Williamsi sündroom

Allikas: Vikipeedia
Williams-Beureni sündroom
Klassifikatsioon ja välisallikad
RHK-10 kood Q93.8.
RHK-9 kood 758.9
OMIM 194050
MedlinePlus 001116
eMedicine ped/2439 
MeSH D018980

Williamsi sündroom ehk Williams-Beureni sündroom (lüh WBS) ehk surpravalvulaarstenoos (lüh SVAS) on inimestel kaasasündinud haruldane sündroom.[1] Williamsi sündroomi põhjustab umbes 26 geeni pikkune mirkodeletsioon 7. kromosoomi pikas õlas.[2] Williams-Beureni sündroomi identifitseeris J. C. P. Williams aastal 1961 Uus-Meremaal[3] ja selle esinemissagedus on 1:7500 kuni 1:20000 sünni kohta.[2]

Williamsi sündroomiga haigetele on iseloomulikud „haldjalikud“ näojooned koos madala ninajuurega, ebaharilikult rõõmsameelne käitumine ja sundimatu suhtlemine võõrastega, arenguline mahajäämus koos hästi arenenud keeleoskusega ning kardiovaskulaarsed häired nagu aordiklapi stenoos ja hüperkaltseemia.

Sümptomid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sümptomid Williamsi sündroomiga inimestel võivad avalduda kergest kuni väga raskete vormideni, nagu näiteks:

Poor little birdie teased, viktoriaanliku ajastu illustraatori Richard Doyle'i kujutatud haldjas näojoontega, mida seostatakse Williamsi sündroomiga.

Kõige sagedasemad sümptomid on vaimne alaareng, südamerikked ja ebatavalised näojooned. Teised sümptomid hõlmavad endas kasvupeetust lapseeas ja madalat lihastoonust. Enamikul Williamsi sündroomiga patsientidel on kõrgelt arenenud verbaalsed võimed ning nad on väga suhtlusaltid, omades nii-öelda kokteilipeo tüüpi iseloomu, mida iseloomustab märkimisväärne hulk kognitiivseid tugevusi ja nõrkusi.[4] Suheldes keskenduvad sügavalt teiste inimeste silmadele.[5] Patsientidel on tihti laiad hambavahed, pikk vagu ülahuule kohal ja lamenenud ninajuur.[6] Samuti esineb neil palju südame- ja veresoonkonna haigusi, millest sagedamini südamekahinaid, suuremate veresoonte ahenemist ning aordiklapi stenoosi. Esineda võivad veel häired seede- ja erituselundkonna toimises nagu ägedad või kauakestvad koolikud (gaasivalud)[7], alakõhuvalud ja divertikuliit (soole väljasopistuste ehk divertiikulite põletik), enurees (voodimärgamine) ja urineerimishäired,[8] maloklusioon (hambumushäire) ja nõrk hambaemail,[9] samuti hormonaalsed probleemid, millest sagedamini esineb hüperkaltseemia (kõrgenenud kaltsiumi tase veres). Lastel on kirjeldatud hüpotüreoosi (kilpnäärme alatalitlust), kuid selle esinemist täiskasvanutel pole tõestatud. Diabeeti on kirjeldatud täiskasvanutel juba 21-aastaselt.[10]

Williamsi sündroomiga patsiendid kannatavad tihti hüperakuusi (ülitundlikkus helide suhtes) ja fonofoobia (hirm valjude helide ees) all, mis sarnaneb müra poolt indutseeritud kuulmislangusele, kuid võib olla põhjustatud kuulmisnärvi talitlushäirest.[11][12] Siiski võivad nad demonstreerida suurt kiindumust muusikasse[3] ja omada väga head muusikalist kuulmist ning helitunnetust.[13] Samuti näib esinevat tihedamini vasakukäelisust ja vasaku silma domineerimist.[14] Williamsi sündroomiga patsientidel on täheldatud ka suurenenud ärevust ning foobiate teket, mis võib olla seotud hüperakuusiga.[15]

