Kalamaja kalmistu

Allikas: Vikipeedia
Kalamaja kalmistu värav-kellatorn
Kalamaja endine kalmistu pargina
Kalamaja endine kalmistu pargina
Kalamaja endine kalmistu pargina

Kalamaja kalmistu oli kalmistu Tallinnas Kalamaja linnaosas.

Esimesed kirjalikud andmed kalmistust pärinevad aastast 1561, mil sinna maeti 2000 Rootsi sõjaväelast. Aastal 1730 pöördusid eesti ja rootsi kogudus linnavõimude poole palvega ehitada Kalamaja kalmistu ümber plankaed ja seada üles kellad. Aastal 1780 rajati kammerhärra Peter Duborgh rahastamisel kalmistu väravatorn, mis on säilinud tänapäevani.[1]

18. sajandil oli Kalamaja kalmistu Pühavaimu ja Rootsi-Mihkli koguduste matmispaik.

19. sajandil laiendati kalmistut korduvalt. 1940. aastal oli kalmistu pindala 6,7 ha.[2]

Kalmistu suleti matmisteks 1950. aastatel ning osa lahkunuid maeti ümber (enamasti eraviisiliselt, riiklikult on teada ainult muusikategelase Jaan Tamme ümbermatmine Metsakalmistule). 1962. aastal tuli korraldus puhastada Kalamaja kalmistu pargiks, sellega alustas ülesande saanud tehas "Volta" 1964. aastal. Otsus tuli ilmselt kuskilt kõrgemalt, muidu ei oleks enne kalmistu sulgemist sinna veel maetud.[3]

Muinsuskaitseliikumise algatusel hakati kalmistut taastama mälestuspargina (nekropolina; Kalamaja kalmistupark). 1993. aastal võeti see park looduskaitse alla, 1995. aastal muinsuskaitse alla.

Seal kasvavad kõrged põlispuud, mis on pärit veel kalmistu ajast. Jalgteed on hilisemad ega jälgi kalmistuplaani. 1780. aastast pärit värava- ja kellatorn on eraldi muinsuskaitse all.

2008. aasta kevadel pöördus Tallinna abilinnapea Deniss Boroditš kirjalikult Kalamaja elanike poole, et leida toetust pargi ümberehitamiseks, plaanitud summa oli 20 miljonit krooni. Elanike vastuseisu tõttu kohendati projekt endisele kalmistule sobivamaks ja ka kulutatav summa muutus tagasihoidlikumaks.[4] Kalmistupark valmis suvel 2009.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kalamaja kalmistu minewikust., Eesti Kirik, nr. 35, 25 august 1932, lk. 276, 278-280
  2. "Kalamaja kalmistu". // Entsüklopeedia Tallinn 1 (A-M). Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 2004. Lk 174
  3. Robert Nerman. "Kalamaja ajalugu". Tallinn, 1996. ISBN 9985-60-173-4
  4. Linn lubaks lapsed haudade kohale mängima. Postimees, 22. mai 2008

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]