August Komendant

August Komendant, ka August-Eduard Komendant (2. oktoober 1906 Nurmsi küla, Mäo vald, Järvamaa – 14. september 1992 Upper Montclair, New Jersey), oli eesti ja Ameerika Ühendriikide ehitusinsener, -konstruktor, tehnikateadlane ja õppejõud.

August Komendant oli raudbetoonkonstruktsioonide valdkonna juhtivaid spetsialiste, kes pälvis laialdase tunnustuse pingbetoontarindite konstruktori ja propageerijana. Tema projektide järgi on rajatud üle 40 ehitise Eestis ja üle 50 hoone Ameerika Ühendriikides.

Salki instituut San Diegos. Inseneritöö August Komendandilt. Ehitis pälvis Kahekümne Viie Aasta auhinna

Kimbelli kunstimuuseum Texases. Inseneritöö August Komendandilt. Ehitis pälvis Kahekümne Viie Aasta auhinna

August Komendant tegi koostööd nimekate arhitektide Louis Kahni, Eero Saarineni ja Moshe Safdiega. Komendandi pikk koostöö arhitekt Louis Kahniga andis mitmeid arhitektuurselt väljapaistvaid hooneid. Nende koostööst pälvisid kaks objekti prestiižika Ameerika Arhitektide Instituudi väljaantava Kahekümne Viie Aasta auhinna (Twenty-five Year Award). Auhind antakse kord aastas USA arhitekti loodud 25–35 aastat tagasi valminud objektile üle maailma.

Haridustee

Dresdeni tehnikakõrgkool. Seal õppis 1929–1934 ja töötas õppejõuna 1944–1945 August Komendant. Foto aastast 1953

August Komendant oli pärit Järvamaalt Mäo vallast. Ta sündis Nurmsis Hindreko-Jaani talus Hans ja Leena Komendandi paljulapselises peres. Alghariduse sai ta Sargvere koolis. 1927. aastal lõpetas ta Järva Maakonna Paide Ühisgümnaasiumi kolmanda lennu reaalharu. Järgmised kaks aastat teenis Komendant sõjaväes, kus ta sai täieliku tehnilise väljaõppe lahingumasinate käsitlemisel ja lipniku aukraadi.

Insenerist sugulase, Tartusse 1920. aastail Vabadussilla ehitanud Konstantin Zereni õhutusel, kes lubas Augustit edasiõppimisel aidata ja hiljem oma firmas osanikuks võtta, otsustaski Komendant ehitusinseneri ameti kasuks.

Aastail 1929–1934 õppis ta Dresdeni Tehnikakõrgkoolis. Komendant oli tugev matemaatikas, oma ülikooliõpingute kõrvalt Dresdenis andis ta matemaatikatunde ja tegi staatikaarvutusi. Kogu stuudiumi aja vältel töötas Komendant suviti Eesti ehitusplatsidel, kus ta Zereni käendusel tegutses kümniku ja töödejuhatajana. Komendant lõpetas kõrgkooli raudbetooni staatika erialal. Lõpueksami hindeks märgiti saksa kombe kohaselt 2a (gut bestanden), diplomitöö arvati 1b (sehr gut) vääriliseks. Tema õpetajaks seal koolis oli Kurt Beyer, sellase Euroopa tunnustatumaid raudbetooni asjatundjaid.

Insenerina Eestis

Naasnud diplomeeritud insenerina Eestisse, sai Komendandi esimeseks töökohaks teedeministeerium, kuhu kolonelist minister Otto Sternbeck parasjagu ministeeriumi avalike tööde osakonda koondas noori ärksaid arhitekte ja insenere. Üks esimesi vastutusrikkaid ülesandeid, mis Komendandile anti, oli kavandada raudbetoonist angaar kaitseväe lennuväljale Tartus. See projekt realiseerus ning tõstis Komendandi kohe raudbetooni asjatundjate esiritta. Sellele järgnesid riigiraamatukogu Toompeal, Ülemiste lennuvälja maandumisrajad, vesilennukite maandumissild ja muud objektid.

