Kahefaktoriline emotsiooniteooria

Allikas: Vikipeedia

Kahefaktoriline emotsiooniteooria ehk Schachter–Singeri teooria väidab, et emotsioon põhineb kahel teguril: füsioloogilisel aktivatsioonil (arousal) ja kognitiivsel märgistamisel (labeling). Teooria lõid teadlased Stanley Schachter ja Jerome E. Singer. Vastavalt nende teooriale toimub emotsiooni tundmisel füsioloogiline aktivatsioon ning inimene kasutab füsioloogilise aktivatsiooni märgistamiseks lähimat ümbritsevat keskkonda, et otsida sealt emotsionaalseid märksõnu.[1] See võib mõnikord põhjustada keha füsioloogilisel seisukorral põhinevaid emotsioonide väärtõlgendusi. Kui aju ei tea, miks ta mingit emotsiooni tunneb, toetub ta emotsiooni märgistamiseks vajalike märksõnade jaoks välistele ärritajatele.[2]

Empiiriline tõendus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Stanley Schachter ja Jerome E. Singer sooritasid 1962. aastal katse, mis uuris seda, kuidas inimesed kasutavad oma keskkonnas leiduvaid märksõnu füsioloogiliste muudatuste seletamisel. Nende hüpoteesid olid:

  • Kui inimene kogeb aktivatsiooni, mille kohta tal ei ole kohest seletust, märgistab ta selle oleku ning kirjeldab oma tundeid tema jaoks sel ajahetkel saada olevate tunnetuste põhjal.
  • Kui inimene kogeb aktivatsiooni, mille jaoks tal on olemas sobiv seletus (nt "ma tunnen nii seetõttu, et mulle on just adrenaliini süstitud"), on ebatõenäoline, et ta märgistab oma tundeid muude saada olevate tunnetuste põhjal.
  • Kui inimene asetatakse olukorda, mis võib olla tal minevikus teatud emotsiooni kogemist põhjustanud, reageerib ta kas emotsionaalselt või kogeb emotsioone vaid siis kui ta on füsioloogilise aktiveerituse olukorras.

Katseisikutele öeldi, et neile süstitakse silmanägemise kontrollimiseks uut ravimit nimega "Suproxin". Katseisikutele süstiti aga tegelikult adrenaliini (mis põhjustab hingeldamist ja vererõhu ning südame löögisageduse tõusu) või platseebot. Katses jaotati katseisikud juhuslikkuse alusel nelja tingimuse vahel: adrenaliinist teadlik, adrenaliinist mitteteadlik, adrenaliini kohta valesti teavitatud ning kontrollgrupp.

Adrenaliinist teadlikule grupile öeldi, et nad võivad tunda erinevaid kõrvalmõjusid, näiteks nende käed hakkavad värisema, süda hakkab pekslema ning nende nägu võib muutuda tuliseks ja punaseks. Eeldati, et selle tingimuse korral kasutatakse enda füsioloogilise muutuse seletamiseks märksõnu. Adrenaliinist mitteteadlikule grupile ei seletanud katse läbiviijad sümptomeid, mida nad võivad tunda. Eeldati, et see grupp kasutab oma füsioloogilise muutuse seletamiseks märksõnu. Adrenaliini saamise kohta valesti informeeritud grupile öeldi, et tõenäoliselt tunnevad nad jalgade tuimaks muutumist, sügelust erinevates kehaosades ning kerget peavalu. Eeldati, et see grupp kasutab oma füsioloogilise muutuse seletamiseks enda ümbrusest pärinevaid märksõnu. Kontrollgrupile süstiti platseebot ning võimalikest kõrvalmõjudest neid ei teavitatud. Seda gruppi kasutati kontrollgrupina kuna nad ei kogenud füsioloogilist muutust ning neil ei olnud märgistatavaid emotsioone. Peale süstimist suhtles tudengitega isik, kelle kohta nad ei teadnud, et tegemist oli katse läbi viimisega seotud isikuga ning kes käitus kas eufooriliselt või vihaselt.[1] Katse läbiviijad jälgisid katset läbi üheltpoolt läbi paistva peegli ning hindasid katseisikute seisundit kolme kategooriaga skaalal. Katseisikutele anti seejärel täitmiseks küsimustik ja kontrolliti nende südame löögisagedust.

Uurijad leidsid, et nende kasutatud salajaste katses osalejate mõju katseisikutele oli erinevates olukordades erinev. Gruppide pingerida eufooria korral (kõrgemast madalama poole): adrenaliini kohta valesti teavitatud, adrenaliinist mitteteadlik, platseebo ja adrenaliinist teadlik. Viha olukorras oli järjekord aga: adrenaliinist mitteteadlik, platseebo ja adrenaliinist teadlik.

