi tegutsemist", εὖ πράττειν) samana

1095a20

õnnelik olemisega; aga selles, mis õnn on, on neil lahkarvamused, ning paljud annavad teistsuguse vastuse kui targad. Sest esimesed [peavad selleks] midagi silmnähtavat ja ilmset, nagu näiteks naudingut või rikkust või au, ühed üht, teised teist, sageli ka üks inimene erinevat: haigena tervist, vaesena

1095a25

rikkust; oma teadmatusest teadlikena aga imestavad nad nende üle, kes nimetavad selleks midagi suurt ja nendest üle olevat. Mõned aga arvasid, et nende paljude heade [asjade] kõrval on miski muu iseenesest (καθ᾽ αὑτὸ) [hea] [teine tõlgendus: olev], mis on ka kõigi teiste [asjade] hea olemise põhjus (αἴτιόν). Aga kõiki arvamusi (δόξας) läbi uurida on vist asjatum, piisab [nende vaatlemisest], mis on kõige

1095a30

valdavamad või millel paistab olevat mingi põhjendus.

Ent ärgem unustagem, et on vahe arutlustel [λόγοι], mis lähtuvad esmaalustest [ἀρχῶν], ja arutlustel, mis viivad esmaalusteni. Sest ka Platon tõstatas õigusega [εὖ] küsimuse ja uuris, kas tee algab esmaalustest või viib esmaalusteni,

1095b1

nii nagu staadionil kohtunikest piirimärgi poole või ümberpöördult. Sest alustada tuleb tuttavast, see aga on kahesugune: meile [tuttav] ja lihtsalt [tuttav]. Küllap meil tuleb alustada meile tuttavast. Sest peab olema kommetelt kaunilt kasvatatud,

1095b5

et sobida kuulama kaunitest ja õiglastest ja üldse poliitilistest asjadest. Sest esmaalus on "et", ja kui see saab piisavalt selgeks, siis "miks" ei olegi vajalik; sellisel [inimesel kas] on esmaalged käes või tal on neid kerge haarata. Kellel aga pole kumbagi, see kuulaku Hesiodost:

1095b10

Kõige parem on see, kes ise kõigest aru saab,

hea jälle see, kes võtab kuulda head nõu.

Ent see, kes ise ei saa aru ega teiselt kuuldut

hinge ei võta, on jälle kasutu mees. [ Tööd ja päevad, 293, 295–297.]

Kommentaar[muuda | muuda lähteteksti]

Hästi elamine tähendab nii head elu kui ka õilsalt elamist; heakäekäik tähendab ka hästi tegutsemist. Juba Platon samastas mõlemat õnnega.[9]

Siin alustab Aristoteles pärast sissejuhatust uurimust ennast. Esimeses osas uurib ta õnne, mis on inimese ülim hüve, ja jõuab järeldusele, et õnn on voorusest tulenev tegevus. Teises osas (alates 1102a4) ta arutab voorusi. Kolmandas osas ta viib traktaadi õnnest lõpule, selgitades, mis toiming ja mis loomuga see on. Seda ta teeb 10. raamatus (alates 1172a19).[10]

Esimese asjus ta teeb kaks asja. Esiteks ta selgitab oma kavatsust, teiseks viib selle ellu. Kavatsuse selgitus on osalt sissejuhatuses, osalt 4. peatüki alguses. Nüüd ta hakkab rääkima, mis on õnn. Ta esitab kõigepealt teiste arvamused, 9. peatükis (1097a16) hakkab ta rääkima oma arvamusest. Teiste arvamused ta kõigepealt esitab, 5. peatükis (alates 1095b12) ta uurib neid.[10]

Et viimsele eesmärgile on omane, et seda väga soovitakse, peavad inimesed õnneks seda, mida kõige rohkem soovitakse: haige tervist, kerjus rikkust, oma teadmatusest teadlik seda, kellel on mõtted, mis käivad talle üle mõistuse.[10]

Aga platonistid arvasid, et peale paljude erinevate meeltega tajutavate hüvede on üks, mis on absoluutne hüve ning on headuse enese lahutatud olemus. Nii nagu nad inimese lahutatud vormi nimetasid inimeseks iseeneses, nii ka lahutatud hüve hüveks iseeneses, ja see on kõikide teiste asjade headuse põhjus, niivõrd kui nad saavad osa ülimast hüvest.[10]

Aristoteles näitab, mis järjekorras niisuguseid arvamusi ja üldse kõiki moraaliasju tuleb arutada. Mõned arutlused lähtuvad printsiipidest, st liiguvad põhjustelt tagajärgedele, nagu näiteks põhjendatud faktitõestused (propter quid). Teised arutlused liiguvad tagajärgedelt põhjustele või printsiipidele. Need ei anna põhjendatud faktitõestusi, vaid lihtsalt faktitõestused (quia). Selle eristuse tegi varem Platon, kui ta küsis, kas tuleb lähtuda printsiipidest või liikuda nende poole. Siis ta pakub võidujooksu näite. Kohtunikud on jooksuraja alguses. Mõnikord jooksjad alustasid kohtunikest ja jooksid lõpujoone poole, mõnikord alustasid lõpust ja jooksid kohtunike poole. Ka arutluses on kahesugune järjestus. Et igas aines järjestust teada, peab mõtlema, et alustada tuleb sellest, millest paremini aru saadakse. Tuttavamate asjade kaudu jõutakse tundmatute asjade tundmiseni. Asju nimetatakse tuttavamateks kahel moel. Mõned on tuttavamad meie suhtes, nagu näiteks liitne ja meeltega tajutav; teised on tuttavamad absoluutselt ja iseeneses, nagu lihtsad ja aruga haaratavad. Et me tunnetame arutledes, tuleb lähtuda sellest, mis on meile tuttavam. Kui absoluutselt tuttavam on sama mis meile tuttavam, siis mõistus alustab printsiipidest, nagu matemaatikas. Kui aga absoluutselt tuttavam erineb meile tuttavamast, tuleb liikuda tagajärjelt põhjusele, nagu loodus- ja moraaliteadustes. Et moraaliteadustes tuleb alustada meile tuttavamast, teatud täheldatud tagajärgedest inimeste tegude juures, siis peab see, kes tahab olla pädev moraaliteaduse õppija, olema kursis inimese elamise viisidega ja nendes kogenud, jutt on nimelt välisest hüvest ja õiglastest ehk vooruslikest tegudest ning üldse kodanikuasjadest, nagu seadustest ja poliitilistest asjadest ja teistest niisugustest asjadest. Asi on selles, et moraaliasjades tuleb võtta printsiibiks, et asi on nii. Näiteks me võtame kogemusest ja kombest, et himurust ohjeldab paastumine. Kui see on kellelegi ilmne, siis tal ei ole tegutsemise juures vajalik saada aru tervikseletusest. Nii on arstil ravimiseks tarvis teada ainult seda, et see ravim ravib teatud haigust. Selleks aga, et põhjust teada, on tarvis teaduslikku teadmist, mida taotletakse peamiselt spekulatiivsetes teadmistes.[10]

See, kes on inimeste asjades osav, kas avastab tööprintsiibid iseseisvalt ja peab neid iseenesest teadaolevateks või võtab need altilt kelleltki teiselt. Hesiodos ütleb, et parim on see mees, kes ise aru saab, ja hea mees võtab vastu selle, mida teine ütleb. Aga mees, kes ei suuda ei ise aru saada ega meeles hoida seda, mida ta teiselt kuuleb, on teaduse omandamise suhtes kasutu.[10]

5. peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

Tuleme aga tagasi sinna, kust me kõrvale kaldusime. Sest paistab, et hea

1095b15

ja õnn võetakse eludest mitte ilma aluseta, paljud ja kõige jämedamad [peavad selleks] naudingut; sellepärast neile meeldib naudingule pühendatud elu. Sest on kolm kõige põhilisemat [elamise viisi], äsja mainitu, poliitiline ja kolmandana teoreetiline. Paljud paistavad olevat täiesti

1095b20

orjalikud, valides nuumloomade elu, saades õigustuse sellest, et paljudel võimul olijatest on samasugused tunded nagu Sardanapallosel. Elegantsed ja tegevad aga [peavad heaks ja õnneks] au, sest poliitilisel elul on enam-vähem see eesmärk. Aga see paistab olevat otsitavast pealiskaudsem, sest tundub, et [au]

1095b25

on rohkem neis, kes austavad, kui selles, keda austatakse, Hüve aga me arvame olevat midagi isiklikku ja raskesti äravõetavat. Ometi tundub, et au aetakse taga selleks, et olla kindel, et ollakse hea; nad tahavad igatahes, et neid austaks elutargad, kes neid tunnevad, ja vooruse eest; nii et on selge, et vähemalt

1095b30

nende silmis on voorus parem [kui au]. Võib-olla võibki siis pidada hoopis seda poliitilise elu eesmärgiks. Paistab aga, et seegi on poolik: tundub ju, et ka magades on võimalik omada voorust, või kogu elu tegevuseta olles, ja vaeveldes kõige suurema kannatuse ja häda käes;

1096a1

ja seda, kes niimoodi elab, ei nimetaks keegi õnnelik olevaks, kui ta just teesist hoolega kinni ei hoia. Aga aitab sellest, sest sellest on küllalt juttu ka üldistes [ἐγκυκλίοις] [õpetustes]. Ja kolmas [elamise viis] on teoreetiline,

1096a5

mida me uurime allpool.