Tallinna linnas Paksu Margareetaga külgnev Suure Rannavärava eesvärav

Palju vaeva kulus Komendandil vanade konstruktsioonide tugevdamisele Kawe keldris, Narva ketrusvabrikus, Voltas ning Suure Rannavärava eesväraval. Üle Pika tänava ulatuv eesvärava tugevasti läbinõtkunud võlv vajas tehnilist lahendust. Komendant tuli mõttele riputada see võlv tagamüüri õõnsusse peidetud kandetala külge. Tänu sellele kavalale lahendusele elas eesvärav üle Tallinna pommitamise 1944. aasta sügisel ja püsib tänaseni alles vanalinna ühe vaatamisväärsusena.

Komendant oli ministeeriumis inseneri ametikohal 1934–1936. 1937. aastal läks ta riigitöölt erasektorisse, asutades Tallinnas raudbetoonikonstruktsioonide projekteerimise inseneribüroo.

Komendandi projekteerimistegevus oli viljakas, temast sai üks peamisi insenerikonstruktsioonide projekteerijaid Eestis. Kokku jõudis ta projekteerida enne sõda Eestis umbes 40 monoliitraudbetoonist põhikonstruktsiooniga ehitist.

Komendant tegi ka Suure Munamäe vaatetorni staatika- ja dünaamikaarvutused. Tähelepanuväärsed olid ka Tallinna sadama külmhoone (kuuekorruseline raudbetoonist seenvahelagedega tarindatud hoone, ehitatud 1938–1939), Tallinna sõjasadama kütusehoidla, viljasilo ja veetorn Tartus, Maardu fosforiiditehas, Tallinna–Narva maanteesillad.

Kadrioru staadioni tribüün

Kadrioru staadion. Avati pärast põhjalikku renoveerimist 1938. aastal. Foto on tehtud 2006. aastal

Kevadel 1936 keelati varisemisohtlikuks muutunud Kadrioru staadioni tribüüni kasutada. Kolme arhitekti vahel peetud valikvõistluse uue tribüüni eelprojekti saamiseks võitis Elmar Lohk. Vajalike konstruktsiooniarvutuste tegemiseks kaasas Lohk Komendandi. Sügiseks oli projekt valmis. Ehitatud aastail 1936–1937, ehitustööd teostas ehitusettevõtja Eduard Olari. Konstruktivistlikus stiilis väljapeetud Kadrioru staadioni tribüünist sai Komendandi Eestis tehtud töödest silmapaistvaim raudbetoonehitis. Tribüünide varikatus kujutab endast konsoolset 50 meetrit pikka ribiplaati, mille muutuva kõrgusega ribid paiknevad ülalpool plaati. Varikatuse konsoolne väljaulatus on 12,8 meetrit. Konsoolne varikatus oli küll väljaulatuselt Euroopa pikimaid, kuid jääb tublisti alla Pier Luigi Nervi projekteeritud ja 1932. aastal valminud Stadio Giovanni Berta tribüünile Firenzes.

Konsoolse varikatuse autorsus

Tehnilisel projekteerimisel osalesid staatikutena-konstruktoritena ka Heinrich Laul ja Tarmo Randvee, sel ajal ise olid veel üliõpilased. Palju aastaid hiljem on nii Laul kui ka Randvee nimetanud tribüüni konsoolset varikatust oma loominguks. 1990. aastal kirjutas Laul ühes artiklis, et: "Juhtus nii, et tribüüni projekteeris insener August Komendant, minu ülesandeks jäi projekteerida varikatus".

Sirbis 2010. aastal ilmunud artiklis möönavad kogumiku "Heinrich Laul 100" koostajad Maris Suits ja Carl-Dag Lige varikatuse autorsuse küsimuses, et tagantjärele on raske kindlaks teha meeste omavahelist tööjaotust ning arvavad, et praeguste uurimistulemuste põhjal paistab, et staadionitribüüni peamised konstruktorid olid ikkagi Komendant ja Randvee ning Heinrich Laul tegi ainult varikatuse deformatsiooniarvutuse, et prognoosida pragude tekkimise mõju ehitise konstruktsioonile.