Uurijate järgi näitasid mõlemad tulemused, et need katseisikud, kellel puudusid selgitused selle kohta, miks nende keha tundis seda, mida see tundis, olid katses salaja osaleja eufooria või viha suhtes vastuvõtlikumad. Leitakse, et need tulemused toetasid uurijate hüpoteese.[1]

Aktivatsiooni vääriti omistamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kahefaktorilist emotsiooniteooriat kontrolliti aktivatsiooni vääriti omistamise uurimisega. See teooria aitas toetada Schachter ja Singeri kahefaktorilise teooria käsitlust. Psühholoogid Donald G. Dutton ja Arthur P. Aron tahtsid kasutada füsioloogilist aktivatsiooni esile kutsuvat loomulikku keskkonda. Selle eksperimendi käigus pidid meessoost katseisikud jalutama üle kahte erinevat sorti sildade. Üks sild oli väga hirmutav (aktivatsiooni tekitav) rippsild, mis oli väga kitsas ning ületas sügavat kuristikku. Teine sild oli esimesest oluliselt turvalisem ja stabiilsem.

Iga silla lõpus kohtus katseisikutega kütkestav naissoost katse läbiviija. Ta andis katseisikutele täitmiseks küsimustiku ning telefoninumbri, millel ta palus täiendavate küsimuste korral helistada. Selle uurimuse eesmärk oli leida, kumb meestegrupp tõenäolisemalt naissoost katse läbiviijale helistas. Katse tulemusena leiti, et üle hirmsama silla kõndinud mehed olid tõenäolisemad naisele helistama (ja teda kohtama kutsuma).[3] See oli nähtavasti tingitud hirmutavast sillast üle kõndimisest saadud erutusest (aktivatsioonist). Nad omistasid aktivatsiooni põhjuse aga silla asemel naisele, pannes ta atraktiivsemana tunduma. Kui meessoost isikutelt küsiti, et miks nad naisele helistasid, oli neil kõigil kummalisel kombel talle helistamiseks oma põhjus. Mõni ütles, et tegi seda tema kauni näo, keha või silmade pärast. Siiski ei omistanud ükski katseisik oma tunnete põhjust sillale, millest üle käimine tekitas naise kaunimana tunduvaks muutnud aktivatsiooni.

Schachter & Wheeler[muuda | redigeeri lähteteksti]

1962. läbi viidud Schachteri & Wheeleri katses süstiti katseisikutele adrenaliini (epinefriini), kloorpromasiini (rahusti) või platseebot.[4] Ükski katseisik ei saanud mingeid andmeid tehtud süsti kohta. Peale süsti tegemist vaatasid katseisikud lühikest naljakat filmi ning filmi vaatamise ajal jälgiti neid nalja kohta ilmutavate tunnuste osas. Peale filmi vaatamist hindasid katseisikud seda kui naljakas film oli ja kas nad seda nautisid. Uurimusega jõuti tulemusteni, et kõige rohkem nalja saamise märke näitasid katseisikud, kellele süstiti epinefriini. Platseebosüsti saanud katseisikud näitasid küll välja vähem reaktsioone, kuid ikkagi rohkem kui katseisikud, kellele oli süstitud kloorpromasiini.

Kriitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teeoria kriitika põhineb Schachteri ja Singeri uurimuse kordamise katsetel. Marshall ja Zimbardo (1979 ja Marshall 1976) püüdsid saada Schachteri ja Singeri eufooriatingimustega sarnaseid tulemusi. Sarnaselt neile süstiti katseisikutele epinefriini või platseebot, kuid süsti tegija ütles katseisikutele, et nad kogevad aktivatsioonile (erutusele) vastupidiseid sümptomeid. Seejärel asetati katseisikud nelja erinevasse olukorda:

  • epinefriinisüst ja neutraalne katses osaleja (katseisik ei teadnud, et tegemist on katse läbiviijaga);
  • platseebo ja teavitamine sellest, et võis oodata aktivatsiooni sümptomeid;
  • kaks tingimust, kus epinefriini annus oli määratud kehakaalu järgi, mitte ei olnud tegemist kindlaks määratud kogusega.[5]

Katse tulemustega leiti, et eufoorilisel salajasel katses osalejal oli katseisikutele vähene mõju. Lisaks ei tekitanud ta ka neutraalse osalejaga võrreldes suuremat eufooriat. Uurijad leidsid veel, et katseisikud, kellele süstiti epinefriini, ei olnud platseebot saanud katseisikutega võrreldes emotsionaalsetele manipuleerimistele vastuvõtlikumad.

