Doris Kareva

Allikas: Vikipeedia
Doris Kareva esinemas Tallinna kirjandusfestivalil HeadRead 6. mail 2010
Doris Kareva esitamas luuletusi kogust "Deka" Tallinna Kirjandusfestivalil 2009

Doris Kareva (sündinud 28. novembril 1958 Tallinnas) on eesti luuletaja, tõlkija ja toimetaja.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Doris Kareva sündis helilooja Hillar Kareva perekonnas. 1966–1977 õppis ta Tallinna 7. Keskkoolis, 1977. aastal astus Tartu Ülikooli filoloogiateaduskonda. Kareva lahkus Tartu Ülikoolist 1979 seoses süveneva survega dissidentlikele ringkondadele.

1979. aastal leidis Kareva tööd kultuurilehe Sirp ja Vasar toimetuses korrektorina. 1982. aastast on ta Kirjanike Liidu liige. 1983. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli kaugõppes cum laude inglise filoloogina.

1992–2008 töötas Doris Kareva UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni peasekretärina. 1997-2002 oli ta Sirbi kirjandustoimetaja, 2009-2010 ajakirja Meie Pere peatoimetaja. Alates 2011. aastast kuni 2013. aasta sügiseni oli ta ajalehe Sirp kirjandustoimetaja.[1]

Ta oli kirjandusrühmituse Wellesto liige ning üks selle asutajaid[2].

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Doris Kareva esimene avaldatud luuletus ilmus 1960. aastate lõpus koolialmanahhis "Trükitähed". Laiema avalikkuse ette jõudsid tema luuletused ajakirjas Noorus 1974. aastal. Abituriendina osales Doris Kareva Kirjanike Liidu Tallinna noortesektsiooni ja Eesti Televisiooni kirjandussaadete toimetuse algatatud "Noorte kirjandussündmusel '76", valik tema luuletustest ilmus seejärel välja antud kogumikus "Viis tüdrukut ja kaheksa poissi". 1978. aastal avaldati ka esikkogu "Päevapildid".

Kui 2007. aastal tõlgiti Göteborgi raamatumessi jaoks rootsi keelde 21 eesti kaasaegset kirjandusteost (seda nimetati sajandialguse suurimaks eesti kultuuriekspordiks), oli nende seas ka Doris Kareva luulekogu "Aja kuju". Eesti kutsuti selle raamatumessi peaesinejaks.[3]

2007. aasta juunis sai Doris Kareva Eesti Kultuurkapitali stipendiumi "Ela ja sära". Kokku oli sel aastal stipendiaate 16.[4]

Ilmunud raamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Päevapildid" (1978)
  • "Ööpildid" (1980)
  • "Puudutus" (1981)
  • "Salateadvus" (1983)
  • "Vari ja viiv" (1986)
  • "Armuaeg" (valikkogu, 1991)
  • "Kuuhobune" (1992)
  • "Maailma asemel" (1992)
  • "Hingring" (1997)
  • "Mandragora" (2002)
  • "Aja kuju" (2005)
  • "Tähendused" (2007)
  • "Lõige" (2007)
  • "Deka" (2008)
  • "Sa pole üksi" (2011)

Tõlkeraamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Otkrovenije", vene keeles, tõlkinud Marina Tervonen (1990)
  • "Kammertoon", koos Marina Tervoneniga, eesti ja vene keeles vastastikuste tõlgetega (1997)
  • "Fraktalija", läti keeles, tõlkinud Guntars Godinš (1998)
  • "Fraktalia", saksa keeles, tõlkinud Wolfgang Maxlmoser ja Mati Sirkel (2000)
  • "Kuidas elada harmooniliselt tänapäeva maailmas", koos Guntars Godinšiga, inglise ja tai keeles (2000)
  • "Nadatid", rootsi keeles, tõlkinud Ivo Iliste (2001)
  • "Tidens gestalt", rootsi keeles, tõlkinud Peeter Puide (2007)
  • "Shape of Time", inglise keeles, tõlkinud Tiina Aleman (2010)
  • "Tulevaisuus on meneillään", soome keeles, tõlkinud Raija Hämäläinen (2011)
  • "L`ombra del tempo", itaalia keeles, tõlkinud Piera Mattei (2011)

Koostatud ja tõlgitud luulekogud ja antoloogiad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Emily Dickinson "Kiri Maailmale" (1988)
  • "Aastaajad eesti luules" (1999)
  • "Tuulelaevadel valgusest on aerud. Windship with oars of light" (valik eesti moodsat luulet, 2001)
  • "Sina ja mina" (2001)
  • "Kabir" (2003)
  • "Väike värsiaasta" (2003)
  • "Rogha Danta. Seitse iiri luuletari" (2005)
  • "Surmapõletaja" (2006)
  • "Vaikuse lävel" (2011)

Doris Kareva loomingut on ilmunud antoloogiates, ajakirjades ja kogumikes saksa, inglise, vene, prantsuse, hollandi, rootsi, norra, ungari, poola, tšehhi, sloveeni, läti, leedu, kõmri, kreeka, hindi ja heebrea keeles.

Kareva on tõlkinud luulet, esseid ja näidendeid (Anna Ahmatova, W. H. Auden, Samuel Beckett, Jossif Brodski, Emily Dickinson, Kahlil Gibran, Kabir, William Shakespeare jt), koostanud mitmeid antoloogiaid, kirjutanud esseid ja artikleid, saatesõnu raamatutele ning näitustele, tekste teatri- ja muusikateostele, pidanud ettekandeid hariduse, kultuuri ja eetika teemal. Stipendiaadina on ta töötanud Prantsusmaal, Rootsis, Taanis, USA-s, Kreekas, Itaalias, Flandrias ja Iirimaal.

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kareva looming Eesti teatrilavadel[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Mandragora" (Tallinna Linnateater; lavastaja Jaanus Rohumaa; esietendus 30. aprillil 2003).
  • "Unenäokohvik" (Rakvere Teater; lavastaja Jaanika Juhanson; esietendus 10. detsmbril 2010).

Eesti kultuuris[muuda | redigeeri lähteteksti]

Doris Karevast inspireerituna on Priidu Beier kirjutanud luuletuse "Dostojevskilik Doris", mis ilmus Matti Moguči varjunime all.

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Dramaturg ja luuletaja Maria Lee on Doris Kareva ja Lembit Liivaku tütar.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Sirbist koondati Doris Kareva ja Tarmo Teder, postimees.ee
  2. Kirjandusrühmitus Wellesto 21 aastat tagasiSirp, 14. august 2009 (vaadatud 29.03.2013)
  3. Kes? Mis? Kus? 2008, lk 353
  4. Kes? Mis? Kus? 2008, lk 366

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]