Tehnikaülikooli õppejõuna Koplis

Tallinna Tehnikaülikooli peahoone aastail 1934–1964. Foto aastast 1996

Eesti ainsas tehnikakõrgkoolis, Tallinna Tehnikainstituudis, mis 1938. aastal nimetati ümber Tallinna Tehnikaülikooliks, luges raudbetoonikursust professor Ottomar Maddison, tehnilise mehaanika ja raudkonstruktsioonide professor. August Komendandile, kes oli Dresdenis professor Kurt Beyeri juures õppinud, pakuti õppeülesandetäitjana lugeda raudbetoon- ja puitkonstruktsioonide kursusi. Nii sai Komendandist kolmeks aastaks (1937–1939) tehnikaülikooli lektor. Kui Komendant jõudis oma loengutsüklis staatikaga määramatute varrassüsteemide arvutusmeetoditeni, siis õpetas ta üliõpilastele ka uuemaid arvutusmeetodeid, mis sundis teisi õppejõude need samuti omandama, lõpuks oli seda sunnitud tegema ka professor Maddison ise. Tänu ajutisele õppeülesande täitjale oli Tallinna Tehnikaülikool jõudnud ehitusmehaanika kursuse esitamisel Euroopa parimate ülikoolide tasemele.

Professoriks kandideerimine

Ottomar Maddison

Kui 1939. aastal kuulutati Tallinna Tehnikaülikoolis välja konkurss puu-, massiiv- ja raudbetoonkonstruktsioonide professuurile, kandideeris sinna kaks meest: August Komendant ja Hugo Oengo. Kummalgi neist ei olnud professoriks saamisel nõutavat doktorikraadi, mistõttu väljavalituks osutunu saanuks adjunktprofessoriks. Komendandil olid põhjalikud erialateadmised, hea konstruktorivaist ja rikkalik tegeliku töö kogemus, kuid erinevalt Oengost, vähene teadusalane tegevus. Vakantne professuur oli professor Maddisoni laiahaardelise tegevusvälja piirimail. Tema tahtis sellel kohal näha oma kauaaegset assistenti Oengot. Valiku otsus sõltus kolmest arvustajast.

Teedeehituse professor Oskar Martin ja vesiehitiste professor Vladimir Paavel eelistasid professori kohale Komendanti. Martin argumenteeris sellega, et "edaspidine kandidaadi täiendamine teadusliku töö ja laboratoorse uurimise alal on tehnikaülikooli juures hõlpsam kui suureulatuslise ehituspraktika saamine välisehitiste juures". Paavel kirjutas järeldusotsuses, et "Komendandi valimine tagaks paremini viljakat õppetegevust kui ins. H. Oengo valimisel. Ka teaduslises tegevuses võiks ennustada insener Komendandile elulähedasemat suunda kui teisele kandidaadile".

Kuid otsustavaks sai Maddisoni arvustus, mis sisaldas hulgaliselt kiidusõnu lemmikõpilasele Oengole ja kriitilisi märkusi Komendandi kohta. Järeldusotsuses kirjutas Maddison: "vaatamata suurele arvule tema poolt koostatud arvutisele, kahjuks ei ole ins. A. Komendant leidnud võimalust tuua arvutusmeetoditesse uuendusi või täiendusi. Kui praktiline insener on A. Komendant seisnud kõrval teaduslikust tööst ja seega jäänud puutumata ka teaduslikust vaimust." Tehnikaajaloolane Vahur Mägi on kommenteerinud seda traktaati meenutava Maddisoni arvustust järgmiselt: "Kahtlen, kas eesti teaduslikus kirjasõnas üldse leidub jesuiitlikumat kirjatükki." Maddisoni tahtmine jäi peale, Oengo valitigi adjunktprofessori kohale.

Tehnikaülikoolis peetud loengute põhjal alustas August Komendant eestikeelse raudbetooni käsiraamatu koostamist. Esimene osa (156 lehekülge masinakirjas) oli käsikirjana 1939. aastal olemas, kuid sõja ning sunnitud emigreerumise tõttu jäi see tal lõpetamata.

Alles kaks kümnendit hiljem ilmus Heinrich Laulu sulest esimene eestikeelne raudbetooniõpik.