Raha taga ajav elu on aga midagi sunnitut, ja rikkus nähtavasti ei ole see Hüve, mida me otsime, sest see on kasulik ka millegi muu pärast. Sellepärast võib [selleks] pidada pigem ülalpool mainitud eesmärke [naudingut ja au], sest neid armastatakse nende endi pärast. Paistab aga, et ka kumbki neist pole [see], kuigi nende kasuks

1096a5

on esitatud palju argumente. Nii et jäägu need nüüd kõrvale.

Kommentaar[muuda | muuda lähteteksti]

Siin uurib Aristoteles nende arvamust, kes arutavad õnne moraali seisukohast ja kelle meelest õnn on mõni selle elu hüvedest. Järgmises peatükis uurib ta nende arvamust, kes ei aruta õnne moraali seisukohast ja kelle meelest see on mingi lahutatud hüve. Paistab, et mõned arvavad mitte ilma aluseta, et õnn on puhtinimlik hüve, mis kuulub sellesse ellu. See on kõigi tegemiste eesmärk elus. Vahendid on selle eesmärgiga vastavuses. Sellepärast on tõenäoline, et õnn on sellesse ellu kuuluvate asjade seas.[11]

Mõned inimesed valivad selle elu hüvede seast naudingu ning paigutavad õnne sellesse. Nende seas on ka teadmise ja õpetatuse või moraalsuse poolest väljapaistvaid inimesi. Isegi epikuurlased, kes pidasid naudingut ülimaks hüveks, kultiveerisid hoolikalt voorusi. Nad tegid seda aga naudingu nimel, kartes, et pahed seda takistavad. Näiteks liigsöömine tekitab kehalist kannatust, vargus viib vanglasse. Eri pahed takistavad naudingut eri moel. Need, kes teevad naudingust ülima eesmärgi, armastavad väga naudinguelu, sest viimne eesmärk on väga armastamisväärne.[11]

Aristoteles eristab meelelist, avalikku ja kontemplatiivset elu kui põhilisi tüüpe. IX raamatus ütleb Aristoteles, et igaühe meelest on tema elu see, mille poole teda kõige tugevamani tõmbab. Et inimest tõmbab kõige tugevamini viimne eesmärk, siis elu tüüpe eristatakse viimse eesmärgi tüüpide järgi. Eesmärgil on hüve loomus, ja hüve on kolmetine: kasulik, nauditav ja vooruslik ehk auväärne. Nauditaval ja vooruslikul on eesmärgi loomus, sest need on soovimisväärsed nende endi pärast. Vooruslikuks nimetatakse seda, mis on mõistuse järgi hea, ja sellega on seotud nauding. Nauditavat kui vooruslikust erinevat nimetatakse heaks meelte põhjal. Mõistus on nii spekulatiivne kui ka praktiline. Meeleliseks nimetatakse elu, mis võtab eesmärgiks meelte naudingud, avalikuks elu, mis võtab eesmärgiks praktilise mõistuse hüve, näiteks vooruslikud teod, kontemplatiivseks elu, mis võtab eesmärgiks spekulatiivse mõistuse hüve – tõe kontempleerimise.[11]

Meeleline elu võtab paratamatult eesmärgiks need väga tugevad naudingud, mis tulevad loomulikest toimingutest indiviidi säilitamiseks – söömisest, joomisest ja suguelust. Sellised naudingud leiduvad nii inimestel kui ka loomadel. Järelikult paistavad inimesed, kes need eesmärgiks võtavad, loomalikud, sest nad valivad elu, mida naudivad isegi sead. Kui inimese õnn seisneks selles, tuleks ka toitu ja sugulist läbikäimist nautivaid loomi õnnelikuks nimetada. Eeldusel, et õnn on inimesele iseloomulik hüve, ei saa see nendes seisneda. Mõned on sel arvamusel sellepärast, et paljud valitsejad, keda lihtinimesed pidasid väga õnnelikuks, olid väga andunud meelelisusele.[11]

Tegeva ehk avaliku elu eesmärk on auväärne hüve. Seda nimetatakse auväärseks, sest see kuulub au juurde. Sellepärast kuuluvad selle juurde au ise ja voorus, mis on au põhjus. Vooruslikud ja tegevad inimesed peavad õnneks au, sest avaliku elu ainus eesmärk paistab olevat au, millega tasutakse poliitiliselt edukatele, mistõttu avalikult tegevatele näib õnn tõenäoliselt seisnevat aus. Aga me arvame, et õnn on õnnelikule inimesele omane hüve, mida on temalt raske ära võtta. Aga au tundub seisnevat hoopis austaja tegevuses ning olevat tema, mitte austatava võimuses. Sellepärast on au midagi õnne suhtes välist ja pealiskaudset. Õnn on mingi väga hea asi, mida ei taotleta teise asja pärast. Aga aust on midagi paremat, nimelt see, mille eest au taotletakse. Paistab, et au taotletakse selleks, et teiste otsustusega kinnitada kindlat arvamust, et ollakse hea inimene. Sellepärast otsitakse au elutarkadelt õige otsustusvõimega inimestelt, ja nendelt, kes neid kõige paremini tunnevad ning saavad olla paremad kohtunikud. Sellepärast taotlevad nad, et neid austataks vooruse eest, mis on inimese hüve allikas, nagu II raamatus näidatakse. Nii et voorus, mille eest au taotletakse, on parem kui au. Järelikult õnn ei seisne aus.[11]

Võib-olla keegi arvab sellepärast, et avaliku elu eesmärk ei ole mitte au, vaid voorus. Aga tundub, et õnn on kõige täiuslikum hüve. Aga voorus seda ei ole, sest seda leitakse mõnikord ilma tegevuse täiuseta, nagu magava voorusliku inimese puhul. Võib ka olla, et vooruslikul inimesel ei tule kogu elu jooksul juhust oma voorust rakendada. Eriti ilmne on see suuremeelsuse ja helduse puhul, mida vaesel pole kunagi võimalik rakendada. Sellepärast voorus ei ole sama mis õnn. Teiseks, vooruslik võib olla saatuse ebasoosingus. Siis ta ei ole õnnelik. Sellepärast voorus ei ole sama mis õnn.[11]

Kontemplatiivse elu uurimine lükatakse edasi X raamatusse.[11]

Vähem tõenäoline arvamus peab õnneks raha, millel on kasuliku eesmärgi loomus. Aga see pole ühitatav viimse eesmärgi loomusega, sest asja nimetatakse kasulikuks sellepärast, et ta on järjestatud eesmärgile. Et aga rahal on üldine kasulikkus ajalike hüvede suhtes, on arvamusel, et õnn on raha, teatud tõenäolisus. Aga raha omandatake sunni all ja sellest lahkutakse sunni all. Aga see ei käi kokku õnnega, mis on vabatahtlike toimingute eesmärk. Järelikult õnn ei seisne rahas. Me otsime õnne kui hüve, mida ei taotleta millegi muu pärast. Aga raha taotletakse millegi muu pärast, sest ta on loomu poolest kasulik hüve. Sellepärast õnn ei seisne rahas.[11]

6. peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

Üldist on parem samamoodi uurida [ἐπισκέψασθαι] ja näidata raskusi [διαπορῆσαι] selles, kuidas sellest räägitakse, kuigi see uurimine läheb raskeks [προσάντους], sest mehed, kes ideed sisse tõid, olid [meie] sõbrad. Ja samamoodi peetakse küllap paremaks ja selleks, mida peab, tõe päästmiseks

1096a15

isegi omasest lahti öelda, pealegi kui ollakse ka filosoofid; sest kui ka mõlemad on sõbrad, on vaga eelistada tõde.

Selle arvamuse sissetoojad ei postuleerinud ideid selles, millest nad rääkisid kui eelnevast ja järgnevast, sellepärast nad ka ei väitnud arvude ideed; Hüvest aga räägitakse nii

1096a20

selles, mis on, missuguses kui ka selles, mis on millegi suhtes, aga see, mis on iseenesest ja substants, on loomu poolest eelnev sellele, mis on millegi suhtes ([viimane on] nagu oleva kõrvalvõrse ja aktsidents [συμβεβηκότι]); nii et ei ole mingit nendele ühist ideed.

Edasi, hüvest räägitakse sama mitmeti nagu olevast (seda öeldakse nii selles, mis, nagu näiteks jumal ja

1096a25

aru, missuguses, [nagu näiteks] voorused, kui paljus, [nagu näiteks] õige mõõt, selles, mis on millegi suhtes, [nagu näiteks] kasulik, ajas, [nagu näiteks] õige hetk, kui ka kohas, [nagu näiteks] [hea] elukoht, ja muus sellises), nii et on selge, et ei saa olla mingit ühist ja ühte üldist, sest sellest ei räägitaks kõikides kategooriates, vaid ainult ühes. Edasi, kuna

1096a30

ühe idee järgi oleva kohta on üks teadus, oleks ka kõigi heade [asjade] kohta üks teadus; nüüd aga, ka ühe kategooria all oleva kohta on paljud [teadused], nagu näiteks õige hetke kohta sõjas väejuhtimisteadus ja haiguses arstimisteadus, ning paraja määra kohta toidus arstimisteadus ja kehalises tegevuses gümnastikateadus. Kellelegi jääks aga arusaamatuks, mida

1096a35

küll mõeldakse [sõnaga] αὐτοέκαστον ['iga [asi] ise'], kui nii inimeses endas [αὐτοανθρώπῳ]

1096b1

kui ka inimeses on üks ja seesama inimese logos. Selles, et [see on] inimene, need ju ei erine; ja kui nii, siis ka mitte selles, et [see on] hea. Aga [asi] ei ole ju sellepärast rohkem hea, et ta on igavene, sest pikaajaline [asi] ei ole valgem kui

1096b5

ühe päeva kestev. Usutavam tundub see, mida [hüve] kohta ütlevad pütaagorlased, kes paigutavad hüvede tabelisse ühe; paistab, et neid järgis ka Speusippos.