Kirjeldatud on ka probleeme visuaalse protsessinguga, kuid see tuleneb pigem raskustest toime tulla esemete asukoha määramisega ruumis, kui probleemidest esemete sügavuse tajumisega.[16]

Grupi Williamsi sündroomi põdevate lastega tehtud eksperiment näitas, et erinevalt tervetest lastest puuduvad neil märgid rassiliste eelarvamuste omamisest.[17]

Tähelepanuväärne Williamsi sündroomi puhul on see, et tänu haigusele esinevad topeltseosed verbaalse ja kujundliku mõtlemise vahel. Patsiendid võivad olla kõrgelt arenenud verbaalsete võimetega. Kui Williamsi sündroomiga lastel paluda nimetada rida loomi, siis võivad nad üles loetleda väga laia valiku olendeid, nagu koaala, mõõkhambuline tiiger, kotkad, ükssarvik, merilõvi, jakk, kaljukits ja „Brontosaurus rex“.[18]

Mõned kultuuriajaloolased usuvad, et omadussõna „haldjalik“ võeti kasutusele, et kirjeldada Williamsi sündroomiga inimeste näojooni, sest enne seda, kui mõisteti WBSi teaduslikke põhjuseid, uskusid inimesed, et vastava haiguse all kannatajad, kes võrreldes teiste inimestega olid väga võluvad ja ebatavaliselt südamlikud, olid õnnistatud ebaharilike, isegi maagiliste võimetega. Seda on tihti peetud haldjate ning teiste „heade olendite“ päritoluks folklooris.[19] Kuigi Williamsi sündroomiga indiviide on kirjanduses tihti kirjeldatud kui haldjaliku näoga inimesi, ütleb Steven Pinker oma raamatus „The Language Instinct“, et tema jaoks näevad nad rohkem välja kui Mick Jagger.[20]

Närvisüsteem[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mitmete geenide puudumine Williamsi sündroomiga patsientidel mõjutab oluliselt aju funktsioone, hõlmates endas hälbeid väikeajus, paremas kiirusagaras ja vasaku otsmikusagara piirkonnas. See muster on kooskõlas visuaal-ruumiliste häiretega ning probleemidega käitumise ajastamisel, mida on Williamsi sündroomiga patsientidel tihti täheldatud. Frontaal-väikeaju-rajad on seotud käitumise ajastamisega ning neokorteksi parietaal-dorsaalpiirkonnad tegelevad visuaalse protsessinguga, mis toetab keskkonna (kuid mitte nägude) visuaal-ruumilist analüüsi. Williamsi sündroomiga inimesed on tavaliselt sõbralikud, ülijutukad ning võivad tihti pahvatada, mis demonstreerib dorsaal-ventraalsetest puudujääkidest tulenevat sisemiste piirangute vähenemist.[21] On tehtud ka uuringuid, mis näitavad Williamsi sündroomiga inimeste mandelkeha suurenemist, võrreldes seda mandelkeha keskmise suurusega inimestel. Teades, et mandelkeha kontrollib inimeste hirmutunnetust, võib näha, miks on WBSiga indiviidid altid suhtlema kõigiga, kaasa arvatud võõrastega.[22]

2010. aasta uuringud näitasid vasaku auditoorse korteksi suurenemist ning selle kõrgemat aktivatsiooni, mida interpreteeritakse kui neuraalset korrelatsiooni nende rütmitunnetuse ja kiindumusega muusikasse. Sarnase suurusega auditoorseid kortekseid on varem leitud ainult professionaalsetel muusikutel.[23]

Põhjused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Williamsi sündroomi geenid[24][25]
ASL · BAZ1B · BCL7B · CLDN3 · CLDN4
CLIP2 · EIF4H · ELN · FZD9 · FKBP6
GTF2I · GTF2IRD1 · HIP1 · KCTD7
LAT2 · LIMK1 · MDH2 · NCF1
NSUN5 · POR · RFC2 · STX1A · TBL2
TRIM50 · TRIM73 · TRIM74
WBSCR14 · WBSCR18 · WBSCR21
WBSCR22 · WBSCR23 · WBSCR24
WBSCR27 · WBSCR28