Maslach (1979) kavandas uurimuse, millega ta püüdis Schachteri ja Singeri uurimust taasluua ja laiendada. Epinefriini süstimise asemel kasutati selles katses aktivatsiooni allikana hüpnootilist sisendamist. Katseisikuid kas hüpnotiseeriti või kasutati neid kontrollgrupina (sama kui algse uurimuse platseeboefekt). Hüpnotiseeritud katseisikuid sugereeriti märguande esitlemisel aktivatsiooni (erutust) tundma ning neid instrueeriti selle allikat meelde mitte jätma.[6] Kohe peale katseisikute hüpnotiseerimist hakkas katses salaja osalev isik käituma kas eufooriliselt või vihaselt. Hiljem esitleti katseisikutele veel kahte eufoorilist osalejat. Kui üks neist pidi hoidma katseisikuid aktivatsiooni allikast teadlikuna, siis teised salajased osalejad teavitasid katseisikuid erinevatest sümptomitest.

Uurimuse tulemusena leidsid kõik katseisikud enese kohta kirjutatud aruannetes, et selguseta põhjusega aktivatsioon põhjustas negatiivseid tingimusi. Sama leiti ka katseisikute jälgimisel. Katseisikud näitasid vihaseid emotsioone välja eufoorilisest katses osalejast sõltumata. Maslach järeldas, et kui aktivatsiooni seletuses on puudujääke, põhjustab see negatiivset emotsiooni, mis kutsub esile kas viha või hirmu. Ent Maslach mainis ka ühte piirangut: enese kohta kirjutatud aruannetes võis olla rohkem negatiivseid emotsioone seetõttu, et negatiivsetele tunnetele viitamiseks on positiivsetega võrreldes rohkem termineid.[7]

Kahefaktorilist teooriat on kritiseeritud ka teoreetilisest vaatepunktist lähtuvalt. Üks osa kriitikast põhineb väitel, et Schachter-Singeri teeoria keskendub peamiselt autonoomsele närvisüsteemile ning peale kognitiivsete faktorite rolli ära märkimise ei anna see mingit seletust kesknärvisüsteemi emotsionaalsetele protsessidele. See on aga oluline, arvestades aju teatud keskuste kaalukat seotust emotsionaalsete kogemuste vähendamisel (nt hirmu ja amügdala seosed).[8]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Schachter, S., & Singer, J. (1962). Cognitive, Social, and Physiological Determinants of Emotional State. Psychological Review, 69, pp. 379–399.
  2. Pruett, Chris (Veebruar 2011). "Pressed By The Dark". Game Developer 18.2. p. 33. Vaadatud 07.11.2013. 
  3. Dutton, D. G. & Aron, A. P. Some evidence for heightened sexual attraction under conditions of high anxiety. Journal of Personality and Social Psychology, 30, 510–517.
  4. Schachter, S. & Wheeler, L. (1962). Epinephrine, chlorpromazine, and amusement. Journal of Abnormal and Social Psychology, 65, 121-128
  5. Marshall, G. D. & Zimbardo, P.G. (1979). Affective consequences of inadequately explained physiological arousal. Journal of Personality and Social Psychology, 37, 970-988.
  6. Cotton, J. L. (1981). A review of research on Schachter's theory of emotion and the misattribution of Arousal. European Journal of Social Psychology, 11, 365-397.
  7. Izard, C. E. The face of emotion. New York: Appleton-Century-Crofts, 1971.
  8. LeDoux, J. E. (1995). "Emotion: Clues From the Brain". Annual Review of Psychology 46: 209–235. 
  • Cotton, J. L. (1981). A review of research on Schachter's theory of emotion and the misattribution of Arousal. European Journal of Social Psychology, 11, 365-397.
  • Dutton, D. G. & Aron, A. P. (1974). Some evidence for heightened sexual attraction under conditions of high anxiety. Journal of Personality and Social Psychology, 30(4), 510–517.
  • Erdmann, G. & Janke, W. (1978). Interaction between physiological and cognitive determinants of emotions: Experimental studies on Schachter's theory of emotions. Biological Psychology, 6, 61-74.
  • Izard, C. E. The face of emotion. New York: Appleton-Century-Crofts, 1971.
  • LeDoux, J. E. (1995) Emotion: Clues from the brain. Annual Review of Psychology, 46, 209-235.
  • Marshall, G. D. (1976). The affective consequences of "inadequately explained" physiological arousal. Stanford University. Avaldamata doktoritöö.
  • Marshall, G. D. & Zimbardo, P.G. (1979). Affective consequences of inadequately explained physiological arousal. Journal of Personality and Social Psychology, 37, 970-988.
  • Maslach, C. (1979). Negative emotional biasing of unexplained arousal. Journal of Personality and Social Psychology, 37, 953-969.
  • Pruett, C. (2011). Two-factor theory of emotion displayed by video games. "Game Developer", 18.2, 33.
  • Schachter, S. & Singer, J. (1962). Cognitive, Social, and Physiological Determinants of Emotional State. Psychological Review, 69, pp. 379–399.
  • Schachter, S. & Wheeler, L. (1962). Epinephrine, chlorpromazine, and amusement. Journal of Abnormal and Social Psychology, 65, 121-128.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]