Vene-Balti laevaehitustehas

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Vene-Balti laevatehas)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Mitte segi ajada Peterburis asuva Balti laevatehasega
Vene-Balti Laevaehituse ja Mehaanika Aktsiaseltsi Tallinna Laevaehitustehas
Asutatud 1911
Asutajad eruadmiral Mihhail Gerassimovitš Vesselago, insener-tehnoloog Kazimir Mihhailovitš Sokolovski, kolleegiumiregistraator Karl Karlovitš Spahn ja riiginõunik Fjodor MIhhailovitš von Kruse[1][viide?]
Valdkonnad laevaehitus
Tooted sõjalaevad ja allveelaevad
Hävitaja Konstantin enne veeskamist 1915. aastal
Laevatehase administratiivhoone, Kopli tänav 101
Laevatehase haigla, Kaevuri tänav 1
Vene-Balti laevatehase politseijaoskond, Kopli tänav 108
Laevatehase vanemteenistujate elamu, Kaluri tänav 7
Laevatehase nooremteenistujate elamu, Süsta tänav 7

Vene-Balti laevaehitustehas ehk Vene-Balti Laevaehitus- ja Mehaanikatehase Aktsiaselts ehk Vene-Balti Laevaehituse ja Mehaanika Aktsiaseltsi Tallinna Laevaehitustehas oli Tallinnas Kopli poolsaarel Tallinna lahe ja Kopli tänava piirkonnas tegutsenud tööstusettevõte.

Pärast Venemaa keisririigi lüüasaamist 1904.–1905. aasta Vene-Jaapani sõjas ja Balti sõjalaevastiku laevade hävimist Tsushima lahingus, otsustas Venemaa keisririik luua uus sõjalaevastiku tehas koos sõjasadama, merekindluse ja laevaehitusega. 1912. aastal võeti vastu Venemaa keisririigi sõjalaevastiku arenguprogramm (vene keeles "Программа усиленного судостроения").

1911. aasta 8. detsembri seadusega kuulutati Tallinn selle sõjalaevastiku peamiseks baaslinnaks ning 25. mail 1912 kinnitas keiser Nikolai II Laskemoona ja Sõjavarustuse Tootmise Vene Ühingust («Русское общество для изготовления снарядов и военных припасов») laevaehituseks moodustatud Vene-Balti tehase põhikirja ja asutamise. Asutajateks olid eruadmiral Mihhail Gerassimovitš Vesselago, insener-tehnoloog Kazimir Mihhailovitš Sokolovski, kolleegiumiregistraator Karl Karlovitš Spahn ja riiginõunik Fjodor Mihhailovitš von Kruse.[1].

Laevatehase esimene direktor aastatel 1912–1917 oli senine Peterburi Admiraliteedi Laevaehitustehase laevade projekteerimise osakonna juhataja Ivan Gavrilov (Иван Александрович Гаврилов)[2].

Aastatel 1912–1916 rajati Vene-Balti Ühingu 10 000 000-rublase kapitaliga muude tehaste (ka Vene-Balti Laevaehituse ja Mehaanika Aktsiaseltsi Liepāja Laevaehitustehas) seas ka Vene-Balti Laevaehituse ja Mehaanika Aktsiaseltsi Tallinna Laevaehitustehas. Laevaehitustehase hoonekompleksi 76 000-ruutsüllasel maatükil ehitas prantsuse sõjatööstusfirma Schneider-Creuzot, ehitustöid tegid ka mitu tolleaegse Peterburi ja kohalikku ehitusettevõtet ning mehaanikatehased.

Tehase tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Üle poole I maailmasõja eelse Venemaa laevaehituse tootmisvõimsusest oli koondunud Läänemere kubermangudesse ja Peterburi. Vene-Balti laevatehas oli suurim laevaehitustehas, kus oli 8 staaplit ja töötas 3000 (1916. aastal koos mürsutsehhi töölistega kokku isegi kuni 7500) töölist.[3] 1912. aastal ehitama hakatud tehases, mis hakkas ametlikult tööle 31. mail 1913, valmis juba 1916. aastal kolm sõjalaeva.