Williamsi sündroomi põhjustab geneetilise materjali mikrodeletsioon 7. kromosoomi q11.23 regioonis. Deleteeritud piirkond hõlmab endas rohkem kui 25 geeni ning teadlased usuvad, et neist mitmete geenide puudumine põhjustabki ilmselt selle haiguse iseloomulikke jooni. CLIP2, ELN, GTF2I, GTF2IRD1 ja LIMK1 on geenide seas, mis tüüpiliselt on Williamsi sündroomiga patsientide genoomist deleteerunud. Teadlased on leidnud, et elastiini kodeeriva ELN geeni puudumine on seotud sidekoe haigustega ja kardiovaskulaarsete häiretega (eriti aordiklapi stenoos ja mitraalklapi stenoos), mida esineb paljudel Williamsi sündroomiga inimestel. Uuringud viitavad, et LIMK1, GTF2I, GTF2IRD1 ja võib-olla veel mõnede teiste geenide deletsioon võib aidata seletada iseloomulikke probleeme visuaal-ruumilistes ülesannetes. Lisaks on tõendeid, et mitmete geenide, kaasa arvatud CLIP2 puudumine võib kaasa aidata unikaalsete käitumuslike iseärasuste tekkele, õpiraskustele ja teistele kognitiivsetele häiretele, mis on seotud Williamsi sündroomiga.[26]

Diagnoosimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Indiviidide väliste tunnuste põhjal klassifitseerimine ei ole piisav. Tänapäeval kasutatakse diagnoosi kinnitamiseks geneetilisi teste, mille korraldavad geneetikud koostöös laboritega.

Eristusdiagnoos[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Williamsi sündroomile ei ole ravi. Soovitatav on vältida liigse kaltsiumi ja D-vitamiini tarvitamist, liiga kõrge vere kaltsiumisisalduse korral tuleb tegeleda selle ravimisega. Veresoonte ahenemine võib olla oluline terviseprobleem ning seda tuleb ravida individuaalselt. Liigeste jäikuse korral on vajalik füsioteraapia. Williamsi sündroomiga lapsi saab aidata ka arengu- ja kõneteraapiaga (verbaalsed tugevused aitavad hüvitada nõrkusi). Ülejäänud raviviisid põhinevad patsiendi konkreetsetel sümptomitel.[6] Ameerika Pediaatrite Akadeemia on avaldanud juhtnöörid, mis sisaldavad kardioloogilist, arengu-, psühholoogilist ja hariduslikku hinnangut ning palju erinevaid soovitusi, kuidas käituda ja mida oodata Williamsi sündroomi puhul.[27]

