Autonoomne närvisüsteem

Allikas: Vikipeedia

Autonoomne närvisüsteem ehk vegetatiivne närvisüsteem (ladina keeles systema nervosum autonomicum, pars autonomica systematis nervosi, divisio autonomica systematis nervosi peripherici) on paljudel keelikloomadel vahetult tahtele allumatu närvisüsteemi osa, mis liigitatakse piirdenärvisüsteemi hulka.

Autonoomne närvisüsteem innerveerib peamiselt siseelundeid - seede-, hingamis-, eritus-, vereringe- ja suguelundeid ning sisesekretoorseid näärmeid.[1] Iga elund (va enamik veresooni, higinäärmeid ja naha silelihaseid -ainult sümpaatiline innervatsioon) on varustatud nii sümpaatiliste kui parasümpaatiliste närvikiududega.

Autonoomne närvisüsteem juhib ka lümfisüsteemi talitlust.

Autonoomse närvisüsteemi osad on ka perifeersed sümpaatilised ja parasümpaatilised närvikiud mis moodustavad arvukaid närvipõimikud arterite ümber, südames, kõhuõõnes ja elundite seintes.

Autonoomse närvisüsteemi perifeersed osad paiknevad somaatilisest närvisüsteemist suures osas eraldi ja sisaldavad nii aferentseid kui ka eferentseid juhteteid.

Aferentsed juhteteed edastavad infot siseelunditest, mingil määral võib info ka aistinguks muutuda, näiteks siseelundivaluks.

Autonoomne närvisüsteem jaguneb sümpaatiliseks ja parasümpaatiliseks närvisüsteemiks.

Sümpaatiline osa on reguleerijana aktiivne organismi aktiivses seisundis, mida iseloomustab suurenenud energiakulu (näit treening, emotsionaalsed seisundid viha, rõõm, valuseisund jne).

Sümpaatilised keskused paiknevad tuumadena seljaaju hallaine rinna- ja nimmeosa külgsarvedes ja väljuvad vastava segmendi kõhtmise juure koosseisus.

Hüpotalamus koos seljaaju autonoomse närvisüsteemi keskuste, ajutüve ning hüpofüüsiga reguleerib organismi autonoomseid funktsioone.

Parasümpaatiline närvisüsteem on reguleerijana aktiivne organismi energiavarude taastumise perioodil.

Nimetatud närvisüsteemi osade üheaegsel aktiveerumisel arvatakse toimivat organismi iseregulatsioon, vastavalt organite vajadustele ja võimalustele.

Kesknärvisüsteemi osi, mis reguleerivad autonoomseid funktsioone, ei saa anatoomiliselt närvisüsteemi ülejäänud osadest eristada. Autonoomse närvisüsteemi keskuses tekkiv erutus peab läbima kaks neuronit, esimese neuroni keha, mis paikneb kesknärvisüsteemis ning teise neuroni keha, mis paikneb autonoomse närvisüsteemi ganglionis.

Termini võttis kasutusele Inglise füsioloog John N. Langley 1898. aastal.[2]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lisalugemist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Meeli Roosalu. "Inimese anatoomia", Kirjastus Koolibri, lk 224, 2010, ISBN 978-9985-0-2606-9.
  2. Todman, DH. History of Neuroscience: John Newport Langley (1852-1925). IBRO History of Neuroscience, 15. detsember 2012. Kasutatud 22.08.2014. (inglise)