Saksamaal

1944. aastal Komendant lahkus perega Eestist, temast sai Dresdeni Tehnikakõrgkooli, kus ta oli kümmekond aastat tagasi ise õppinud, lektor. Doktoriväitekirja kaitsmise järel kutsuti ta juhtivaks inseneriks Saksamaal paikneva Ameerika väekoondise peakorteri juurde. Selles rollis oli ta viis aastat (1945–1950).

Sylvensteini pais Ülem-Baieris

Komendant oli hiljem rääkinud ühe juhtumi, kus USA 3. armee juhataja kindral George Patton käskis tal välja selgitada, kas pooleldi purustatud sillast on võimalik tankidega üle sõita. Komendant, tutvunud silla tehnilise seisundiga, tähistas kiiresti harja ja valget värvi kasutades lookleva, kuid ohutu tee üle silla. Selle lainelise tähise järgi saidki tankid üle silla. Tankide järel sõitis ka Patton ise sillast üle.

Töötades sõjajärgsel Saksamaal oli Komendandi ülesandeks jälgida sõjas kahjustatud ehitisi, mille konstruktsioonid olid küll kannatada saanud, kuid mis siiski veel seisid püsti. Tema soovitusel hakati autoteede betoonist katteplaatides kasutama eelpingestatud sarrust. Komendant osales ka sõjast kahjustatud sildade taastamisel.

Koos Berliini ülikooli professor Franz Dischingeriga töötas Komendant välja tammikonstruktsiooni, mis lubas oluliselt kokku hoida nii ehitamiseks kuluvat aega kui ka vajaminevaid materjale. Nende kahasse tehtud projekti järgi püstitati 1950. aastatel Saksamaal Isari jõele Sylvensteini pais. Ehitis on kaarekujuline, koosnedes kolmest erineva kõrgusega silindrilisest koorikust, nende eelpingestatud püsttrossid ankurdati dolomiitkalju taha. Pais tõstab vee 44 meetrit jõepõhjast kõrgemale. Leidlik insenerilahendus patenteeriti.

Pärast sõda Ameerika Ühendriikides

August Komendant emigreerus 1950. aastal Ameerika Ühendriikidesse. Elama asus ta New Yorgi lähistel asuvasse väikeasulasse Upper Montclairi. Aastail 1950–1953 töötas Komendant insenerina keemiakontsernis DuPont. Saanud New Yorgi osariigilt vastava litsentsi, tegutses Komendant 1953. aastast sõltumatu insenerina; ta on olnud arhitektide, tellijate ja ehitusettevõtjate nõustajaks, pälvides laialdase tunnustuse pingbetoontarindite konstruktori ja propageerijana.

Tööreis Lõuna-Koreasse

Lõuna-Korea esimene president Syngman Rhee

Pärast Korea sõja lõppu (1953) kaasati paljud ettevõtted Lõuna-Korea ülesehitamisse, sealhulgas tööstusettevõte Kuksaing Industrial Co Ltd., kelle New Yorgi harukontori kaudu oli Komendant teinud firma tellimusel paarkümmend eelprojekti. 1954. aastal tehti talle ettepanek tutvuda konsulteeriva inseneri rollis olukorraga kohapeal. See viiski Eesti Vabariigi passiga reisiva mehe üle Tokio Kagu-Aasiasse. Kuu aja vältel sõitis ta Lõuna-Korea risti ja põiki läbi; sõjas tugevasti kannatada saanud riik oli varemeis. Saatjaks ja tõlgiks oli kogu reisi vältel kohalik arhitektuuriprofessor. Nähtu põhjal tehtud ettepanekud esitas Komendant Lõuna-Korea valitsusele; tal oli eraldi kohtumised tööstus-kaubandusministriga, transpordiministriga ja kaks korda peaministriga. Oli ka kokkusaamine Seouli linnapeaga, kes lootis saada Komendandilt toetust oma linna taastamiskavadele.

