Miinisadam
See artikkel ootab keeletoimetamist. (September 2021) |
Miinisadam on sadam Tallinnas Kopli poolsaarel Tallinna lahe ääres aadressil Miinisadama 4. Seda kasutab Eesti merevägi.
Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Miinisadam külgneb Hundipea ja Noblessneri sadamaga. Sadamasse on rajatud kokku kuus kaid, millest praeguseks (algse numeratsiooni järgi) 3. ja 4. kai on lammutatud ning kasutuses on 5. kai (u 240 m pikk) ning 6. kai (u 260 m pikk). Lainemurdja varju on paigaldatud väike ujuvkai. Lainemurdja on kahe läbipääsuga, millest on kasutusel üldjuhul vaid läänepoolsem. 2. kail asub u 12 m laiune rööbastega kaldtee ehk slipp, mis eeldatavasti rajati Nõukogude eksperimentaalsete õhkpadjal liikuvate (Pelikan klass) ranniku-miinitraalerite maabumiseks. Suure miinilao hoonesse on ehitatud ka kasarmu osa koos õpperuumidega. Sadama akvatooriumisse sisenemine mereväe loata on keelatud.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Sadama kavandamine ja nimi[muuda | muuda lähteteksti]
Peeter Suure sadama nime kandvat uut Venemaa keisririigi mereväebaasi kavandati Tallinna juba 1908. aastal. Rajatavasse baasi oli plaanis ehitada ka meremiinide, torpeedode jms relvastusega laevade sadam, koos nii varustuse ladustamise ja hooldamise kui ka laevade hooldamise ehitistega. Sellele sadamabasseinile antud nimetuse (vene keeles Минная гавань) otsetõlkest pärineb ka eestikeelne Miinisadam, kuigi projektdokumentatsioonis kasutati prantsuse keeles ka varianti Port des Torpeillers,[1] mis tähendab torpeedokaatrite sadamat.
Praegu vanim teadaolev Peterburi kaitse pea- ehk keskpositsiooni laevastiku peaoperatsioonibaasi projekt on pärit 18. detsembrist (vkj 5. detsembrist) 1911,[2] mille idaosas on juba kujutatud ka praeguse Miinisadama algvarianti.
Ehitamine[muuda | muuda lähteteksti]
Mereväebaasi pidulik nurgakivi paneku tseremoonia toimus 12. juulil (vkj 29. juunil) 1912 Väikesel Paljassaarel, kus osales ka Venemaa keiser Nikolai II. Tänapäeval tuntakse seda ehitist Katariina muulina. See oli ka Miinisadama ehituse ametlik algus, ehkki ettevalmistavad tööd olid alanud juba varem.
1912–1917 Uue sadama, Miinisadama ehitamisel täideti Suur ja Väike Paljassaare mandrist eraldav osa mere täitmise teel ja ühendati Kopli poolsaarega[3].
Baasi sadamate idapoolse basseini kaide ääres oleksid end laadinud ja hooldanud miinilaevad, torpeedopaadid jms. Kaldale kerkis suur kolmekorruseline miiniladu, muud laod ja töökojad ning kaks katlamaja-elektrijaama, kumbki oma korstnaga – väiksem ala idanurgas, suurem ala keskel suure miinilao juures. Katlamaju ja elektrijaamu oli selleks vaja, et pikemaks ajaks seistes oli kaiäärseid laevu kergem hoida kaldakütte ja -voolu peal, kui kulutada laevade omi süsteeme.
Keskmisest laost jõuti ehitada ainult osa raudbetoonsõrestikku ning see on hiljem mitu korda ehitatud ümber. Hundipea mäele rajati üks ruudu- ja üks ringikujuline huvitava tarindiga pooleldi maa-alune kütusehoidla (mistõttu rahvas kutsus kohta Munamäeks), mis vähemalt 1920. aastateks ehitati valmis (tänapäeval Lume tänav 18c alal). Tööstuse tänava ääres hakati ehitama veel kolme maa-alust kütusehoidlat, mis arvatavasti olid sarnased Hundipea ümarhoidlaga.
Miinisadama hoonetest on säilinud raudbetoonist Miinisadama laohoone[4], raudbetoonist koorikkonstruktsiooniga Miinisadama aku- ja torpeedokoda[5] ja Miinisadama katlamaja korstnaga aga sisseseade ei ole säilinud[6].