Tehases ehitatud laevu[muuda | muuda lähteteksti]

  • ristleja "Novik"
  • kergristlejad: "Svetlana" ("Светлана"), "Admiral Greigh" ("Адмирал Грейг")
  • hävitajad: "Gavriil" ("Гавриил"), "Vladimir" ("Владимир"), "Mihhail" ("Михаил"), "Konstantin" ("Константин")
  • 4 traallaeva
  • 16 suurtükipaati
  • allveelaevad: "Bars" ("Барс"), "Gepard" ("Гепард"), "Vepr" ("Вепрь"), "Volk" ("Волк") Läänemere laevastikule ning "Zmeja" ("Змея"), "Jedinorog" ("Единорог") Vaikse ookeani laevastikule

Tehase hoonestus[muuda | muuda lähteteksti]

Laevaehitustehase projekteerimist juhtis Peterburist pärit insener Aleksandr Dmitrijev (1878–1959;ru), kes oli projekteerinud ka Peterburis asuva Nahhimovi merekooli hoone. Tehas on tolleaegsetest Tallinna suurim ja ehitustehniliselt üks moodsamaid. Tehas asus Kopli poolsaarel, laius 35 hektaril[viide?] ja oli kujult kolmnurkne. Tehase keskus oli peahoone (Kopli tänav 101)[4], mille põhiliselt projekteeris Dmitrijev.

Tehas paiknes umbkaudu 27 ha territooriumil Kopli poolsaarel Tallinna lahe ääres. Selle koosseisu kuulusid

  1. puiduladu,
  2. puidutöötlus- ja tisleritsehh (43×32 m)
  3. laevaehitustöökoda[5] (250×45 m),
  4. teraseladu,
  5. väikeste laevade staaplid,
  6. suurte laevade staaplid pikkusega kuni 250 m,
  7. bassein laevade lõppviimistuseks,
  8. treialitsehh (85×25 m),
  9. turbiinitsehh (85×47 m),
  10. laevakatelde tsehh[6] (85×47 m),
  11. elektrotehniline tsehh (85×25 m),
  12. administratsiooni ja tehnilise büroo hooned,
  13. turbiinitsehh[7] ja ravila (43×32 m),
  14. elektrotehniliste tööde hoone (47×38 m),
  15. valukoda (64×32 m),
  16. söehoidla,
  17. pealadu,
  18. laevaehituskraanad (kaks 40-tonnise ja üks 30-tonnise tõstejõuga)[8].

Töölisasula[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Vene-Balti asum
Vene-Balti laevatehase peahoone, 1912–1916

Tootmisala eraldas ülejäänud asundusest tehase peahoone. Tootmisala kõrvale rajati oma aja kohta väga eesrindliku planeeringuga asundus, kus rangelt tsoneerituna paiknesid elamualad töölistele, meistritele ja tehase juhtkonnale ning asusid neid teenindavad hooned: haigla, saun, söökla, kauplus, seltsimaja, kool, kirik, politseijaoskond, postkontor, tuletõrjemaja, pesumaja jm. Laevaehitustehase töölisasulas paiknesid kahekorruseline paekivist haigla[9], puidust tuletõrjehoone[10], politseijaoskond[11], kirik-söökla, saun, kino ja elamud.

Laevaehitustehas pärast I maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Tehas evakueeriti I maailmasõja ajal, siis lahkus ka enamik Tallinna toodud vene töölistest.

Pärast Eesti iseseisvumist loodi Vene-Balti laevaehitustehase baasil Inglise-Balti laevaehituse ja mehaanika aktsiaseltsi Eesti esindus (Anglo-Baltic Shipbuilding Engineering Company's Comitee for Estonia)[12], mis aga ei suutnud taastada endist suurejoonelist laevaehitust. Tehase alal leidsid koha paljud väikesed tööstusettevõtted, ruume kasutati ka ladudena, muu hulgas hoiti seal ka riigi viljavaru.