Riigi presidendi Syngman Rheega kohtus ta kolmel korral. Esimene kohtumine kestis umbes kolm tundi. Kuulanud vestluse käigus Komendandi ettepanekud ära, palus president need ka kirjalikult esitada, mida Komendant järgmisel päeval ka tegi. Hiljem on Komendant iseloomustanud Korea presidenti kui realistlikku riigimeest, tugeva karakteriga. Rhee nägi oma 79 aasta kohta väga hea ja energiline välja. Ta valdas ka hästi inglise keelt.

Moodsa tööstuse planeerimise teemal pidas Komendant loengu Seouli Rahvusülikoolis. Eraldi loengu luges ta inseneridele, teemaks Koreale sobilikud ehituskonstruktsioonid. Mõlemas loengus oli saal rahvast täis.

Pingbetoontoodete tehased

Ettevõtliku inimesena oli Komendant monteeritavate pingbetoonist ehitustoodete tehase rajajaid, tehas valmis 1955. aastal New Yorgist 40 miili põhjas Norwalkis. Koos kahe ameeriklasega asutatud tehas PPP Corporation tootis silla- ja laetalasid, katusetalasid, koorikkatuseid, kergekaalulisi plaate, veetorne, poste ja muid vajalikke ehituselemente. Tehase tehnoloogia ja seadmed olid enamjaolt Komendandi enese looming.

Ka teinegi pingbetoontooteid väljastav tehas pandi käima mõni aeg hiljem (1956). Tehas jäi New Yorgist lõunasse – Lakewoodi. Selle eestvedajad olid kohalikud eestlased, kes asutasid osaühingu Lakewood Prestressing Co. Osanikeks võetigi ainult eestlasi, keda oli kokku 64. Komendandi roll oli projekteerimine ja konsulteerimine. Äriedu ettevõttel siiski kauaks ei jätkunud ning mõni aasta hiljem müüdi tehas oksjonil maha.

Louis Kahniga koostöö algus

Komendant ja Kahn kohtusid 1956. aastal. Mehed leidsid kiiresti kontakti, kui Kahn sai Komendandilt teada, et ta polegi sakslane, nagu Kahn esialgu oli arvanud, ning asjaolu, et Kahn on Eesti juurtega. Varsti pärast tutvust külastas Kahn koos oma üliõpilastega eelpingestatud betooni tehast New Jerseys Lakewoodis, kus Komendant oli kaastegev konsultandina. Kahn oli nähtust vaimustatud, sest ta nägi nende tehniliselt kõrgel tasemel elementides tõhusat arhitektuurset potentsiaali.

Pennsylvania ülikooli Richardsi meditsiiniuuringute laborid

Sestpeale algas kahe Eestist pärit mehe viljakas koostöö, mis kestis kuni Kahni surmani 18 aastat hiljem. Louis Kahn oli 20. sajandi mõjukamaid arhitekte, August Komendant tema kõige olulisem koostööpartner.

Richardsi laborid

Varsti pärast Lakewoodi tehase külastust tegi Kahn Komendandile ettepaneku võtta enda peale Philadelphias Pennsylvania ülikooli linnakusse kavandatavate Richardsi meditsiiniuuringute laborite konstruktiivse osa projekteerimine. Komendant lahendas hoone kandekonstruktsioonid pingbetoonist monteeritavate elementidega. See võimaldas neid monteerida kraanadega kiiresti ja valutult ehitusobjektil. Raamsõrestikena kavandatuna jäid nendesse suured nelinurksed õõnsused (vaata [1]). Õõnsused kasutati ära torustike ja kaablite paigaldamiseks. Vajadus ripplagede järele, et midagi varjata, jäi ära, sest konstruktsioon ja kommunikatsioonid moodustasid justkui ühe terviku. Arhitektuurialases kirjanduses kiideti Kahni julguse eest kasutada Komendandi eel- ja järelpingestatud betoontalasid kujunduselementidena.

Greensburgi trükikoda ja kirik New Yorgis

Rochesteri esimene unitaarne kirik New Yorgis

1958 algas Komendandi jaoks uus koostööprojekt Kahniga: Pittsburghi ajalehe Greensburg Tribune-Review trükikoja projekteerimine. Asukoha valik langes Greensburgile (vt lõpptulemust siit [2]).

