Robert Nozick

Allikas: Vikipeedia

Robert Nozick (16. november 1938 Brooklyn23. jaanuar 2002 Cambridge, Massachusetts) oli Ameerika Ühendriikide filosoof. Tema kuulsaim teos on "Anarhia, riik ja utoopia" (1974), mis tegi temast ühe juhtiva angloameerika poliitikafilosoofi. Lisaks poliitikafilosoofiale kirjutas Nozick ka epistemoloogiast ja metafüüsikast. Tema tööd toetavad parempoolset maailmavaadet ja nimetavad tänapäevast heaolusüsteemi mittelegitiimseks. Aastatel 1969–2002 töötas Robert Nozick Harvardi ülikooli professorina.

Elulugu ja karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

Robert Nozick sündis 1938. aasta 16. novembril New Yorgis Brooklyni linnaosas. Tema vanemad olid Venemaalt USA-sse pagenud juudid. Ta õppis nii Columbia ülikoolis, mille lõpetas 1959. aastal summa cum laude,[1] kui ka Princetoni ja Oxfordi ülikoolis (Fulbrighti stipendiaadina)[2].

Kuna 1950. aastatel oli Columbia ülikoolis tugevalt vasakpoolne õhkkond, oli Nozick nooruses veendunud, et vasakpoolne ideoloogia on õiglasem ja ühiskonnale kasulikum.[3] Hiljem ei ei leidnud ta enam vastuargumente parempoolsetele mõtlejatele ja ta muutis oma veendumusi.

1969. aastal sai temast 30-aastaselt Harvardi ülikooli professor[3]. Seal töötades kirjutas ta 1974. aastal oma kuulsaima teose „Anarhia, riik ja utoopia“, mis tegi Robert Nozicku poliitikafilosoofia ringkondades tuntuks.

Aastatel 1981–1984 juhtis Nozick Harvardi filosoofiateaduskonda[4]. Ta tegeles poliitikafilosoofiaga kõigest neli või viis aastat, kuid selle aja jooksul suutis Nozick seda oluliselt muuta[4]. Näiteks kasutas professor poliitikafilosoofias analüütilise filosoofia võtteid[4].

Pärast nelja aastat poliitikafilosoofia vallas, töötas ta epistemoloogia, metafüüsika ja veel muude teemadega. Ühtekokku kirjutas Robert Nozick kuus raamatut. Ta oli kaks korda abielus: Barbara Friereri ja Gjertrud Schanckenbergiga. Esimesest abielust sündisid poeg ja tütar.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Anarhia, riik ja utoopia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tegu on Robert Nozicki esimese teosega. Suuresti arutleb see omandiõiguste üle ühiskonnas. Selles raamatus vaidleb Noznick vastu sellele, et heaoluühiskond on inimkonnale omane. Võib suisa öelda, et tegu on kapitalismiühiskonda toetava teosega. Üks olulisi teoses peegelduvaid seisukohti on, et heaoluühiskond kohustab inimesi asjadeks, milleks elanikkond ise pole tegelikult nõusolekut andnud. See tähendab süsteemi mittelegitiimsust. Kõigele lisaks tuleb arvestada, et kuna inimesed pole andnud oma nõusolekut millegi tegemiseks, puuduvad neil ka kohustused, mille täitmiseks neid sundida saaks. Nozicki silmis pole riigil õigust sekkuda inimeste omandiõigustesse. Riigil puudub tema silmis võim, mis põhjendaks taolist tegevust. Tema minimaalriigis on valitsusel kohustus panna maksma individuaalsed omandiõigused, mis ei maksusta üksikisikuid rohkem, kui nende kaitsmiseks (üksteise kui välisohtude eest) vajalik. Ta ei poolda, et riik võtab endale õiguse panna rikkamaid maksma rohkem raha vaid selleks, et vaesed sellest kasu lõikaksid.[5]

Teos vastandub teise Ühendriikide filosoofi John Rawlsi teosele „Õigluse teooria“. Kui Rawls usub, et ühiskonnas tuleb varad jaotada nõnda, et vaeseim kiht sellest kõige rohkem võidaks, siis Nozick vaidleb sellele vastu. Ta arendas edasi John Locke'i loomuliku õiguse teooriat, öeldes, et isiku omandiõigused on sekkumatud ehk nende ümberjagamine on loomuvastane. Nozicki arvates on vaid inimesel endal õigus otsustada, mida ta oma varaga (sealhulgas rahaga) peale hakkab.[2]

Hilisemad tööd[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene raamat, mille Robert Nozick pärast „Anarhia, riik ja utoopia“ kirjutas, oli epistemoloogiline „Philosophical Explanations“ (1981), kus ta arutleb mõistete üle nagu „teadmine“ ja „vaba tahe“. Samuti kirjutab Nozick selles teoses elu mõttest, kuigi rohkem keskendub ta antud teemale järgmises teoses „The Examined Life“ (1989). „The Examined Life'i“ teemade ringi on väga lai, ulatudes armastusest holokaustini.[3]

Nozicki neljas raamat kannab pealkirja „The Nature of Rationality“ (1993). Nii mõnegi inimese arvates on tegu „Anarhia, riik ja utoopia“ kõrval teise tippteosega tema sulest. Ta katsub lugejale edasi anda võlu, mida pakub väitluskunst. Argumenteerimise oskus oli asi, mida Nozick rakendas ka poliitikat uurides, mistõttu oli „The Nature of Rationality“ talle mõneti kui pöördumine nooruspõlve.[3]

„Socratic Puzzles“ (1997) on esseedekogumik, mis sisaldab veel mõningaid lühemaid lugusid. Viimase teosena Robert Nozicki ilmus „Invariances: The Structure of the Objective World“ (2002). Selles katsub ta objektiivselt arutleda vajaduste ning moraalsete väärtuste üle, rakendades bioloogiat ning füüsikat.[3]

Kuigi Robert Nozicki „Anarhia, riik ja utoopia“ järgsed raamatud ei pälvinud kaugeltki sedavõrd suurt tähelepanu kui filosoofi esikteos, olid need vähemalt sama vastuolulised kui tema poliitikafilosoofia suurteos.[2]

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Raamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Anarhia, riik ja utoopia“ (1974)
  • „Philosophical Explanations“ (1981)
  • „The Examined Life“ (1989)
  • „The Nature of Rationality“ (1993)
  • „Socratic Puzzles“ (1997)
  • „Invariances: The Structure of the Objective World“ (2002)

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Hillary Putnam: Robert Nozick – memorial minute. The Harvard University Gazette, 16 detsember 2003.
  2. 2,0 2,1 2,2 Edward Feser: Robert Nozick (1938–2002). The Internet Encyclopedia of Philosophy, 4. mai 2005.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 The Telegraph: Obituary - Professor Robert Nozick. The Telegraph, 28. jaanuar 2002.
  4. 4,0 4,1 4,2 Jane O'Grady: Orbituary: Robert Nozick. The Guardian, 26 jaanuar 2002.
  5. Jonathan Wolff, 1996: Sissejuhatus poliitikafilosoofiasse. TÜ Kirjastus, 2006 (Tõlkinud Tiiu Hallap).