Entiteet

Allikas: Vikipeedia

Entiteet (uusladina sõnast entitas) on mis tahes, mis kindlalt on olemas. Entiteetide seas on peale asjade ka omadused ja protsessid. Entiteet võib olla konkreetne või abstraktne, materiaalne või vaimne. Mõnikord eristatakse ka fiktiivseid ehk fiktsionaalseid entiteete, mis esinevad jutustustes, müüdis, legendis jne[1].

Internetiväljaande Online-Wörterbuch Philosophie: Das Philosophielexikon im Internet artiklis "Entität" määratleb Thomas Blume entiteedi mõiste järgnevalt: “Klassikalises, Aristoteleseni ulatuvas käsitluses tähendab entiteet üksikut, jagamatut, eraldiseisvat, individuaalset asja, midagi, mis on või eksisteerib. Samal ajal on entiteet ka selle asja olemus, miski, mis teeb asja selleks, mis ta on ja ilma milleta asi eksisteerida ei saaks. Tänapäeva filosoofias kasutatakse [sõna] ‘entiteet’ eelkõige [sõna] ‘objekt’ sünonüümina. Entiteedid ei ole seega mitte ainult meeltega tajutavad objektid nagu majad, lauad, varjud, vaid kõik, mis kõige üldisemas mõttes võiks olla uurimise objektiks. Seetõttu on tavaline teha vahet konkreetsete, see tähendab tajutavate ja ajalis-ruumiliselt eristatavate ning abstraktsete, ajalis-ruumiliselt eristamatute (nagu näiteks arvud), entiteetide vahel. Teadusteoorias tehakse vahet ka vaadeldavate ja vaadeldamatute entiteetide vahel. Viimaseid nimetatakse ja teoreetilisteks entiteetideks. Teoreetilisi entiteete postuleeritakse selleks, et suuta selgitada vaadeldavate objektide toimimist. Teoreetilise entiteedi näiteks on elektron, mida pole võimalik ühegi abivahendiga (nagu näiteks mikroskoobiga) näha. Elektroni mõistet kasutades on aga võimalik kirjeldada elektrilisi (nagu näiteks elektrostaatilne laeng) või keemilisi (nagu teatud keemiliste ainete reaktsioon) nähtusi. Semantikas, mis märgiõpetuse ühe osana tegeleb märkide tähendustega, on entiteedid eraldiseisvad objektid (nagu laud ja tool), omadused (nagu ‘punane’ ja ‘vali’), suhted (nagu ‘suurem kui’ ja ‘tugevam kui’) ning ka funktsioonid ja väited.”

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Meos, I., 2002. Filosoofia sõnaraamat. Tallinn, kirjastus Koolibri. Lk 81