Aga olgu selle kohta teine arutlus; öeldule võidakse vastu väita, et nende arutlused ei käinud mitte igasuguse hüve kohta,

1096b10

vaid [hüvedeks] ühe eidose järgi nimetasid nad neid, mille poole püüeldakse ja mida hinnatakse nende endi pärast, poieetilisi hüvesid aga, mis neid kas hoiavad või vastupidist ära hoiavad, sellepärast ka nimetatakse teistmoodi. Niisiis on selge, et heaks nimetatakse kaheti, [ühtesid] nende endi pärast ja teisi nende pärast. Eristades

1096b15

niisiis kasulikest neid, mis on nende endi pärast, vaatame, kas [viimaseid] nimetatakse [hüvedeks] ühe idee järgi. Missuguseid [asju] arvata [hüvedeks] nende endi pärast? Kas niisuguseid, mille poole püüeldakse ka siis, kui need on eraldi, nagu näiteks arusaamine ja nägemine ning mõned naudingud ja aud? Sest isegi kui me püüdleme nende poole millegi muu pärast, arvataks need ikkagi headeks nende endi pärast. Või mitte midagi

1096b20

muud peale idee? Eidos oleks siis asjatu. Aga kui need [teised asjad] on [head] nende endi pärast, siis peab Hüve logos ilmnema kõigis neis samana, nii nagu valgesuse logos lumes ja valges tinas. Aga au, praktilise tarkuse ja naudingu kui hüvede logosed on erinevad ja erisugused.

1096b25

Niisiis ei ole mingit ühist hüve ühe idee järgi.

Aga kuidas siis [asju] [heaks] nimetatakse? Need ei näe ju välja nagu juhuslikult ühenimelised. Kas siis sellepärast, et need [pärinevad] ühest [hüvest], või sellepärast, et need kõik aitavad kaasa ühele [hüvele], või pigem analoogia järgi? Sest nii nagu kehas [on hüve] nägemine, on hinges [hüve] aru, ja muu muus.

1096b30

Aga võib-olla tuleb see praegu kõrvale jätta, sest selle üksikasjad oleksid kohasemad teises filosoofias. Sama lugu on ka idee puhul; sest isegi kui on mingi üks [kategooriatele] ühiselt [τὸ κοινῇ] preditseeritav hüve või mingi eraldi ise iseeneses [καθ᾽ αὑτό] [olev] [hüve], on selge, et see ei saa olla tegutsemisega saavutatav [πρακτὸν] ega inimesele kättesaadav; aga me otsime midagi niisugust.

1096b35

Võib-olla keegi arvab, et seda on parem tunda

1097a1

kättesaadavate ja tegutsemisega saavutatavate hüvede jaoks, sest kui meil on niisugune näidis, siis me teame paremini ka hüvesid meie jaoks, ja kui me neid teame, siis me saavutame need. [Sellel] arutlusel on küll mingi usutavus, aga paistab, et ta räägib teadustele vastu:

1097a5

sest kõigil [neil] on eesmärgiks mingi hüve ja [need] püüavad [sellest] puudujäävat tasa teha, [kuid] jätavad kõrvale selle [eraldi hüve] tunnetamise. Pealegi, pole tõenäoline [εὔλογον], et nii suur abi oleks kõigile käsitöölistele teadmata ja nad ei otsiks seda. Raske on ka taibata, mis kasu on kangrul või puusepal oma kunsti jaoks sellest, et ta teab selle hüve ennast,

1097a10

või kuidas see, kes on vaadanud ideed ennast, on parem arst või väejuht. Tundub ju, et arst ei mõtle mitte niivõrd tervisele kui inimese [tervisele], pigem aga võib-olla selle [inimese tervisele], sest ta arstib igaühte. Ja sellest olgu niisuguste asjade kohta küllalt.

Kommentaar[muuda | muuda lähteteksti]
Lahutatud hüve uurimise paremus ja vastumeelsus[muuda | muuda lähteteksti]

Lahutatud hüve, milles platonistide väitel seisneb inimeste õnn, nimetati üldiseks hüveks. Kõiki asju nimetatakse heaks selles osalemise poolest. Võib-olla on parem põhjalikult uurida selle üldise hüve olemasolu üle ja uurida, mis on selle loomus, kui arutada ülalmainitud hüvesid. Hüve uurimine on filosoofilisem ja kuulub sobivamalt tõelise hüve arutamise juurde kui iseeneses võetud arvamused. Kui aga neid võtta ülalmainitud kavatsuse järgi uurida arvamusi, tundub see meie kavaga paremini kooskõlas olevat. Siin ta ütleb "võib-olla", väljendades kahtlust. Seda ta uurib vastumeelselt, sest selle arvamuse tõid sisse tema sõbrad platonistid. Aristoteles oli ise Platoni õpilane ning selle arvamuse tagasilükkamine tähendaks õpetaja kahjustamist. Ta tõstatab selle küsimuse siin, mitte teistes töödes, kus ta samuti lükkab Platoni arvamuse tagasi, sest sõbra arvamuse tagasilükkamine ei ole tõe vastu, tõde aga on spekulatiivsete teaduste põhiobjekt. Küll aga on see heade kommete vastu, mida selles raamatus arutatakse. See kaalutlus ei heiduta teda. Tundub parem, st auväärsem ja kombekohasem ning isegi kohustuslik, et inimene ei kõhkleks tõe nimel oma sõpradele vastu seismast. See on heade kommete jaoks nii vajalik, et muidu voorus ei säili. Kui inimene ei eelista tõde sõpradele, teeb ta väära otsustuse ja annab valetunnistust nende kaitseks. See on vooruse vastane. Mõistus kirjutab ette, et kõik eelistaksid tõde sõpradele; eriti puudutab see filosoofe, kelle kutsumus on uurida tarkust, mis on tõe teadmine. Seda, et tõde tuleb eelistada sõpradele, tõestab ta nii. Suurem sõber on see, kellele me võlgneme suurema arvestamise. Kuigi me peaksime olema nii tõe kui ka kaasinimeste sõbrad, peaksime armastama pigem tõde, sest kaasinimest peaksime armastama tõe ja vooruse pärast (8. raamat). Tõde on parim sõber, keda tuleb austada. Tõde on jumalik asi, sest see leidub esmaselt ja peamiselt Jumalas. Ta järeldab sellepärast, et on vooruslik austada tõde rohkem kui sõpru. Peripateetik Andronikos ütleb, et vagadus teeb inimesed Jumala asjadele ustavaks ja kuulekaks. Ka Platon, kes lükkab tagasi oma õpetaja Sokratese arvamuse, ütleb, et tõest tuleks hoolida rohkem kui millestki muust. Mujal ütleb ta, et kuigi Sokrates on tema sõber, kuid tõde on suurem sõber. Ta ütleb ka, et Sokratese vaadetest tuleb hoolida, aga tõest rohkem.[12]

Kõigile hüvedele ühise idee tagasilükkamine[muuda | muuda lähteteksti]

