Rudolf Steiner

Allikas: Vikipeedia
Rudolf Steiner. Umbes 1905.

Rudolf Steiner (25. veebruar[1] 1861 Donji Kraljevec (Austria-Ungari, praegune Horvaatia) – 30. märts 1925 Dornach, Šveits) oli Austria esoteerik ja filosoof, kirjandusteadlane, õpetaja, kunstnik, kirjanik, sotsiaalne mõtleja, antroposoofia, waldorfpedagoogika, antroposoofilise ravipedagoogika, antroposoofilise meditsiini, antroposoofilise arhitektuuri ja biodünaamilise põllumajanduse rajaja.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rudolf Steiner sündis raudteejaama ülema pojana. Lapsepõlve veetis ta Viini läheduses, Steiermarkis ja Burgenlandis. Pärast reaalkooli lõpetamist õppis Viini Tehnikaülikoolis matemaatikat, füüsikat, keemiat ja loodusteadusi, lisaks käis kuulamas filosoofia, meditsiini ja psühholoogia loenguid, näiteks loenguid, mida filosoofid Robert Zimmermann ja Franz Brentano Viini ülikoolis pidasid. Alates 1884–1890 teenis ta lisa eraõpetajana ühes jôukas Viini ettevõtja peres. Samal perioodil kirjutas ta mitmeid teaduslikke artikleid Pierers Encyclopediale geoloogia ja mineraloogia valdkonnas – entsüklopeediale, mida peeti selle aja kõige väärtuslikumaks ja usaldusväärsemaks teaduslikuks entsüklopeediaks saksa keeles.

1891 kaitses ta Ph.D. Rostocki ülikoolis väitekirjaga "Die Grundfrage der Erkenntnistheorie" ehk "Tunnetusteooria pôhiküsimusi", milles käsitles epistemoloogia pôhiküsimusi, eriti seoses Fichte filosoofiatunnetusega. Steineri peateos "Vabaduse filosoofia – nüüdisaegse maailmavaate pôhijooned, hinge vaatluse tulemused loodusteaduslikul meetodil" on sisuliselt väitekirja järg.

1890. aastal kutsuti Steiner tööle Goethe ja Schilleri arhiivi Weimarisse, tolleaegsesse Saksamaa kultuurikeskusesse. Tema ülesandeks oli redigeerida Johann Wolfgang Goethe loodusteaduslikud tööd Sophie väljaandele. Selle töö lôppedes kolis ta 1897. aastal Berliini.

Weimari perioodil osales ta ka Schopenhaueri kogutud teoste 12 köite ja Jean Pauli kogutud teoste 8 köite toimetamisel ja avaldamisel. Seerias Klassikalised Berliini väljaanded ("sissejuhatustega tuntud kirjandusajaloolaste töödesse") publitseeris ja tutvustas ta Wielandi ja Uhlandi töid. 1893. aastal avaldas ta oma põhiteose "Philosophie der Freiheit" – "Vabaduse filosoofia" (eesti keeles 1936, 1995, 2007), milles pani paika oma hilisema töö filosoofilised alused.

Aastatel 1897–1900 toimetas ja avaldas Steiner Berliinis koos Otto Erich Hartlebeniga kirjandusajakirja Magazin für Litteratur. Paralleelselt toimetajatööga algasid ka tema ülesastumised lektorina. Gutenbergi 500. aastapäeva pidustuste puhul 1900. aasta juunis paluti tal pidada juubelikône 7000-le trükkalile Berliinis. 1899-1904 töötas ta õpetajana Berliini tööliste koolis, mille oli asutanud sotsiaaldemokraat Wilhelm Liebknechti, ôpetades ajalugu, kirjandust, kônekunsti ja loodusteadusi. 1899. aastast oli ta abielus Anna Eunickega kuni tema surmani 1911.

Oma tööde kaudu alates 1880. aastast kuni sajandi alguseni ulatus tema kui teadlase ja kultuuriisiksuse tuntus kaugele üle Saksamaa piiride.

Teosoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Steiner - Bis es gegeben ist

Sajandivahetusel võttis Steineri elu uue suuna. 1901. aastal paluti tal pidada kaks loengute sarja krahvi ja krahvinna Brocksdorffi Teosoofilises raamatukogus. Need loengusarjad on lähtekohaks hiljem avaldatud kirjutistele Müstika uuemaaegse vaimuelu koidikul ja Kristlus kui müstiline tôsiasi ja vanaaja müsteeriumid, milles arendab ta esimese vormi järgnevaks kümnendiks, mida ta nimetab antroposoofiliseks vaimuteaduseks, mis põhineb idealistlikul traditsioonil filosoofias, mille juured on Aristotelese, Platoni ja Thomas Aquino töödes.

See viis selleni, et temast sai Teosoofilises Seltsis, mille juhiks oli Annie Besant (1847–1933), 1902. aastal saksa sektsiooni esimees ja üks peamisi loengupidajaid. Ta võtab selle ülesande vastu vaid tingimusel, et ta kôneleb toetudes ainult enda vaimuteaduslikele uuringutele.