Järgmisel aastal (1959) algas järgmine koostööprojekt Kahniga, seekord New Yorki rajatava Rochesteri esimese unitaarse kiriku projekteerimine. Selle projekti juures seisis Kahn silmitsi probleemiga, kuidas toestada raske betoonist saali laekonstruktsioon saali laenurkadesse kavandatud suurte valgusšahtide vahele nii, et saali keskel vältida poste ja talasid. Probleemi lahendas Komendant pingbetoonist katuseplaadiga.

Paul Goldberger, New York Timesi arhitektuurikriitik ja Pulitzeri preemia laureaat, on hinnanud seda hoonet kui "üht suurimat sakraaltarindust 20. sajandil".

Salki instituut

Salki Bioloogiliste Uuringute Instituudi rajaja Jonas Salk soovis, et San Diegos La Jollasse ookeani kaldale rajatava hoonete kompleksi projekteeriks Louis Kahn. Pärast oma alma materile kärbitud eelarvega Richardsi laboritornide projekteerimist oli Kahnile Salki ettepanek igati meeltmööda. Oli ette öeldud, et instituudi ruumide kasutus pidi olema võimalikult paindlik; tuli tagada, et vajadusel saaks laboriinventari valutult teisaldada teise kohta.

Kahn, Komendant ja mehaanikainsener Fred Dubin töötasid välja tellijapoolse laborispetsialisti Earl Wallsi abi kasutades variantlahenduse, mis koosnes kahest murtud plaatide reast, mille vahele jäi laboriruum ning põhines õõnsatel vahelae paneelidel, mille sees olid torustikud ja kaablid, ning kus ventilatsioonikanalid paiknenuks kahe plaadi all ripptala sees. Lahendus tagas, et suures laboriruumis iga punkt asus kommunikatsioonide ühenduskohast kuni kolme meetri kaugusel.

Salki instituudi laborihoone läbilõikeline skeem. Kolm laborikorrust, iga korruse kohal tehniline korrus

Kui aga projekteerimiseks ettenähtud tähtajad hakkasid lähenema, teatas Salk ootamatult, et projekteerija valitud kolmemeetrine moodul ei võimalda siiski tuua torustikke ja kaableid nii tihedalt, kui tema kujutles, ning lükkas Kahni variandi tagasi. Tuli välja mõelda uus lahendus. Aega oli vähe ja Kahn "laenas" lahenduse Richardsi ristlõikest – raamsõrestike jada, lisas raamsõrestike madalama vöö kõrgusele perforeeritud plaadi, et füüsiliselt eraldada tarindid, torustikud ja kaablid all asuvatest puhastest laboriruumidest. Sellega oli Kahn tekitanud kommunikatsioonidele "oma korruse" (tehnilise korruse). Sellist tüüpi raamsõrestiktarindusi, nagu kasutati Richardsi laborites ja nüüd Salki instituudis lausa korrusekõrguseni projekteerituna, nimetatakse Vierendeeli sõrestikuks.

Arhitektuuriuurija ja Iowa ülikooli õppejõud Thomas Leslie on arvanud, et raamsõrestiku sissetoomine oli Kahni mõte ning et Komendandile jäi siis juba vastavalt uuele ideele konkreetse tarindusprojekti koostamine.

Komendant oli tellija meelemuutuse peale pahane. Algse variantlahenduse joonised oli ta jõudnud ära lõpetada. Ja nüüd – vähem kui kolme kuuga – tuli välja töötada uus konstruktiivne skeem. Hiljem on ta öelnud: "Mitte keegi ei taha projekti kaks korda teha, eriti kui teine lahendus parem pole". Komendandi arvates oli algne variant (mille tellija lükkas tagasi) parem, võrreldes raamsõrestiku variandiga, kuna see sõrestik tuli nüüd puhtast laboriruumist eraldada betoonlaega, sellega aga alumise ruumi arhitektuurne ilme tublisti kaotas.

Sellegipoolest töötas Komendant etteantud kolme kuuga välja korrusekõrgused raamsõrestikud, mille sisse mahtusid lahedalt suuremahulise ventilatsioonisüsteemi torustikud ja seadmed (vaata hoone läbilõiget [3]).