Eesti merejõudude kasutuses 1925–1940[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast Vabadussõja lõppu oli suure akvatooriumiga Miinisadam üsna kehvas seisus, kuid seda süvendati ja korrastati järgnevatel aastatel. 1925. aastal nimetati sadam Sõjasadamaks ja Eesti merejõudude Kaubasadamas seisnud laevad paiknesid sinna ümber. Sadama teenindamiseks moodustati merejõududes 1927. aastal Merejõudude baas, mille koosseisu arvati ka abilaevastik.
Praktiliselt võeti sadamabasseini põhjapoolne osa ja läänepoolne osa siiski kasutusele ka kaubasadamana, kuna sõjalaevad paiknesid basseini lõunaosas. Samuti jäi tegelikult süvendamata sadama keskosa, kuhu jäi laevadele läbimatu madalik.
1934. aastaks ehitati Sõjasadamas välja kaid, paigaldati aurutorustik ja veemagistraal, elekter, ehitati kaks raudteeliini, remonditi ja sisustati laevaremonditöökoda, torpeedode ja akumulaatorite töökoda, laod, suurtüki-, miini- ja mehaanika õppeklassid, spordisaal, pesumaja.
1927–1940 oli Sõjasadama ülem kaptenmajor Mihkel Kõvamees.
Eraldi tehnilise teenindamise üksus oli merejõudude baas, mis 1940. aastaks koosnes üld-, miini-torpeedo-, suurtüki-, tehnika- ja majandusjaoskonnast.
NSV Liidu Balti laevastiku kasutuses kuni 1994[muuda | muuda lähteteksti]
1940. aasta 17. juunil võttis Punalipulise Balti laevastiku valvevalitsuse koondpataljon üle Sõjasadama ja laevastiku kasarmud Tallinnas ning järgnevalt kuulus sadam Tallinna mereväebaasi. Tallinna Uussadamas anti NSV Liidu merejõududele kasutada 9,8 hektari suurune veeala ja 1,4 hektarit maad.
Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944 kasutas sadamat Saksa Kriegsmarine.
Pärast Teise maailmasõja lõppu paiknes taas Miinisadamaks nimetatud sadamas peamiselt NSV Liidu mereväe 94. punalipuline miinitraalerite brigaad, mis ühtlasi puhastas sõja ajal väga tihedalt mineeritud Soome lahte veel aastaid. Lisaks sellele asusid sadamas veel üksik valvelaevade divisjon ja üksik väikeste allveelaevahävitajate divisjon. Baasis dislotseerusid Tallinna 167. ja 168. demagnetiseerimislaevade baas, 14. kaardiväeallveelaevatõrje divisjon, 94. traalerite brigaad, 55. meretraalerite divisjon, 40. kaardiväe baastraalerite divisjon, 152. traalerite divisjon, 6. laevaremondi töökoda ja 37. sadama reidijaam.
Sadama lõunapoolsesse ossa rajati spetsiaalne laiem slipp-kaldtee hõljuk-miinitraalerite kaldale sõiduks. Ilmselt 1970. aastail rajati sadamasse läänepoolsele kõrgemale nõlvale laeva vööri kuju imiteeriv ausammas aastail 1941–1945 hukkunud nõukogude mereväelastele.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist ja juba teada oleva vägede lahkumise ootel rüüstati kõik Miinisadamas seisvad laevad, mida polnud võimalik või otstarbekas kaasa viia. Miinilaevade väärismetallist detaile ja varustust müüdi tutvuste kaudu ka eraisikutele. Vrakid jäeti kai äärde ja osa neist uputati või uppusid sealsamas. Vene Balti laevastiku vägede varustuse Eestist äraviimiseks pealelaadimiseks saabusid laevad peamiselt mujalt. Rüüstati ka sadamarajatisi.
Vene vägede lahkudes oli Miinisadamas 12 uputatud laeva, mille tankides oli 15 tonni kütust. Samuti leiti 1994. aasta inventeerimise käigus sadama põhjast laskemoona ja 24 tonni olmeprahti. Sadama maismaa-alal hinnati 1993. aastal naftasaadustega reostunud ala suuruseks 3400 m2 , kus õli- ja kütusejääke oli 6 tonni. Muudest jäätmetest leidus 570 tonni metallijäätmeid ja 800 tonni ehitusmaterjalide jäätmeid.[7]
Eesti mereväe kasutuses alates 1994[muuda | muuda lähteteksti]
Venemaa Föderatsiooni mereväe Balti laevastik andis Miinisadama Eesti mereväele üle[8] 1994. aasta 31. augusti hilisõhtul.[9] Sadamasse olid kasutuskõlbmatuna maha jäetud, uputatud või uppunud kümmekond Vene sõjalaeva. Sadamaehitiste sisustus ja süsteemid oli amortiseerunud, rüüstatud või lõhutud.
Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 333-k 18.05.1994 anti sadam Kaitseministeeriumile. 1990-ndate lõpuks puhastati sadam Vene miinilaevade vrakkidest ja muust maha jäänud ristust. Ehitised korrastati suures osas kasutuskõlblikeks, kuid vajasid veel täiendavat renoveerimist. Samuti vajasid renoveerimist kaid.
2008. aastal algatati mitme Miinisadama ehitise muinsuskaitse alla võtmine. 2014. aastal võetigi kaitse alla suur miiniladu (mälestis nr 28773), läänepoolne ladu-töökoda (mälestis nr 28774) ja suur katlamaja koos korstnaga (mälestis nr 28775)[10]. Lagunenud välisvoodriga idapoolne ladu-kantselei aga ehitati 2009. aastal ümber ning jäeti seetõttu vähese autentsuse tõttu muinsuskaitse alt välja. Kaitse alt jäi välja ka väike katlamaja korstnaga, mis praeguse krundijaotuse järgi asub Noblessneri sadama alal. Hundipea ümarast kütusehoidlast on tehtud garaaž, teised kütusehoidlad on lammutatud.
Sadamat on osade kaupa renoveeritud. 2007. aasta augustis valmisid põhjapoolsete kaide uued konstruktsioonid umbes 500 m ulatuses. Hiljem lammutati aga miinilao hoone ees olnud pikk kai, kuna selle seisund oli muutunud ohtlikuks. Mereväele on piisanud esialgu põhjapoolsetest kaidest. Merepoolse muuli varju on paigaldatud 2017–2018 paiku ujuvkai.
Kultuur[muuda | muuda lähteteksti]
Nõukogude perioodil 1985. aastal valmis Miinisadama ainetel üks venekeelne ilukirjanduslik raamat "Miinisadam", autor Juri Baranov.
Miinisadamast on salvestatud ka laul "Minnaja Gavan" ('miinisadam'), autor Sergei Djudin.[viide?]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Nt Eesti Meremuuseum MM F 9278
- ↑ Venemaa Riiklik Mereväearhiiv RGAVMF 326-2-1604
- ↑ Paljassaare, www.eki.ee, (vaadatud 10.09.2023)
- ↑ Kultuurimälestis nr 28773 "Miinisadama ladu"
- ↑ Kultuurimälestis nr 28774 "Miinisadama aku- ja torpeedokoda"
- ↑ Kultuurimälestis nr 28775 "Miinisadama katlamaja koos korstnaga"
- ↑ Koostanud ja toimetanud Anto Raukas, ENDISE NÕUKOGUDE LIIDU SÕJAVÄE JÄÄKREOSTUS JA SELLE LIKVIDEERIMINE. Tallinn: Keskkonnaministeerium, 1999, lk 77.
- ↑ Vabariigi Valitsuse 18. mai 1994. a korraldus nr 333, Vabariigi Valitsus korraldus RT I 1994, 37, 604
- ↑ Madli Vitismann. Lahkusid 31. augustil kell 21. Meremees, 27. september 1994
- ↑ Kultuurimälestiseks tunnistamine, RT III, 30.04.2014, 1
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Robert Treufeldt. "Peeter Suure merekindlus". // Vesilennukite angaar. Lennukikuurist muuseumiks. // Eesti Meremuuseum. Tallinn 2014. Lk 6–9
- Robert Treufeldt. "Peeter Suure Sadam, uus sõjasadam Tallinnas". // Muinsuskaitse aastaraamat 2014. Tallinn 2015. Lk 102–108
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Miinisadam |
- Miinisadama ladu kultuurimälestiste riiklikus registris
- Miinisadama aku- ja torpeedokoda kultuurimälestiste riiklikus registris
- Miinisadama katlamaja koos korstnaga kultuurimälestiste riiklikus registris
- Минная гавань Miinisadam Tallinn
- Youtube.com: Минная гавань
- Youtube.com: Таллинская Военно Морская База