Aristoteles lükkab tagasi Platoni seisukoha, et inimese õnn seisneb hüve ühises idees. Ta näitab esiteks, et ei ole ühte ühist hüve ideed, ja teiseks, et kui ka oleks, ei seisneks inimese õnn selles. Esimese kohta ta näitab kõigepealt, et ei saa olla ühte ühist hüve ideed. Teiseks ta uurib, kuidas platonistid sellest ideest rääkisid. Esimese puhul tuleb arvesse võtta, et Aristoteles ei mõtle tagasi lükata arvamust, et on olemas lahutatud hüve. "Metafüüsika" 10. raamatus (ptk 10, 1075a11) mainib ta maailmast lahutatud hüve, millele kogu maailm on järjestatud, nii nagu sõjavägi on järjestatud kindrali hüvele. Ta lükkab tagasi arvamuse, et lahutatud hüve on kõigile hüvedele ühine idee. Selle arvamuse tagasilükkamiseks kasutab ta kolme argumenti. Esiteks, platonistid ei postuleerinud nende asjaklasside ideed, milles leiduvad eelnevus ja järgnevus, näiteks arvud, sest kaks eelneb loomu poolest kolmele. Platonistid ei arvanud, et arvul üldiselt oleks lahutatud idee, küll aga postuleerisid üksikute arvude, näiteks kaks, kolm jne, lahutatud ideed. Asi on selles, et asjad, milles leidub eelnevus ja järgnevus, ei tundu olevat ühte järku ning järelikult ei osale ühes idees. Aga heade asjade seas on eelnevus ja järgnevus. See on selge asjaolust, et hüve leidub selles, mis on, ehk substantsis, samuti kvaliteedis jt sugudes. On ilmne, et see, mis on olev iseeneses, substants, on loomupäraselt eelnev kõigile asjadele, millel on olemine ainult suhtes substantsiga, nagu kvaliteet, mis on substantsi mõõt, kvaliteet, mis on substantsi dispositsioon, ja suhe, mis on substantsi viide. Sama kehtib teistes kategooriates, mis on just nagu oleva või substantsi võsud. See on olev täies mõttes, ja sellest on sigitatud ja tuletatud kõik teised sood, mida nimetatakse olevaks niivõrd, kui need on substantsi aktsidentsid. Sellest ta järeldab, et ei saa olla ühist hüve ideed. Teiseks, Platon pidas ideed kõigi nende asjade logoseks, loomuseks või olemuseks, mis idees osalevad. Järelikult ei saa olla ühte ideed asjadel, millel pole ühist loomust. Aga eri kategooriatel ei ole ühte ühist loomust, sest nende kohta ei preditseerita midagi univookselt. Aga hüve, nagu ka olemine, millega see on pööratav, leidub igas kategoorias. Seda, mis on, ehk substantsi Jumalat, kelles ei ole kurja, nimetatakse heaks; aru, mis on alati tõene, nimetatakse heaks. Kvaliteedis preditseeritakse head vooruse kohta, mis teeb enda omaja heaks; kvantiteedis keskmist, mis on hea kõiges mõõdetavas. Suhtes preditseeritakse head kasuliku kohta, mis on hea kohase eesmärgi suhtes. Ajas preditseeritakse seda soodsa kohta; ja kohas kõndimiseks sobiva koha kohta, nagu suvemaja. Sellepärast on selge, et ei ole mingit ühte hüve, mis on kõigi hüvede idee ehk ühine logos. Muidu ei leiduks hüve igas kategoorias, vaid ainult ühes. Kolmandaks, väljaspool vaimu olevad asjad omandavad Platoni järgi soo või liigi vormi, osaledes idees, nii et vaim ei tea kivi, kui ta ei osale kivi idees. Nõnda osaleb vaim nende asjade teaduses või teadmises, kui temasse vajutatakse nende ideed. Järelikult on üksainus teadus kõikidest asjadest, mis osalevad ühes idees. Nii et kui on üks kõigi hüvede idee, siis see kuulub ühe teaduse uurimise alla. Aga see on väär isegi ühteainsasse kategooriasse kuuluvate hüvede puhul. Ta lisab seda kartusest, et keegi võib teadusi määratleda kategooriate erinevuse järgi. Aga väejuhtimisteadus uurib soodsat hetke sõjas, arstiteadus haiguses, gümnastikateadus kehalistes harjutustes. Tuleb välja, et ei ole ühte kõikide hüvede ühist ideed.[13]

Lahutatud hüve loomus on sama mis igal hüvel[muuda | muuda lähteteksti]

Aristoteles näitas juba, et ei ole kõigi hüvede ühist ideed. Et aga platonistid ei nimeta lahutatud hüve mitte ainult hüve vormiks, vaid ka absoluutseks hüveks, tahab ta siin uurida, kas seda nimetatakse kohaselt selle nimega. Ta näitab esiteks, et lahutatud hüve ei nimetata kohaselt absoluutseks hüveks. Teiseks ta näitab, et lahutatud hüve postuleerimine absoluutseks on vastuolus ütlusega, et see on kõigi hüvede ühine idee. Esimese puhul ta näitab, et lahutatud hüve ei nimetata kohaselt absoluutseks hüveks (hüveks iseenesest). Teiseks ta välistab ühe vastuväite, kolmandaks ta võrdleb seda õpetust Pythagorase vaatega. Esimese puhul tuleb arvestada, et lahutatud hüve, kõigi hüvede põhjus, tuleks paigutada kõrgemale headuse astmele kui head asjad meie ümber, sest lahutatud hüve on kõige viimne eesmärk. Paistab aga, et selle õpetuse järgi ei ole see kõrgem headuse aste kui teised astmed. See on näha sellest, et platonistid nimetasid iga lahutatud asja absoluutseks ehk iseeneses olevaks, nagu inimeseks iseeneses ja isegi hobuseks iseeneses. On selge, et üks ja seesama loomus kuulub inimesele, kes elab meie seas, ja inimesele iseeneses, ideaalsele inimesele. Seda ta tõestab tõigaga, et ideaalne inimene ja mateeriasse rüütatud inimene ei ole inimesena erinevad, küll aga erinevad mõnes muus suhtes, näiteks sellel üksikul inimesel on mateeria. Eluka ja inimese mõiste ei erine loomsuse poolest, vaid inimese mõistusliku printsiibi poolest, mis tal on lisaks loomsusele. Nõndasamuti paistab, et ideaalne inimene ei erine sellest üksikust inimesest inimese loomuse poolest, vaid selle poolest, et sel üksikul inimesel on peale selle, et ta on inimene, ka mateeria. Samal põhjusel ei ole hüve, mida nimetatakse absoluutseks, hüve, mis erineks loomuse poolest sellest üksikust hüvest, kuigi erinevus on mingis teises suhtes.[12]

Igavese hüve loomus on sama mis mööduval hüvel[muuda | muuda lähteteksti]

Keegi võib öelda, et hüve iseeneses on parem, sest ta on igavene, siinsed hüved aga on mööduvad. Tõepoolest, kauem kestev asi tundub parem ja soovitavam. Et seda välistada, märgib ta, et see, et hüve iseeneses on igavene, ei tähenda, et ta on parem. Igavene erineb mitteigavesest kestuse poolest, ja kestuse erinevus on väljaspool liigi loomust, sest ühe päeva kestev elu ja kestev elu ei erine elu logose poolest, vaid ainult kestuse poolest. Kui hüve võtta liigina, siis selle kestus on väljaspool hüve loomust. Pikem kestus ei tee elu paremaks. Kui mitte arvata platonistide kombel, et on üks hüve liik või idee, vaid hüve, nagu olemist, preditseeritakse igas soos, siis kestus ise on aja hüve. See lisaks midagi headusele. Sellepärast kestev oleks parem. Aga seda ei saa öelda, kui hüve on liik iseenesest.[12]

Pütaagorlaste seletus[muuda | muuda lähteteksti]

Ta võrdleb seda arvamust pütaagorlaste arvamusega. Platonistide järgi ühe ja hüve loomus on sama, sellepärast nad samastasid ühte iseeneses ja hüve iseeneses. Sellepärast nad olid sunnitud postuleerima ühte esimest hüve. Pütaagorlased aga panid ühe hüvede nimekirja, kuhu nad paigutasid: valguse (vastandlik pahe: pimedus), ühtsuse (paljus), teadmise (arvamus), paigalseisu (liikumine), sirge (kõver), meessoo (naissugu), parema (vasak), piiritletu (piiramatu), võrdse (ebavõrdne), ruudu (ristkülik). Ta ütleb, et selles punktis andsid pütaagorlased tõenäolisema seletuse kui platonistid, sest pütaagorlased ei olnud sunnitud pidama hüveks ühte loomust. Isegi Speusippos, kes oli Platoni õepoeg ja tema järglane Akadeemias, ei järginud selles punktis Platonit, vaid Pythagorast. Ta lisab, et asja arutatakse edasi "Metafüüsikas" (I 5, 986a13–b9).[12]

Lahutatud hüve ei ole absoluutne hüve[muuda | muuda lähteteksti]

Väide, et lahutatud hüve on absoluutne hüve või hüve iseeneses, on vastuolus platonistide vaatega, on olemas üksainus kõikide hüvede vorm. Aristoteles näitab kõigepealt, et absoluutne hüve ei saa olla kõikidele hüvedele ühine idee, seejärel, et ei saa olla kõikidele hüveks iseeneses nimetatavatele asjadele ühist ideed. Paistab, et platonistid eristavad hüvesid, mille poole püüeldakse ning mida valitakse ja soovitakse nende endi pärast, neid, mis on head esimeste pärast, ja neid, mis on head sellepärast, et nad hoiavad ära vastandliku pahe. Nii et hüve preditseeritakse kaheti. Esmased hüved on head iseeneses ja nende poole püüeldakse nende endi pärast. Nii hüve tekitavaid ja säilitavaid kui ka vastandlikku pahet piiravaid hüvesid nimetatakse headeks iseeneses heade asjade suhtes. Sellepärast on ilmne, et absoluutse hüve logos ei sobi kõigile hüvedele. Edasi näitab Aristoteles, et absoluutse hüve idee ei saa kuuluda kõigile hüvedele iseeneses. Asju, mis tekitavad või hoiavad hüvesid iseeneses või piiravad vastandeid, nimetatakse heaks sellepärast, et nad on kasulikud, ja absoluutse hüve loomus ei kuulu pelgalt kasulikule. Lahutame neist kasulikest asjadest asjad, mis on iseenesest head, ja vaatame, kas neid saab nimetada heaks ühe vormi järgi, mida nimetatakse absoluutseks hüveks. Mis liiki asju tuleb pidada heaks iseeneses? Kas absoluutseks tuleb nimetada mis tahes hüvesid, mille poole püüeldake nende endi pärast, nagu näiteks nägemine ning teatud liiki nauding ja aud? Nende poole püüeldakse küll mõnikord millegi muu pärast, milleks nad on kasulikud, aga nad on niigi head ja iseeneses soovitavad. Kas on mõni muu absoluutne hüve peale idee enese? Aristoteles jõuab järeldusele, et kui miski muu peale idee ei oleks hüve iseeneses, siis idee oleks eeskuju, mis on kasutu, sest ta ei oleks millelegi eeskujuks. Kui kõik eelmainitud asjad oleks head iseeneses, saades osa ideest, mis on ise hea, siis kõigis neis peaks esinema seesama headuse loomus, nii nagu lumes ja valges tinas on seesama valgesuse loomus, sest nad saavad osa ühest vormist. Aga ilmselt see ei ole tõsi. Au, elutarkus ja nauding on erineva loomusega, st au kui au loomus erineb elutarkuse kui elutarkuse loomusest. Pealegi, au kui hüve loomus erineb elutarkuse kui hüve loomusest. Sellepärast ei ole ühte headuse loomust kõigis heades asjades ja kõik nad ei ole soovitavad sama aspekti all. Nii et see, mida nimetatakse absoluutseks hüveks, ei ole midagi ühist kui kõigile hüvedele ühine üks idee.[12]

