Kalamaja kalmistu

Kalamaja kalmistu on endine kalmistu Tallinnas Kalamaja linnaosas. Tänapäeval on põhiosa kalmistust ehitatud ümber Kalamaja kalmistupargiks, osa kalmistut jääb 7. tehase uusehitiste alla.

Esimesed kirjalikud andmed kalmistust pärinevad 1561. aastast, mil sinna maeti 2000 Rootsi sõjaväelast. 1730. aastal pöördusid eesti ja rootsi kogudus linnavõimude poole palvega ehitada Kalamaja kalmistu ümber plankaed ja seada üles kellad. 1780. aastal rajati kammerhärra Peter Duborghi rahastamisel kalmistu väravatorn^[1], mis on siiani alles. Selle kõrval asus kalmistuvahi maja, mis lammutati 1960. aastatel. Samale kohale ehitati silikaatkivist garaažid, mis tänaseks lammutatud.

Kalamaja kalmistu oli Pühavaimu ja Rootsi-Mihkli koguduse matmispaik. Alates 1860. aastatest kuni Tallinna Rahumäe kalmistu rajamiseni oli see ka Tallinna Jaani koguduse matmispaik. Ka hiljem, kui need kogudused said uued matmispaigad Rahumäel, kasutati Kalamaja kalmistut vähemal määral edasi.

19. sajandil laiendati kalmistut korduvalt. Suuremad laiendused olid 1842., 1862. ja 1882. aastal, viimasega lisandus Tööstuse tänava poolne ala. 1863. aastal ehitati kalmistuvahi maja (lammutati kalmistu likvideerimisel 1960. aastatel).

1940. aastal oli kalmistu pindala 6,7 hektarit.^[2]

Kalmistu võõrandati ja suleti 1941. aastal. Ent jutud kalmistu sulgemisest ei levinud ning matmisi tehti ka 1950. aastatel, ning matmisi tehti mõnede väidete kohaselt veel vahetult enne kalmistu kokkulükkamist.

1962. aastal tuli korraldus puhastada Kalamaja kalmistu hauatähistest ja teha see ümber pargiks, selle täitmist alustas ülesande saanud tehas Volta 1964. aastal. Otsus tuli ilmselt kuskilt kõrgemalt, muidu ei oleks enne kalmistu sulgemist sinna enam maetud.^[3] Osa lahkunuid maeti ümber (enamasti eraviisiliselt, riiklikult on teada ainult muusikategelase Jaan Tamme ümbermatmine Metsakalmistule). Tööstuse tänava poolne paekivist aed ja peavärav lammutati, suur osa Noblessneri-poolsest paekiviaiast on säilinud.

Muinsuskaitseliikumise algatusel hakati kalmistut taastama mälestuspargina (nekropolina; Kalamaja kalmistupark). 1993. aastal võeti see park looduskaitse ja 1995. aastal muinsuskaitse alla.

Seal kasvavad kõrged põlispuud, mis on pärit veel kalmistu ajast. Jalgteed on hilisemad ega jälgi kalmistuplaani. 1780. aastast pärit värava- ja kellatorn on eraldi muinsuskaitse all.

2008. aasta kevadel pöördus Tallinna abilinnapea Deniss Boroditš kirjalikult Kalamaja elanike poole, et leida toetust pargi ümberehitamiseks, plaanitud summa oli 20 miljonit krooni. Elanike vastuseisu tõttu kohendati projekt endisele kalmistule sobivamaks ja ka kulutatav summa jäi tagasihoidlikumaks.^[4] Kalmistupargi ümberehitus valmis suvel 2009.

Viited

↑ "Kalamaja kalmistu minewikust". Eesti Kirik nr 35, 25. august 1932. Lk 279
↑ "Kalamaja kalmistu". // Entsüklopeedia Tallinn 1 (A-M). Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 2004. Lk 174
↑ Robert Nerman. "Kalamaja ajalugu". Tallinn, 1996. ISBN 9985-60-173-4
↑ Urmas Tooming. "Linn lubaks lapsed haudade kohale mängima". Postimees, 22. mai 2008

Kirjandus

"Kalamaja kalmistu minewikust" Eesti Kirik nr 35, 25. august 1932. Lk 276, 278-280
Karl Laane. "Tallinna kalmistud". Maalehe Raamat. Tallinn 2002. Lk 30–34
"Kalamaja kalmistu". // Entsüklopeedia Tallinn 1 (A-M). Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 2004. Lk 174
Tiiu Kuhi, Frank Adamek. "Tallinna kalmistud – rahva pärand. The cemeteries of Tallinn: the peopl's legacy". Tallinn 2012. Lk 22–24

Välislingid

Kalamaja kalmistu kultuurimälestiste registris

[1] "Kalamaja kalmistu minewikust". Eesti Kirik nr 35, 25. august 1932. Lk 279

[2] "Kalamaja kalmistu". // Entsüklopeedia Tallinn 1 (A-M). Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 2004. Lk 174

[3] Robert Nerman. "Kalamaja ajalugu". Tallinn, 1996. ISBN 9985-60-173-4

[4] Urmas Tooming. "Linn lubaks lapsed haudade kohale mängima". Postimees, 22. mai 2008

[1]

[2]

[3]

[4]