Laevatehas pärast II maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

II maailmasõja järel taastati tehases sõjalaevade remondibaas, NSV Liidu Ministrite Nõukogu 1947. aasta 29. juuni otsuse alusel ning ettevõte allutati NSV Liidu Laevaehituse Tööstuse Ministeeriumile ja selle ametlikuks nimeks sai Tehas nr 890[13]. Tehase taastamistöödel kasutati tööpataljonlastest koosnevat ehitusorganisatsiooni Baltvojenmorstroi. Taastamistööde tulemusena avati 30. aprillil 1948 mehaanika-montaažitsehh.

1948. aasta lõpul hakati remontima sõjalaevu, nende hulgas miiniristlejad Silnõi ja Slavnõi. Remonditöid takistas aga suurte ujuvdokkide ja kraanade puudumine. Seetõttu sai miiniristlejaid remontima hakata alles 10. oktoobril 1949, kui toodi Saksamaalt 60 000-tonnise tõstejõuga ujuvdokk, mis oli tollal üks maailma suuremaid. Saksamaalt nõukogude okupatsioonivägede poolt reparatsioonitasudeks rekvireeritud ujuvdoki taastamine kestis kaua ning alles 17. juunil 1954 võeti tehases Euroopa suurim ujuvdokk kasutusele.

1. veebruarist 1951 kandis laevatehas nimetust Postkast nr 1083.

29. juunil 1957 allutati tehas Eesti NSV Rahvamajanduse Nõukogule. Pärast vabariiklikusse alluvusse minekut hakkas remondis olevate sõjalaevade osakaal järk-järgult vähenema. 1959. aasta detsembris lõpetati miiniristleja Stroinoi ja Stoiki kapitaalremont ja ristleja Ždanovi jooksva remondi tööd. 1960. aastatest oligi põhitöö kalalaevade remontimine. Alates 1990. aastast hakkas Balti Laevaremonditehas remontima tankereid, kauba- ja reisilaevu.

Eesti NSV ajal ehitas laevatehas 1952. aastal Kangru tänavale ja 1954. aastal Nekrassovi tänavale lasteaia. 1956. aastal valmis Pelgurannas 880 lapsele mõeldud keskkool (hiljem Tallinna 33. Keskkool, kuni 2010. aastani Pelguranna Põhikool).

Huvitav seik[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1913–1914 elas Tallinnas ja töötas Vene-Balti laevatehases ekskavaatorijuhi abina Sergei Iljušin (1894–1977), kellest hiljem sai maailmakuulus lennukikonstruktor.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 УСТАВЪ Русско-Балтійскаго Судостроительная и Механическаго Акціонернаго Общества
  2. ↑ Андрей Бабин, BLRT Grupp: история длиной в 100 лет, www.stolitsa.ee, 30-06-2012
  3. ↑ Vana hiilgus uues kuues
  4. ↑ Vene-Balti Laevaehitustehase haldushoone valmis 1915. Aastal (aadress: Vene-Balti asundus nr 16).
  5. ↑ Mälestised • 8646 Vene-Balti laevatehase väikelaevatsehhi ja pressitsehhi hoone, 1912–1916
  6. ↑ Mälestised • 8644 Vene-Balti laevatehase katlatsehh, 1912–1916
  7. ↑ Mälestised • 8645 Vene-Balti laevatehase turbiinitsehh, 1912–1916
  8. ↑ Виноградов Сергей, Последние исполины Российского Императорского флота. Санкт–Петербург 1999, ISBN 5-8172-0020-1
  9. ↑ Mälestised • 8632 Vene-Balti laevatehase haigla, 1914. a.
  10. ↑ Mälestised • 8648 Vene-Balti laevatehase tuletõrjujate maja, 1914. a.
  11. ↑ Mälestised • 8647 Vene-Balti laevatehase politseijaoskond, 1914. a.
  12. ↑ Tööstusettevõtted
  13. ↑ Sõjajärgsesse Koplisse rajas Nõukogude võim Tehase nr 890

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vene-Balti_laevaehitustehas&oldid=5463422"