Kuidas siis asju heaks nimetatakse?[muuda | muuda lähteteksti]

Eri logoste järgi preditseeritakse esimesel viisil tähenduste järgi, mis on ilma suhteta mingi ühe asjaga. Need on puhtalt ekvivooksed, sest juhtumisi kasutab sama sõna üks inimene ühe asja kohta ning siis keegi teine täiesti teistsuguse asja kohta, nagu on ilmne, kui eri inimestel on sama nimi. Teisel viisil kasutatakse ühte sõna mitme asja kohta, mille tähendused ei ole täiesti erinevad, vaid millel on mingi sarnasus. Mõnikord need viitavad ühele printsiibile, näiteks mingit asja nimetatakse sõjaliseks kas sellepärast, et ta on sõjamehe relv, või sellepärast, et ta on sõjamehe rõivas, või sellepärast, et ta on sõjamehe liiklusvahend. Mõnikord need viitavad ühele eesmärgile: rohtu nimetatakse tervislikuks, sest ta tekitab tervist, toitu nimetatakse tervislikuks, sest ta säilitab tervist, ja kust nimetatakse tervislikuks, sest ta on tervise märk. Mõnikord on need erinevas proportsioonis sama subjektiga, nii nagu kvaliteeti nimetatakse olevaks sellepärast, et ta on iseeneses oleva (substantsi) dispositsioon, kvantiteeti sellepärast, et ta on substantsi mõõt, ja nii edasi. Või on üks proportsioon erinevate subjektidega, näiteks nägemisel on kehaga sama proportsioon nagu arul hingega. Nii et nii nagu nägemine on kehalise elundi vägi, on aru hinge vägi keha osaluseta. Head preditseeritakse paljude asjade kohta mitte täiesti erinevate tähendustega nagu täiesti ekvivooksete asjade korral, vaid analoogia ehk sama proportsiooni järgi, kuivõrd kõik hüved olenevad headuse esmaprintsiibist, olles järjestatud ühe eesmärgi poole. Aristoteles ei pidanud lahutatud hüve mitte kõigi hüvede ideeks ja logoseks, vaid nende printsiibiks ja eesmärgiks. Kõiki asju nimetatakse heaks analoogia ehk sama proportsiooni järgi, nii nagu nägemine on keha hüve ja aru on hinge hüve. Aristoteles eelistab seda kolmandat viisi, sest seda mõistetakse asjades inhereeriva headuse järgi, esimesed kaks viisi aga omistatakse lahutatud headusele, mille järgi asja nii õigesti ei nimetata.[12]

Lahutatud hüvest ei ole kasu[muuda | muuda lähteteksti]

Isegi kui ühine hüve idee oleks olemas, ei peaks õnne poole püüdlema selle idee järgi.[14]

See, kuidas preditseerida hüve ühe või teise logose järgi, tuleb nüüd kõrvale jätta, sest selle täpsem uurimine kuulub metafüüsikasse. Ka hüve idee vaatlemine ei kuulu siia. Tõepoolest, kui oleks üks hüve, mida kõige kohta univookselt preditseeritakse, või isegi kui oleks olemas lahutatud hüve iseeneses, siis see ilmselt ei oleks asi, mida inimene tekitab või omab, kuid me otsime just niisugust asja. Me otsime õnne, mis on inimese tegude eesmärk. Aga inimese õnn on kas miski, mida ta teeb, või midagi välist. See saab olla inimese eesmärk, sest seda kas tekitatakse, nii nagu maja on ehitamise eesmärk, või seda omatakse nagu asja, mida kasutatakse. On aga selge, et lahutatud hüve ei saa olla inimese tegevus ega inimese tekitatu. See ei tundu ka olevat midagi, mida inimene omaks, nii nagu ta omab asju, mida ta selles elus kasutab. Nii et ühine ehk lahutatud hüve ei ole see hüve, mida me uurime.[14]

Võidakse aga öelda, et lahutatud hüve on siiski igasuguse tekitava ja omatava hüve eeskuju. Kes tahab koopiatest aru saada, peab tundma eeskuju. Siis tuleb välja, et tekitatavate ja omatavate hüvede pärast tuleb tunda lahutatud hüve. Asi on selles, et kui lahutatud hüve on eeskujuks, siis meil on võimalik paremini tunda ning järelikult paremini omandada asju, mis on meile head, nii nagu kunstnik, kes vaatab eeskuju, oskab paremini sarnast pilti maalida. Aga esiteks, see argument pole kooskõlas sellega, mida me täheldame teiste teaduste puhul. Kõik teadused ja kunstid püüdlevad mingi hüve poole, ning eesmärgi saavutamiseks kasutab igaüks neist endale vajalikku. Ent ükski neist ei kasuta selle lahutatud hüve teadmist. Kui sellest neile midagi kasu oleks, poleks see mõistlik. Järelikult pole lahutatud hüve teadmisest tekitatavale ja omatavatele hüvedele kasu. Teiseks, lahutatud hüvest ei ole kasu ei teaduste ja kunstide harrastamisele, sest tema tundmine ei aita kudumisele ega puusepatööle kaasa, ega nende omandamisele. Hüve lahutatud idee uurimine ei tee kedagi paremaks arstiks ega paremaks sõjameheks. Asi on selles, et eeskuju peab olema vastavuses tehtava tööga. Aga kunst ei tekita ühist ega abstraktset hüve, vaid konkreetset ja üksikut hüve. Arst ei pea silmas abstraktset hüve, vaid konkreetset hüve, selle inimese tervist. Ta ei anna rohtu inimkonnale üldiselt, vaid sellelr inimesele. Nii et üldise ja lahutatud hüve teadmisest pole kasu ei teaduste omandamiseks ega nende harrastamiseks.[14]

7. peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

1097a15

Aga tuleme tagasi otsitava hüve juurde: mis see võiks olla? See paistab ju olevat eri tegevuste ja kunstide puhul erinev: see on ju erinev arstikunsti puhul ja väejuhikunsti puhul ja samamoodi ülejäänute puhul. Mis on siis iga [kunsti] puhul hüve? See, mille pärast kõike muud tehakse? See on arstikunsti puhul tervis, väejuhikunsti puhul

1097a20

võit, majaehituskunsti puhul maja, muu puhul muu, ja iga tegevuse ja valimise puhul eesmärk, sest selle pärast tehakse kõike muud. Nii et kui miski on kõigi tegude eesmärk, siis see ongi hüve, mida saab teha, ja kui neid on mitu, siis need.

Nõnda on arutlus samasse kohta välja jõudnud; seda

1097a25

tuleb nüüd katsuda veel selgemaks teha. Et eesmärke paistab olevat rohkem, siis me valime mõne nendest muu pärast, nagu näiteks rikkuse, aulose ja üldse riistad, siis on selge, et kõik eesmärgid ei ole lõplikud, aga parim eesmärk paistab olevat midagi lõplikku. Nii et kui on mingi üks ja ainus lõplik eesmärk, siis see ongi otsitav,

1097a30

kui aga rohkem, siis kõige täielikum neist. Ja täielikumaks me nimetame seda, mis on püüdlemisväärne selle enese pärast, sellest, mis on püüdlemisväärne millegi muu pärast, ja seda, mis ei ole kunagi valimisväärne millegi muu pärast, sellest, mis on valimisväärne selle enda pärast ja millegi muu pärast, ja lihtsalt täielikuks seda, mis on alati valimisväärne selle enda pärast ja mitte kunagi millegi muu pärast. Niisuguseks aga peetakse kõige rohkem õnne.

1097b1

Seda me ju valime alati selle enda pärast ja mitte kunagi millegi muu pärast, aga au ja naudingut ja aru ja kõiki voorusi me valime nii nende endi pärast (sest me valiksime kõiki neid ka siis, kui neist mitte midagi ei tuleneks) kui ka õnne pärast,

1097b5

eeldades, et need teevad meie elu õnnelikuks. Õnne aga ei vali keegi nende pärast ega üldse millegi muu pärast. Paistab aga, et see tuleb välja ka eneseküllasusest, sest täielikku hüve peetakse eneseküllaseks. Aga me ei nimeta eneseküllaseks mitte seda, kes on omaette ja elab üksildast elu, vaid seda, kellel on ka vanemad

1097b10

ja lapsed ja naine ja üldse sõbrad ja kaaskodanikud, sest inimene on loomult ühiskondlik [πολιτικὸν]. Sellele tuleb aga seada piir, sest kui minna edasi esivanemateni ja järglasteni ning sõprade sõpradeni, siis jõuab lõpmatusse [ἄπειρον]. Aga seda tuleb vaadelda hiljem; eneseküllaseks võtame selle, mis üksinda

1097b15

teeb elu valimisväärseks ja niisuguseks, et midagi pole puudu; niisuguseks me peame aga õnne, ja peale selle kõige valimisväärsemaks, mitte lihtsalt üheks teiste seas [συναριθμουμένην]: kui ta oleks üks teiste seast, siis oleks selge, et kõige väiksemagi hüve lisamine teeks ta valimisväärsemaks, sest hüvede lisandumine suurendab hüve, suurem hüve on aga alati valimisväärsem.

