Hüpotalamus

Allikas: Vikipeedia

Hüpotalamus ehk hüpotaalamus ehk tundekühmualumik (ladina hypothalamus) on selgroogsete loomade aju osa. Hüpotalamus on autonoomse närvisüsteemi ja endokriinsüsteemi kõrgem keskus.

Hüpotalamuse põhi ja ajuripatsi vars on ühendatud eminentia medialise kaudu. Koos ajuripatsiga moodustab keskus hüpotalamo-hüpofüsaarse süsteemi – olles ajuripatsi koordinaatoriks ja ka endokriinsüsteemi regulaatoriks.

Hüpotalamuse areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.

Hüpotalamuse ülesanneteks on organismi homöostaasi, südametegevuse, ainevahetuse, soojusregulatsiooni, janu ja näljatunde, une, emotsioonide ning tundeelu reguleerimine.[1] Hüpotalamus reguleerib ka puberteeti ja emastel tiinusega (naistel rasedusega) seonduvat.

Hüpotalamus sünteesib ka närvirakkude kasvufaktorit.

Hüpotalamus osaleb paljudes erinevates käitumisregulatsioonides. Kui emasele loomale süstida hüpotalamusse väike kogus östrogeeni, tekib paljudel juhtudel kiim.[2]

Arvatakse, et hüpotalamusel on vere-aju barjäär üksnes osaline ja siitkaudu liiguvad ajus kompleteeritud hormoonid suurde vereringesse.

Roomajatel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maolistel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Madudel osaleb hüpotalamus lisaks termoregulatsioonile, toitumisele ja paljunemisele ka paljude teiste elündsüsteemide töö koordineerimises.

Madudel väljuvad ja suubuvad eesajus, talamuses ja hüpotalamuse nägemisristmikus, nägemisteedest koosnevad nägemisnärvid.[3]

Nii isastel kui ka emastel madudel kontrollib hüpotalamus suguküpsuse saabumist ja seksuaalset käitumist, nagu isaste võitlused, vastuvõtlike emaste otsimine-leidmine, kopulatsioon ja järelkasvu tagamine, aga ka enesekaitsega seotud käitumist.

Imetajatel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimestel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimese hüpotalamus (punasega)

Hüpotalamus on vaheaju alumine osa (kolmanda vatsakese põhi) ja paikneb talamuse all, kolmanda vatsakese ja subtalamuse vahel.[4]

Inimestel koosneb hüpotalamus ositi valgeainest ja väiksematest hallaine kogumikest:

  • nibukehad (corpus mamillare)
  • nägemisristmik (chiasma opticum)
  • hallköber (tuber cinereum) (hallköbru sees paiknev tuumaga (tuberomammillary nucleus) seostatakse söögiisu regulatsiooni ja ka sõltuvuskäitumist, see on ajus ainuke osa kus komplekteeritakse histamiini, hallköbru tipus paikneb lehter ja selle otsas ajuripats)jt.

Hüpotalamus moodustab allapoole ahenedes lehtri (infundibulum). Lehtri küljes paikneb inimestele tähtsaimaks peetav sisesekretoorne nääre – ajuripats (hypophysis).[5]

Hüpotalamuses paiknevat ka janukeskus mis reguleerib janutunnet ja kus paiknevad vere veesisaldusele reageerivad osmoretseptorid.[6]

Hüpotalamusest suunduvad neurosekretoorsed kiud ka ajuripatsi tagasagarasse ehk neurohüpofüüsi.

Hüpotalamus reguleerib nii meeste kui naiste suguelundite arengut ja funktsioneerimist. Tütarlastel funktsioneerib hüpotalamus juba looteeas - eritades rütmiliselt vabastajahormoone. Naistel allub hüpotalamuse kontrollile (hüpotalamuse-hüpofüüsi-munasarjade (telg)) ja regulatsioonile ka menstruatsioonitsükkel.

Arvatakse, et poisslastel rütmilisus kaob testosterooni toimel.[7]

Neurohormoonid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hüpotalamuse rakud eritavad lisaks oksütotsiinile ja antidiureetilisele hormoonile mitmeid neurohormoone (närvikudede eritatavad hormoonid, (aksonite läbi), mille ülesandeks on näärmehüpofüüsi rakkude poolt komplekteeritud ja eritatavate hormoonide regulatsioon.

Hüpotalamuse neurohormoonid on : türeoliberiin (TRH), gonadotropiini-vabastajahormoon (GnRH), kasvuhormooni vabastajahormoon (GH-RH), kasvuhormooni tõkestajahormoon (GH-RIH), kortikotropiini vabastajahormoon (CRH), prolaktiini vabastajahormoon (PRH) jt ning prolaktiini inhibeeriv faktor (PIF) (arvatavasti dopamiin).[8]

Patoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Inimestel seostatakse hüpotalamusega mitmeid haiguslikke seisundeid. Kuna hüpotalamus kontrollib ajuripatsi tööd siis vahel käsitletakse nendega seotud haiguslikke seisundeid hüpotalamo-hüpofüsaarsete haiguslike seisunditena: nagu hüpofüsiit, hemokromatoos, Praderi-Willi sündroom [Q87.1], Russelli-Silveri sündroom [Q87.1] jt.

Põletikuga seotud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kliiniliste leidudega seotud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hüpotalamuse funktsionaalsete häiretega seostatakse järgmisi haiguslikke seisundeid:

Kasvajatega seotud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitmed kasvaja-laadsed või kasvajad, nagu:

  • hüpofüüsiadenoom
  • hüpotalamuse hamartoom
  • Langerhansi histiotsütoos (maliigsete histiotsüütide metastaseerumine hüpotalamusse)
  • sisesekretsiooninäärmete ebaselge või teadmata loomusega kasvaja - kraniofarüngeaaljuha ([D44.4]).

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Meeli Roosalu. "Inimese anatoomia", Kirjastus Koolibri, lk 199, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
  2. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", 595:2011
  3. J. A. ARMSTRONG,AN EXPERIMENTAL STUDY OF THE VISUAL PATHWAYS IN A SNAKE (NATRIX NATRIX), Veebiversioon (vaadatud 29.01.2014) (inglise keeles)
  4. "Meditsiinisõnastik" 284:2004.
  5. Meeli Roosalu. "Inimese anatoomia", Kirjastus Koolibri, lk 199, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
  6. "Meditsiinisõnastik" 315:2004.
  7. "Inimese füsioloogia ja anatoomia", 461:2011
  8. Ray C. Henrikson, Joseph E. Mazurkiewicz, Histology, Volume 518, lk 348, 1997, Lippincott Williams & Wilkins, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 16.03.2014) (inglise keeles)
  9. Central (Neurogenic) Diabetes Insipidus, Veebiversioon (vaadatud 16.03.2014) (inglise keeles)

Välisallikad[muuda | redigeeri lähteteksti]