Kirurgiline ravi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Williamsi sündroomiga inimesed võivad vajada kardiokirurgilist operatiivset ravi operatsioone, korrigeerimaks kaasasündinud aordi stenoose (näiteks aordiklapi stenoos jt).[28]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 854:2004.
  2. 2,0 2,1 Martens MA, Wilson SJ, Reutens DC (2008). "Research Review: Williams syndrome: a critical review of the cognitive, behavioral, and neuroanatomical phenotype". J Child Psychol Psychiatry 49 (6): 576–608. doi:10.1111/j.1469-7610.2008.01887.x. PMID 18489677. 
  3. 3,0 3,1 Dobbs, David (July 8, 2007). "The Gregarious Brain.", New York Times. Vaadatud 2007-09-25. "If a person suffers the small genetic accident that creates Williams syndrome, he’ll live with not only some fairly conventional cognitive deficits, like trouble with space and numbers, but also a strange set of traits that researchers call the Williams social phenotype or, less formally, the “Williams personality”: a love of company and conversation combined, often awkwardly, with a poor understanding of social dynamics and a lack of social inhibition." 
  4. What is Williams Syndrome?
  5. Riby DM, Hancock PJ (2008). "Viewing it differently: Social scene perception in Williams syndrome and Autism". Neuropsychologia 46 (11): 2855–60. doi:10.1016/j.neuropsychologia.2008.05.003. PMID 18561959. 
  6. 6,0 6,1 "Williams Syndrome". MedlinePlus Medical Encyclopedia. 2009
  7. congenital-heart-defects.co.uk
  8. genetics.emory.edu
  9. wsf.org
  10. Colleen A. Morris, Howard M. Lenhoff, Paul P. Wang (2006). Williams–Beuren syndrome: research, evaluation, and treatment, 107–132. 
  11. Gothelf D, Farber N, Raveh E, Apter A, Attias J (February 2006). "Hyperacusis in Williams syndrome: characteristics and associated neuroaudiologic abnormalities". Neurology 66 (3): 390–5. doi:10.1212/01.wnl.0000196643.35395.5f. PMID 16476938. 
  12. Johnson LB, Comeau M, Clarke KD (April 2001). "Hyperacusis in Williams syndrome". J Otolaryngol 30 (2): 90–2. doi:10.2310/7070.2001.20811. PMID 11770962. 
  13. Sacks O (May 1995). "Musical ability". Science 268 (5211): 621–2. doi:10.1126/science.7732360. PMID 7732360. 
  14. Van Strien JW, Lagers-Van Haselen GC, Van Hagen JM, De Coo IF, Frens MA, Van Der Geest JN (2005). "Increased prevalences of left-handedness and left-eye sighting dominance in individuals with Williams–Beuren syndrome". J Clin Exp Neuropsychol 27 (8): 967–76. doi:10.1080/13803390490919119. PMID 16207621. 
  15. Blomberg S, Rosander M, Andersson G (2006). "Fears, Hyperacusis and musicality in Williams syndrome". Res Dev Disabil 27 (6): 668–80. doi:10.1016/j.ridd.2005.09.002. PMID 16269236. 
  16. Van der Geest JN, Lagers-van Haselen GC, van Hagen JM, et al. (October 2005). "Visual depth processing in Williams–Beuren syndrome". Exp Brain Res 166 (2): 200–9. doi:10.1007/s00221-005-2355-1. PMID 15965761. 
  17. (2010) "Absence of racial, but not gender, stereotyping in Williams syndrome children". Current Biology 20 (7): R307–R308. doi:10.1016/j.cub.2010.02.009. PMID 20392417. 
  18. The Language Instinct: How the Mind Creates Language, Steven Pinker, 1994 p. 53).
  19. books.google.co.uk
  20. The Language Instinct: How the Mind Creates Language, Steven Pinker. 1994. p52
  21. Cozolino, Louis. The Neuroscience of Human Relationships: Attachment and the Developing Social Brain. 2006. 289–91.
  22. (2008) "Defining the social phenotype in Williams syndrome: A model for linking gene, the brain, and behavior". Development and Psychopathology 20. doi:10.1017/S0954579408000011. 
  23. (2010) "Leftward Lateralization of Auditory Cortex Underlies Holistic Sound Perception in Williams Syndrome". PLoS ONE 5 (8): e12326. doi:10.1371/journal.pone.0012326. PMID 20808792. 
  24. Merla G, Howald C, Henrichsen CN, et al. (August 2006). "Submicroscopic Deletion in Patients with Williams-Beuren Syndrome Influences Expression Levels of the Nonhemizygous Flanking Genes". Am. J. Hum. Genet. 79 (2): 332–41. doi:10.1086/506371. PMID 16826523. 
  25. Schubert C, Laccone F (November 2006). "Williams–Beuren syndrome: determination of deletion size using quantitative real-time PCR". Int. J. Mol. Med. 18 (5): 799–806. PMID 17016608. 
  26. "Williams syndrome – Genetics Home Reference". The U.S. National Library of Medicine. 2010.
  27. Committee on Genetics, American Academy of Pediatrics (1 May 2001). "Health care supervision for children with Williams syndrome". Pediatrics 107 (5): 1192–2004. PMID 11331709. 
  28. M Eronen, M Peippo, A Hiippala, M Raatikka, M Arvio, R Johansson, M Kähkönen,Cardiovascular manifestations in 75 patients with Williams syndrome,J Med Genet 2002;39:554-558 doi:10.1136/jmg.39.8.554, Veebiversioon (vaadatud 26.01.2014) (inglise keeles)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]