Hakates tutvustama oma vaimuteaduslike uuringute tulemusim šokeeris ta paljusi neist, kes seni olid teda ôppinud tundma ja austama kui lugupeetud teadlast ja kultuuritegelast.

Tema lähimaks kaastöötajaks ja hilisemaks elukaaslaseks sai 1902 Marie von Sievers (1914 Marie Steiner), kes aitas realiseerida Steineril oma kunstilisi püüdlusi.

1906. aastal loob Steiner loozi Mystica Aeterna, Theodor Reussi loal, kes oli üks O.T.O. asutaja, ordu mis on rajatud samal ajal, kuid on sõltumatu ja vaba ühendusega vabamüürlaste orduga kui eeskujuga. [2]Tegevus lõppeb sõja vallandumisega 1914. aastal.

1907. ja 1909. aastal lavastab ta kaks draamat, mille autoriks on prantsuse kirjanik ja luuletaja Edouard Schuré, tõlgitud Marie Steineri poolt. Need saavad lähtepunktiks tema neljale müsteeriumidraamale, mis esietenduvad 1910., 1911., 1912. ja 1913. aastal Münchenis.

Antroposoofia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Goetheanum I, Dornach, Sveitsi.

1912. aastal läks Steiner vastuollu teosoofilise liikumise peavooluga ja ta järgis Saksa sektsiooni majoriteete. Põhjuseks oli see, et Besant kuulutas noore Krishnamurti – ühe poisi kes oli "avastatud" Põhja-Indiasreinkarneerunud Kristuseks. Steineri meelest oli Kristuse elu maal ühekordne sündmus, ja ta nägi kellegi esitamist kui taaskehastunud Kristust olulise väärarusaamana. Hiljem loobus Krishnamurti ka ise sellest rollist ja lahkus teosoofilisest kogukonnast 1929. aastal.

Kohe pärast lahknevusi rajasid Steineri kaastöötajad Antroposoofilise Seltsi Saksamaal. Kuigi Steiner jätkas tööd õpetaja ja lektorina, ei olnud tal mingit ametlikku positsiooni seltsis ja ta ei olnud isegi selle liige.

1912 andis ta impulsi ka uue liikumiskunstieurütmia tekkeks, kui üleüldise arengu osana selleaegsetes kunstides, inspireerituna samalaadsest suurkujust nagu Isadora Duncan, keda peetakse moodsa tantsu rajaks.

Varsti pärast Esimese maailmasõja vallandumist kolis antroposoofilise liikumise keskus Dornachisse Baseli lähedal Šveitsis, kuhu pakuti maad spetsiaalse hoone ehitamiseks, milles saaks esitada Steineri müsteeriumdraamasid.

1918. aastal, kui revolutsioon vôttis maad mitte ainult Venemaal, vaid ka Saksamaal ja ähvardas lammutada kogu ühiskonna, kirjeldas Steiner ideed kolmeliikmelisest diferentseeritud ühiskonnast kui teest tulevikku. Idee keskendus vabadusele kultuuri valdkonnas, võrdsusele juuridilises sfääris ning vendlusele majanduse sfääris. Ta pidas sel teemal palju loenguid ja see viis sotsiaalne kolmeliikmelisuse liikumise tekkeni. Saksa välisminister Simons on väitnud, et sotsiaalne kolmeliikmelisus on ainus ravi bolševismi vastu.

1919. aasta tõi kaasa esimese Vaba Waldorfkooli asutamise Stuttgardis Emil Molti algatusel, kes oli sigaretivabriku Waldorf-Astoria omanik ja direktor. Kool sai eeskujuks Waldorfkoolide liikumisele. 20120. aastaks oli maailmas umbes 1000 Waldorfkooli.

Steineri idee teadlikult kolmeliikmelisest ühiskonnast on olnud üheks peamiseks inspiratsiooniallikaks Center for Alternative Development Initiatives (CADI) Manilas direktori Nicanor Perla jaoks, ühest kolmest Alternatiivse Nobelipreemia vastuvôtjale 2003 aastal ja ka mitmetele teistele ühiskonnaktivistidele.

Tema ulatuslikule tegevusele Viinis, Weimaris ja Berliinis Goethe teoste väljaandja, kirjaniku, toimetaja ning õpetajana lisandus sajandivahetusel üha enam antroposoofilise vaimuteaduse edendamine. Seoses Goetheanumi rajamisega kandus tema tegevuse raskuspunkt Dornachi (Šveits).

Rudolf Steineri vaimuteaduslikud uurimustulemused on leidnud rakendust paljude elualade uuendusliikumistes, näiteks hariduses (waldorfkoolid), meditsiinis ja ravipedagoogikas, kunstis (orgaaniline arhitektuur, eurütmia, kõnekujundus jt.), aga ka põllumajanduses (biodünaamiline maaviljelus) ning sotsiaalelu valdkonnas (sotsiaalorganismi kolmeliikmelisus jm.)

Viited ja märkused[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Sageli mainitakse tema sünnipäevana 27. veebruari, mis tegelikult oli ristimispäev.
  2. History of Ordo Templi OrientisUSA Grand Lodge, Ordo Templi Orientis

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]