Salki instituut pälvis 1992. aastal Ameerika Arhitektide Instituudi väljaantava Kahekümne Viie Aasta auhinna.

Lahkhelid Kahniga

Kui Richardsi laborite projektiga ühele poole saadi, jätkus Kahni ja Komendandi koostöö kolmel suuremal objektil korraga. Need olid Greensburgi trükikoda Pennsylvanias, Rochesteri esimene unitaarne kirik New Yorgis ja Salki instituut Californias La Jollas.

Bryn Mawr College'i Erdman Hall

Kui trükikoja ja kiriku projekteerimisel olid kahe mehel vahel väiksemad vaidlused (näiteks kujunduse pärast), siis Salki instituudi projekteerimisel pinge kahe mehe vahel kasvas. Thomas Leslie sõnul halvasid projekteerimist nii eelarveprobleemid kui ka asjaolu, et pärast kolmeaastast tööd tuli tellija uue seisukoha pärast kogu projekt ümber teha.

Pinged kasvasid haripunkti Ida-Pakistani pealinna Dhakasse rajatava parlamendihoone eelprojekteerimisel, kui Leslie sõnul "Kahn, kes oli pakutud kavandite pärast närviline, oli enne tellijaga kohtumist Komendandi jooniste komplekti sõna otseses mõttes pihta pannud ning sellega kogu projekti ohtu seadnud". See viis selleni, et Komendant loobus Dhaka projekteerimisest. Ometi oli Dhaka projekt alanud paljulubavalt: 1963. aasta märtsis sõitsid Kahn koos Komendandiga Dhakasse uurimaks kohalike olusid, mida projekteerimise ja ehitamise juures arvesse võtta. Seejuures toimus arvukalt kohtumisi tellija poole esindajatega ning läbirääkimiste lõppakordina bankett Pakistani presidendi Ayub Khani residentsis.

Ka Bryn Mawri ühiselamute koosprojekteerimine ei läinud valutult – lahkarvamused Kahni ja Komendandi vahel olid esteetika ja finantseerimise osas. Hiljem on Komendant meenutanud oma vaidlust selle projekti juures: "Sain maruvihaseks ja ütlesin talle: "Sa väidad nagu mina ei saakski arhitektuuri mõista, kuna olen insener. Paistab, et sa oled unustanud, et sellised insenerid nagu Frank Lloyd Wright, Maillart, Torroja, Nervi ja teised on edendanud arhitektuuri rohkem kui enamik arhitekte… Kui palju teab üks arhitekt tarinditest ja betoonist? Lou, võta teadmiseks, et insenerikunst saab läbi ka arhitektuurita, aga arhitektuur ilma inseneritööta on võimatu."

Jahedate suhete perioodil, mis kestis umbes kolm aastat, ei katkenud suhted kahe mehe vahel siiski mitte täielikult. Jätkus koostöö Salki instituudi lõpetamisel ning mõlemad puutusid paratamatult kokku ka Pennsylvania ülikooli arhitektuuriosakonnas, kus nad mõlemad pidasid professoriametit.

Habitat '67

Fragment tulevikumajast Habitat '67 Montréalis

Ajavahemikus 1964–1967, kui Komendandi koostöö Kahniga oli parasjagu madalseisus, osales ta arhitekt Moshe Safdie Habitat '67 projektis Montréalis Saint Lawrence'i jõe sadamas. Noor arhitekt Safdie sai õiguse projekteerida elamukompleks Montréali maailmanäituse Expo '67 raames. Komendant oli Safdie'ga varem kokku puutunud Kahni büroos, kus Safdie oli praktikal. Safdie palvel nõustus Komendant saama projekti konstruktoriks.

Moshe Safdie

Arhitekti kavandatud kärgelamu kujutas endast näiliselt juhuslikult üksteise peale tõstetud majakarpide kogumit. Komendant lahendas projekti tehniliselt nii, et kogu karbistik tõsteti tervikuks kokku kraana abil ruumilistest elementidest (moodulitest). Kõik 354 identset moodulit valati pingbetoonist sealsamas ehitusplatsi kõrvale ehitatud ajutises valusõlmes. Ka mooduli viimistlus- ja sanitaartehnilised tööd tehti maapinnal, samuti paigaldati vannitubade ja köökide sisustus. Alles seejärel tõsteti sellisel viisil valmistatud ja sisustatud moodulid hiigelkraanaga paika oma kohale majakarbistikus. Kuna kortereid planeeriti majja eri suuruses, läks ühe korteri jaoks vaja vähemalt ühte moodulit. Suuremad korterid formeeriti kahest, kolmest või enamast moodulist.