1097b20

Paistab seega, et õnn on midagi täielikku ja eneseküllast, olles tehtava eesmärk.

Aga võib-olla õnne nimetamine parimaks paistab millegi niigi selgena [ὁμολογούμενόν] ning tahetakse, et öeldaks selgemalt, mis see ikkagi on. Võib-olla see saavutatakse siis, kui taibatakse, mis on inimese [iseloomulik] toiming [ἔργον].

1097b25

Sest nii nagu aulosemängija ja kujuri ja igasuguse käsitöölise puhul ning üldse nende puhul, kellel on mingi toiming ja tegu, peetakse Hüve ja hästi olemist kätkevat tema [iseloomulikus] toimingus, on oletatavasti ka inimese puhul, kui tal üldse on [iseloomulik] toiming. Kas siis puusepal ja nahaõmblejal on mingid [iseloomulikud] toimingud ja tegevused, aga inimesel

1097b30

ei ole, vaid ta on sündinud tegevusetuks? Kas tuleb arvata, et nii nagu silmal ja käel ja jalal ja üldse igal ihuliikmel paistab olevat mingi [iseloomulik] toiming, on inimesel peale kõigi nende mingi [iseloomulik] toiming? Mis see siis võiks olla? Elamine paistab ju olevat ühine ka taimedega, otsitakse aga iseloomulikku [ἴδιον].

1098a1

Seega tuleb kõrvale jätta toitumis- ja kasvamiselu. Edasi tuleks tajumiselu, ja ka see paistab olevat ühine nii hobusega, veisega kui iga loomaga. Jääb üle logose omaja mingi teoline elu; osalt on tal logos kui logosele kuuletujal, osalt aga kui

1098a5

logose omajal ja sellega mõtlejal. Et aga ka seda [teolist elu] öeldakse kaheti, tuleb seda võtta toimimise [ἐνέργειαν], [, mitte tulemuse] järgi, sest tundub, et nii öeldakse ["elu"] kohasemalt. Kui nüüd inimese [iseloomulik] toiming on hinge toimimine logose järgi või mitte ilma logoseta, ja me ütleme, et kellegi toiming ja suurepärase kellegi toiming on sama liiki, nagu näiteks kitaramängija ja suurepärase

1098a10

kitaramängija toiming ja samamoodi absoluutselt igal juhtumil. Et suurepärasus vooruse poolest lisandub [iseloomulikule] toimingule (sest kitaramängija [iseloomulik] toiming on kitaramängimine, suurepärase kitaramängija [iseloomulik] toiming aga kitara hästi mängimine), siis kui see on nõnda ja me võtame inimese [iseloomulikuks] toiminguks mingi elu, nimelt hinge toimimise ja teod logose järgi, suurepärase mehe [iseloomulikuks toiminguks] aga selle [tegemise] hästi

1098a15

ja kaunilt, ja igaüht neist hästi [tehtuks], kui see viiakse lõpule sobiva vooruse järgi, siis kui see on nõnda, siis osutub inimesele omane [ἀνθρώπινον] hüve hinge toimimiseks vooruse järgi, ja kui voorusi on mitu, siis kõige parema ja kõige täielikuma vooruse järgi.

Peale selle täielikus elus. Sest üks pääsuke ei tee kevadet, ega üks päev; nõnda ei tee õndsaks ja õnnelikuks

1098a20

üks päev ega lühike aeg.

Olgu see nüüd Hüve visand; tuleb ju võib-olla kõigepealt jämedalt visandada, enne kui piirjooned täita. Võib arvata, et seda, mis on piirjoontes õigesti [καλῶς] olemas, võib igaüks jätkata ja üksikasjades lõpule viia ning aeg on selles hea avastaja ning abimees; nõnda on sündinud ka

1098a25

kunstide edusammud, sest igaüks võib puuduoleva lisada. Ja tuleb meenutada eelpool öeldut ja mitte otsida kõiges ühesugust täpsust, vaid igas asjas vastavalt uurimisainele ja niivõrd kui uurimiskäigule kohane. Puusepp ja geomeeter uurivad [ἐπιζητοῦσι] täisnurka erinevalt:

1098a30

esimene niivõrd, kui see on tööks [ἔργον] vajalik, teine aga uurib, mis see on või missugune see on, sest ta tahab näha tõde. Samamoodi tuleb teha ka kõigil teistel juhtudel, et kõrvalised asjad ei jätaks varju ülesandeid [ἔργων].

1098b1

Ka põhjust ei tule otsida kõikidel juhtudel ühtemoodi, vaid mõnel juhul piisab, kui näidata hästi [καλῶς], "et", nagu näiteks esmaalgete puhul: "et" ongi esmane ja alge. Mõnda algetest nähakse induktsiooni teel, mõnda taju abil, mõnda mingi harjumise teel ja teisi teistmoodi. Tuleb püüda läheneda

1098b5

igaühele neist vastavalt selle loomusele ja püüda hoolega neid võimalikult õigesti [καλῶς] määratleda, sest järgneva jaoks on need suure kaaluga. Arvatakse ju, et esmaalge on üle poole tervikust ning toob selgust paljusse uuritavast.

Kommentaar[muuda | muuda lähteteksti]

Hüve on eri toimingutes ja kunstides erinev. Asjana, mida otsitakse igas tegevuses, on hüve eesmärk, mille pärast teisi asju tehakse: tervis arstikunstis, võit sõjas, hoone arhitektuuris jne. Igas tegevuses ja valimises on eesmärk, tegija teeb kõike selle pärast. Nii et kui on kõige tehtava eesmärk, siis see on silmaspeetav hüve. Kui eesmärke on mitu, on hüvesid mitu, ja siis läheb arutlus ülima hüve juurde. Viimse eesmärgi esimene tingimus on see, et ta oleks täiuslik eesmärk. Ilmselt on palju eesmärke, mida valitakse millegi muu pärast, nii et kõik eesmärgid pole täiuslikud. Viimne eesmärk aga paistab olevat täiuslik. Kui selliseid on ainult üks, siis see ongi otsitav. Kui on mitu hüve, siis see on kõige täiuslikum neist. Asja, mida soovitatakse selle enda pärast, nimetatakse täiuslikumaks kui asja, mida soovitatakse millegi muu pärast. See, mida kunagi ei soovita millegi muu pärast, on täiuslikum kui asjad, mida soovitakse nende endi pärast ja millegi muu pärast. Kui asi on lihtsalt täiuslik, siis ta on alati soovitav tema enda pärast ja mitte kunagi millegi muu pärast. Eriti õnn tundub niisugune. Au, naudingut, teadmist ja voorusi me valime küll nende endi pärast, sest me valiksime igaüht neist, kui ka neist mingit kasu poleks. Kuid me valime neid ka õnne pärast, õnne aga ei valita nende ega millegi muu pärast. Viimse eesmärgi teine tingimus on eneseküllasus. Täiuslik hüve on nähtavasti eneseküllane. Eneseküllaseks nimetatakse seda, mis omaette võetuna teeb elu soovitavaks ja niisuguseks, et midagi ei puudu. Pealegi, õnn on ilma igasuguse lisanduseta kõige soovitavam asi.[15]

Eri tegevuste ja kunstide puhul on taotletav hüve erinev. Hüve on see, mille pärast kõiki teisi asju tehakse. Seda hüve nimetatakse eesmärgiks. Kui on eesmärk, mille poole kõik kunstide saadused on suunatud, siis on see lihtsalt hüve, mida kõik toimingud silmas peavad. Mõistus peab paljude hüvede tagant otsima ühte. Inimloomuse ühtsuse tõttu peab inimesel kui inimesel olema üks viimne eesmärk, nii nagu arstil kui arstil on arstikunsti ühtsuse tõttu üks eesmärk. Inimese viimset eesmärki nimetatakse õnneks. See peab olema täiuslik asi ja eneseküllane asi. Viimne eesmärk on soovi loomuliku kalduvuse viimne termin. Selleks on tarvis esiteks, et asjal oleks aktuaalselt liik. Näiteks tule tekkimine ei lõpe vormi dispositsiooniga, vaid vormi endaga. Asi, millel on vorm, on täiuslik, aga asi, millel on ainult vormi dispositsioon, ei ole täiuslik. Asi, mis on viimne eesmärk, peab olema täiuslik hüve. Teiseks, loomuliku kalduvuse termin peab olema terviklik.

8. peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

Esmaalget ei tule vaadelda mitte ainult lähtudes arutluse järeldusest

1098b10

ja eeldustest, vaid ka lähtudes sellest, mida tema kohta öeldakse, sest tõega on kõik tõsiasjad kooskõlas, valega aga läheb tõde varsti ebakõlla. Hüved on jaotatud kolmeks – räägitakse välistest, hingelistest ja kehalistest [hüvedest], hingelisi me nimetame kõige õigemas mõttes hüvedeks ja

1098b15

kõige paremateks, ja hingelised teod ja toimimised me omistame hingele. Nii et [meie ülima hüve definitsioon] on kooskõlas selle vana arvamusega ja seda jagavad ka filosofeerijad. Õigesti nimetatakse ka eesmärgiks mingeid tegusid ja toimimisi, sest nõnda osutub see hingeliseks,

1098b20

mitte väliseks hüveks. [Meie] arutlusega on kooskõlas ka see, et õnnelik elab hästi ja tegutseb hästi, sest me enam-vähem ütlemegi, et [õnn on] mingi hea elu ja hea tegutsemine. Ja paistab, et kõik see, mida inimesed õnnest otsivad, on meie jutus sees: mõned peavad õnne vooruseks, mõned elutarkuseks, mõned mingisuguseks tarkuseks,

1098b25

mõnede meelest on [õnn] kõik see või midagi sellest koos naudinguga või mitte ilma naudinguta. Mõned lisavad ka välise õitsengu. Neist vaadetest on mõned levinud ja vanad, mõned on ainult vähestel ja auväärsetel meestel; kummalgi juhul pole tõenäoline, et täielikult eksitakse, vaid et neil on mõnes asjas või isegi enamikus asjades õigus.

