Erapooletus

Allikas: Vikipeedia

Valiku, otsuse, hinnangu või käitumise erapooletus on valiku, otsuse, hinnangu või käitumise omadus, mis seisneb sõltumatuses sellest valikust, otsusest, hinnangust või käitumisest mõjutatud isikute (või üldisemalt: asjade) teatud omadustest. Näiteks isiku väljavalimise puhul konkursil võib erapooletus võib tähendada seda, et valiku tegemisel ei arvestata kandidaatide teatud omadusi, näiteks sugu või sõprust valiku tegijaga. Isiku erapooletus mingis olukorras seisneb selles, et tema valikud, otsused, hinnangud ja käitumine on erapooletud.

Erapooletuse vastand on erapoolikus.

Üldine mõiste[muuda | muuda lähteteksti]

Bernard Gert (1995: 104) defineerib erapooletuse nii: A on rühma G suhtes erapooletu aspektis R siis ja ainult siis, kui A tegusid ei mõjuta üldse see, kes rühma G liikmetest tema tegudest kasu saab või kahju kannatab. Erapooletuse mõiste nõuab aspekti ja rühma väljatoomist.[1]

Erapooletuse koht moraalis[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeva moraalifilosoofias peetakse erapooletust moraali nõudeks või isegi fundamentaalseks koostisosaks. Brad Hooker (2010) eristab kolmesuguseid moraalse erapooletuse hinnanguid: 1) küsitakse, kas moraalireegleid rakendatakse erapooletult; 2) otsuste tegemisel lähtutakse erapoolikust heatahtlikkusest; 3) esimest järku moraalireegleid hinnatakse erapooletust vaatekohast.

Erapooletu heatahtlikkus[muuda | muuda lähteteksti]

Teo moraalsust on samastatud erapooletust heatahtlikkusest lähtumisega. Moraalset vaatekohta on samastatud kujutletava erapooletu ehk ebaisikulise vaatekohaga[2]. Aga erapooletus on mitmekesine ja suhteline, nii et peale moraalse vaatekoha on ka teistsuguseid erapooletuid vaatekohti.[1]

Erapooletu heatahtlikkus ei pruugi ka olla moraalsuseks piisav: isiku kohane ja austav kohtlemine võib nõuda tundlikkust tema vajaduste ja väärtuste suhtes, empaatiat tema kannatuste suhtes jm emotsionaalseid ja kognitiivseid reaktsioone. Et erapooletust määratletakse selle kaudu, mida erapooletu subjekt arvesse ei võta, siis võib jääda mulje, et erapooletu subjekt on ebaisikuline või isegi ükskõikne.[1]

Tundub ka usutav, et mõned moraalse erapoolikuse vormid (lojaalsus perekonnale, kogukonnale või kodumaale) on moraalselt imetlusväärsed või isegi kohustuslikud[3].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Troy Jollimore. Impartiality, [[Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2011.
  2. Kurt Baier 1958: ptk 8, John Harsanyi 1982, Samuel Scheffler 1982, 1985, Adam Smith 1759, Susan Wolf 1992, Lawrence Blum 1980: ptk 3.
  3. Lawrence Blum 1980

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]