1098b30

Nendega, kelle meelest [õnn on] voorus või mingi voorus, on [meie] arutlus kooskõlas, sest [õnn] on toimimine vooruse järgi. On võib-olla siiski mitte väike vahe, kas eeldada, et parim seisneb omamises või kasutamises, seisundis [ἕξει] või toimimises. Sest seisund võib olemas olla ilma häid tagajärgi andmata,

1099a1

nagu näiteks magajal või muidu olesklejal, toimimine aga mitte, sest toimija tahes-tahtmata tegutseb, ja tegutseb hästi. Nii nagu olümpiamängudel ei pärjata mitte kõige ilusamaid ja kõige tugevamaid, vaid

1099a5

neid, kes võistlevad (sest võitjad tulevad nende seast), saavutavad ka elus kauni ja hea need, kes tegutsevad õigesti.

Nende elu on ka iseenesest nauditav. Sest nautimine on hingeline, ja igaühele on nauditav see, mille armastajaks teda nimetatakse, nagu näiteks hobune hobusearmastajale, vaatemäng vaatemänguarmastajale;

1099a10

samamoodi [on] õiglased [teod nauditavad] õiglusearmastajale ja üldse voorusekohased [teod] voorusearmastajale. Paljude jaoks nauditavad [asjad] käivad üksteisele vastu, sest need ei ole loomu poolest nauditavad, iluarmastajatele aga on nauditav see, mis on loomu poolest nauditav; niisugused on aga voorusekohased teod, nii et need on nauditavad nii nendele kui ka

1099a15

iseenesest. Nende elu ei vaja lisaks naudingut nagu mingit amuletti, vaid sel on nauding iseendas. Sest lisaks öeldule, mitte keegi ei ole hea, kui ta ei tee kauneid tegusid rõõmuga; sest mitte keegi ei nimetaks õiglaseks seda, kes ei tee õiglasi tegusid rõõmuga, ega heldeks seda,

1099a20

kes ei tee heldeid tegusid rõõmuga; samamoodi ka teiste [vooruste] puhul. Ja kui see on nõnda, siis on vooruslikud teod iseenesest nauditavad. Aga ka head ja ka kaunid, ja mõlemat ülimalt, kui õigesti otsustab nende üle suurepärane inimene; ja ta otsustab nii, nagu me ütlesime. Kõige parem ja kõige kaunim ja kõige nauditavam on

1099a25

niisiis õnn, ja Delose raidkirja järgi ei ole need lahutatavad: "kõige kaunim on kõige õiglasem, ja kõige parem on olla terve; kõige nauditavam on saada osaks seda, mida ihaldatakse." Sest parimatel toimimistel on olemas kõik see; ja me ütleme, et

1099a30

õnn on need või üks neist, kõige parem.

Aga ikkagi paistab, et lisaks on [õnneks] tarvis ka väliseid hüvesid, nagu ütlesime; sest on võimatu või mitte kerge teha kauneid tegusid ilma abivahenditeta. Sest paljusid asju tehakse

1099b1

just nagu tööriistadega, sõprade ja rikkuse ja võimu abiga; ja mõnede [hüvede] puudumine rikub õndsuse, need on näiteks hea päritolu, lasteõnn, ilu; sest vaevalt on õnnelik see, kellel on väga inetu välimus või kes on madala päritoluga või üksik või lastetu,

1099b5

ja võib-olla veel vähem, kui tal on lapsed või sõbrad, kes on väga halvad või on küll head, aga surnud. Nii et nagu öeldud, paistab, et on lisaks tarvis ka niisuguseid soodsaid asjaolusid [εὐημερίας]; sellepärast samastavadki [τάττουσιν] mõned õnne hea õnnega, teised jälle voorusega.

9. peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

Siit tekib nüüd küsimus, kas [õnnelikuks] õpitakse või harjutakse või ka

1099b10

treenitakse kuidagi teisiti, või jõutakse [õnneni] mingi jumaliku saatuse läbi või ka juhuse läbi. Kui on üldse miski, mis on jumalate and inimestele, siis on tõenäoline, et ka õnn on jumalatest antud, ja seda enam, et see on inimeste hüvedest niivõrd kõige parem. Aga kuigi see [küsimus] on võib-olla kohasem teises uurimuses, paistab siiski, et isegi kui

1099b15

see ei ole jumalatest saadetud, vaid selleni jõutakse vooruse ja mingi õppimise ja treenimise abiga, on see üks kõige jumalikumaid asju. Sest vooruse auhind ja eesmärk paistab olevat kõige parem ja midagi jumalikku ja õnnis.

[Õnn] oleks ka paljudele ühine, sest kõigil, kes ei ole vooruseks võimetud, on selleks võimalus mingi õppimise

1099b20

ja pingutuse abiga. Ja kui on parem olla õnnelik nõnda kui juhuse läbi, siis võib oletada, et õnnelikuks saadaksegi nõnda, kui loomusele vastav on loomu poolest nii kaunis kui võimalik, ja samamoodi ka selle puhul, mis on vastav kunstile ja igasugusele põhjusele, ja kõige rohkem selle puhul, mis on vastav parimale põhjusele. Jätta kõige suurem ja kõige kaunim juhuse hoolde oleks suur viga [λίαν πλημμελὲς].

Otsitav on selge ka meie arutlusest: ütlesime, et [õnn] on hinge mingisugune vooruslik toimimine. Ülejäänud hüvedest peavad mõned tingimata olema, ja teised on loomu poolest vahendina abiks ja kasuks. Ja see on kooskõlas alguses öelduga: poliitikakunsti eesmärgiks

1099b30

võtsime kõige parema, ja poliitikakunst pöörab kõige rohkem tähelepanu sellele, et tekitada niisuguseid kodanikke, kes on head ja kalduvad kauneid tegusid tegema.

Nii et on mõistlik, et me ei nimeta härga ega hobust ega mingit muud looma õnnelikuks.

1100a1

Ükski neist ei saa ju niisugustes toimimistes osaleda. Samal põhjusel ei ole ka laps õnnelik, sest ea tõttu ei saa ta neis osaleda; õndsateks nimetatakse neid lootuse tõttu. Sest nagu ütlesime, on tarvis ka täielikku voorust

1100a5

ja täielikku elu. Sest elus toimub palju muutusi ja juhtub igasuguseid juhuslikke asju, ja kõige õilmitsevatelgi võib vanas eas juhtuda suuri õnnetusi, nagu jutustatakse Priamose kohta Trooja aegadel; seda, kellele saavad osaks niisugused õnnetused ja kes lõpetab nii halvasti, ei nimeta keegi õnnelikuks.

10. peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

1100a10

Kas me ei tohi siis ka ühtegi teist inimest õnnelikuks pidada, niikaua kui ta elab, ja tuleb Soloni järgi vaadata lõppu? Ja kui tõesti seda eeldada, kas ta on siis õnnelik, kui ta on surnud? See on väga imelik, eriti meie jaoks, kes me ütleme, et õnn on mingi tegevus. Aga kui me ei ütle,

1100a15

et surnu on õnnelik, ja Solon ei pea seda silmas, vaid et sel juhul saab inimest julgelt õndsaks nimetada, sest ta on juba teispool kurja ja õnnetust, on selleski midagi vaieldavat; sest tundub, et surnulgi on midagi halba ja head, kui ka elaval võib seda olla, ilma

1100a20

et ta seda tajuks, nagu näiteks au ja häbi ning laste ja üldse järeltulijate heakäekäik [εὐπραξίαι] ja ebaõnn. Aga ka see viib ummikusse: sest ka sellel, kes on õndsalt elanud kõrge eani ja vastavalt surnud, võib järglastel juhtuda palju muutusi, millest mõned

1100a25

on head ja saavad teenitult osaks, teised aga vastupidised; ja on selge, et need võivad olla kui tahes kauged järeltulijad. Oleks aga imelik, kui ka surnud muutuksid kaasa ning saaksid kord õnnelikuks, kord õnnetuks; imelik oleks ka see, kui järglaste [käekäik] eellasi üldse ei mõjutaks, isegi mitte mõnda aega.

Aga tuleb tagasi tulla ennistise ummiku juurde: sest võib-olla see toob selgust ka sellesse, mida me praegu otsime. Ja kui tuleb vaadata lõppu ning kedagi õndsaks nimetada mitte kui seda, kes on õnnis, vaid sellepärast, et ta enne oli [õnnis], siis kuidas pole imelik, kui seda, et ta on õnnelik, ei saa tema kohta tõeselt öelda siis, kui see on juba käes,

1100b

sest elavaid ei taheta nimetada õnnelikuks muutuste pärast, ja sellepärast, et arvatakse, et õnn on midagi püsivat ja üldse mitte muudetavat, kuigi õnn teeb inimese peal sageli täisringi? Sest on selge, et kui meil tuleb järgida saatust, siis me nimetame sageli üht ja seda inimest kord õnnelikuks, kord õnnetuks, näidates õnnelikku inimest mingi kameeleonina ja ebakindlal alusel olevana.

Või ei ole saatuse järgimine üldse õige? Sest hea ja halb käekäik ei seisne selles, vaid inimese elu vajab seda lisaks, nagu ütlesime, aga voorusekohased tegevused toovad õnne ja vastupidised vastupidist.

Aga sellest definitsioonist annab tunnistust ka see, mis meid äsja nõutuks tegi. Sest ühelegi inimese otstarvetest ei kuulu püsivus nii nagu voorusekohastele tegevustele: sest need tunduvad olevat püsivamad teadustestki; ja nende seast kõige austatavamad on püsivamad, sest õndsad elavad nendes kõige rohkem ja kõige pidevamalt edasi; sest nähtavasti me sellepärast neid tegevusi ei unustagi.

Seega kuulub otsitav õnnelikule inimesele, ja ta jääb õnnelikuks kogu eluks: sest ta jääb alati või enamasti tegema ja silmas pidama voorusekohaseid asju, ja talub saatust kõige kaunimalt ning igati kohaselt, olles "tõeliselt hea" ja "laitmatult ruudukujuline" [ Simonides ].

Juhuse tõttu juhtub palju ning suuruse ja väiksuse poolest erinevaid asju ning on selge, et väikestel soodsatel ja samamoodi ka ebasoodsatel asjadel ei ole elule otsustavat mõju, aga suured ja rohked head sündmused teevad elu õndsamaks (sest nad teevad ise elu ilusamaks ja neid ka kasutatakse kaunilt ja suurepäraselt), seevastu aga halvad sündmused rõhuvad ja rikuvad õndsust: sest nad toovad valu ja ka takistavad paljusid tegevusi. Siiski paistab suurepärasus läbi ka nendes, kui keegi talub rahulikult rohkeid ja suuri õnnetusi, mitte tundetuse tõttu, vaid üllana ja suuremeelsena. Ja kui elu määravad tegevused, nagu me ütlesime, siis mitte keegi õndsatest ei saa õnnetuks: sest ta ei tee mitte kunagi vihkamisväärseid ja halbu asju.

1101a

Sest me arvame, et tõeliselt hea ja mõistlik inimene talub igasugust saatust üllalt ja teeb sellest, mis olemas on, alati kõige parema, nii nagu ka hea väejuht kasutab olemasolevaid vägesid kõige oskuslikumalt ja kingsepp teeb talle antud nahast kõige suurepärasema sandaali, ja samamoodi ka kõigi teiste käsitööliste puhul. Ja kui nii, siis ei saa õnnelik inimene iialgi õnnetuks, kuigi ta ei ole õnnis, kui talle saab osaks Priamose saatus. Kindlasti ei ole ta muutlik ja kergesti muudetav: ja ta ei nihku kergesti õnnest õnnetute juhuste tõttu, vaid suurte ja sagedaste õnnetuste tõttu, ega saa pärast neid jälle õnnelikuks lühikese ajaga, vaid kui üldse, siis pärast pikka aega, mille jooksul ta saavutab suuri ja kauneid asju.

Mis siis keelab nimetada õnnelikuks seda, kes tegutseb täieliku vooruse kohaselt ja väliselt piisavalt hüvedega varustatud mitte juhusliku aja, vaid kogu elu? Või tuleb lisada, et tal tuleb niimoodi elada ja vastavalt ka surra? Sest tulevik on meie eest varjatud, aga õnne me peame lõpuleviimiseks ja igati täielikuks. Kui nii, siis õndsateks nimetame elavate seas neid, kellele öeldu kuulub jääb kuuluma, aga õndsateks inimestena.

Ja selle kohta piirdume nii paljuga.

11. peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

See, et järeltulijate ja üldse sõprade saatus [surnute õnne] ei mõjuta, tundub olevat väga ebasõbralik ja arvamustevastane [õpetus]; et aga sündmusi on palju ja mitmesuguseid ning ühed mõjutavad rohkem, teised vähem, tundub igaühest eraldi rääkimine suur ja lõputu [ülesanne], ja vahest piisab üldisest ülevaatest. Kui nii, siis nii nagu enda õnnetustest on ühtedel mingi kaal ja mõju elule, teised aga tunduvad kergemad, nii ka kõikide sõprade [õnnetuste] puhul, aga on vahe sees, kas üks või teine sündmus toimub elava või surnuga, palju rohkem kui see, kas seadusevastased ja hirmsad asjad tragöödiates on varem toimunud või neid tehakse, niisiis tuleb seda erinevust ka järeldada, ja võib-olla veel rohkem kahtlust selles, kas surnud saavad osa mingist hüvest või vastupidistest asjadest.

1101b

Sest selle põhjal tundub, et isegi kui nendeni midagi jõuab, olgu siis hea või vastupidine, on see, midagi nõrka ja väikest kas lihtsalt või nende jaoks, ja kui mitte, siis mitte nii suur ja niisugune, et see teeks õnnelikuks need, kes seda ei ole, või võtaks õndsuse ära nendelt, kes seda on.

Tundub niisiis, et sõprade hea käekäik ning samamoodi ka halb käekäik mõjutavad surnuid mingil määral, kuid mitte niimoodi ja nii palju, et see teeks õnnelikud mitteõnnelikuks või ümberpöördult.

12. peatükk[muuda | muuda lähteteksti]

Tõlge[muuda | muuda lähteteksti]

Kui nüüd see on selgeks tehtud, siis vaatame, kas õnn on midagi kiiduväärset või midagi austusväärset; sest on ilmne, et see ei ole mingi võimalikkus. Paistab, et iga kiiduväärset asja kiidetakse selle poolest, et ta on mingisugune ja tal on millegagi mingisuguses suhtes; sest me kiidame õiglast ja vaprat ja üldse head [inimest] ja voorust tegevuste ja tulemuste pärast, ja tugevat ja kiiret ja igat muud selle poolest, et nad on loomu poolest mingisugused ja on mingis suhtes hea ja suurepärasega. See on ilmne ka kiitustest jumalate kohta;

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Höffe 2010: 6.
  2. Dirlmeyer 1983: 265–266.
  3. Dirlmeyer 1983: 266–267.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Aquino Thomase kommentaar, loeng 1.
  5. Dirlmeyer 1983: 267–268.
  6. Dirlmeyer 1983: 269–270.
  7. 7,0 7,1 7,2 7,3 7,4 Aquino Thomase kommentaar, ptk 2.
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 8,4 Aquino Thomas. "Nikomachose eetika" kommentaar, 3.
  9. Dirlmeyer 1983: 271.
  10. 10,0 10,1 10,2 10,3 10,4 10,5 Aquino Thomas, "Nikomachose eetika" kommentaar, loeng 4.
  11. 11,0 11,1 11,2 11,3 11,4 11,5 11,6 11,7 Aquino Thomas. "Nikomachose eetika" kommentaar, loeng 5.
  12. 12,0 12,1 12,2 12,3 12,4 12,5 Aquino Thomase kommentaar "Nikomachose eetikale", loeng 7.
  13. Aquino Thomase kommentaar "Nikomachose eetikale", loeng 6.
  14. 14,0 14,1 14,2 Aquino Thomase "Nikomachose eetika" kommentaar, 8. loeng.
  15. Aquino Thomase kommentaar "Nikomachose eetikale", loeng 9.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Aquino Thomase kommentaar. Tõlge inglise keelde.
  • R. A. Gauthier, J. Y. Jolif. Aristote: L'Ethique à Nicomaque, 3 köidet, Louvain: Publications Universitaires de Louvain, 1958–1959.
  • Franz Dirlmeyer (tõlkija ja kommenteerija). Aristoteles. Nikomachische Ethik, Akademie-Verlag: Berlin 1983, 8. trükk.
  • W. D. Ross (J. O. Urmsoni poolt ülevaadatud tõlge). – The Complete Works of Aristotle, The Revised Oxford Translation, kd 2, toim Jonathan Barnes, Princeton: Princeton University Press 1984.
  • T. H. Irwin (tõlge, sissejuhatus, märkused). Indianapolis: Hackett Publishing Co. 1999.
  • Roger Crisp (tõlge, sissejuhatus ja märkused). Aristotle. Nicomachean Ethics, Cambridge: Cambridge University Press 2000.
  • Christopher Rowe (tõlge). Oxford: Oxford University Press 2002.
  • Michael Pakaluk. Aristotle's Nicomachean Ethics: An Introduction, Cambridge: Cambridge University Press 2005.
  • Richard Kraut (toim). The Blackwell Guide to Aristotle's Nicomachean Ethics , Blackwell Publishing 2006.
  • Ronna Burger. Aristotle's Dialogue with Socrates: on the Nicomachean Ethics, Chicago: The University of Chicago Press 2008.
  • Otfried Höffe (toim). Aristoteles. Die Nikomachische Ethik, Berlin 2010
  • Robert C. Bartlett, Susan D. Collins. (tõlge), Chicago: The University of Chicago Press 2012.
  • Gerard E. Hughes. The Routledge Guidebook to Aristotle's Nicomachean Ethics , Routledge 2013.
  • C. D. C. Reeve (tõlge). Indianapolis: Hackett Publishing Co. 2014.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]