Kokku ehitati majja 158 korterit. Igas korteril on privaatne aedrõdu. Korterid paiknevad 11 kõrgustasandil. Ülesliikumiseks on majas liftid, horisontaalliikumiseks aga tänavad teisel, viiendal ja üheksandal korrusel.

Sellise ehitise keerukus tingis üksikosade ülima täpsuse. Iga moodul kaalus 85 tonni. Nende kokkupanemisel ei tohtinud eksida üle kolme millimeetri. Arhitekt Moshe Safdie leidis, et maailmas leidub vaid üks mees, kes selle täpsuse tagab – August Komendant.

Kimbelli kunstimuuseum

Kimbelli kunstimuuseum Fort Worthis

Kimbelli muuseumi äärmine lööv. Sarnaselt teiste löövidega toetub koorikkate ka seal vaid neljale postile

Kimbelli kunstimuuseum, Louis Kahni üks meistriteoseid, valmis 1972. aastal. Kahn sai selle töö 1966. aastal, kui tema suhted Komendandiga olid parasjagu madalseisus ning viimane hõivatud Moshe Safdie Habitat '67-ga Montréalis. Kui Kahni meeskond oli valinud katusekandekonstruktsiooniks välja madalkaarse tsükloidvõlvi, pöörduti inseneritöö lahendamiseks Philadelphia insenerifirma Keast & Hoodi poole. Muret tekitas, et katuse kaarjas kuju eeldas lühikese sildega võlvi, kuid selle kava kohaselt oli katuseaken täpselt traditsioonilise võlvi suurima koormuse kohas. Kuidas lahendada? Keast & Hood maadles selle probleemiga, kuid lõpuks oli sunnitud alla vanduma. Vastus Kahnile kõlas: "selline töö käib neil üle jõu ja mingu Kahn Komendandi juurde".

Kahn pöörduski Komendandi poole. Komendant viskas plaanile kiirelt pilgu peale ja teatas – ilma arvutusteta –, et selleks, et selline plaan ellu viia, on vaja täita kolm tingimust. Kõigepealt tuleb iga "võlvi" tippu katuseakna juurde lisada aste. Teise olulise sammuna peaks võlvi otstesse tugevduseks lisama kaartalad. Kolmandaks tingimuseks, et skeem töötaks, tuleb võlvid järelpingestada, see tähendab, et enne betoneerimist asetatud terastrossid tuleb pärast betooni kõvenemist pingestada. Lõpptulemusena saame mitte "võlvid", vaid pigem betoonkoorikud. Sellise tarinduse järgi kandsid katuseosad mitte külgsuunas võlvidena, vaid nagu talad pikisuunas, sest katuseakna ja võlvikandade vaheline osa jäigastab katuse. Ning kõige tähtsam – kuna oleme võlvide asemel saanud koorikud, siis selline lahendus muudab katuse harjal pikisuunalise valgusakna koormusete seisukohalt ebaoluliseks asjaoluks.

Komendant oli Kimbelli projektis ka arhitekti väga ustav liitlane. Ta pidas enesestmõistetavaks platsil käies ehitajate töö üle kontrollida. Leslie on kirjeldanud, et Komendant pani Kimbelli ehitusel rõõmuga pähe kiivri ja jalga töösaapad ning saavutas peaaegu üksi betooniviimistluse, mis on üks parimaid nii Kahni ehitustel kui kogu maailmas. Leslie lisas, et Komendandi töö Kimbellis, lojaalsus Kahnile ja tema visioonile olid kindlasti peamised põhjused, miks Kahn projektiga töötama jäeti ja hoone üldse valmis sai.

Kimbelli Kunstimuuseum pälvis 1998. aastal Ameerika Arhitektide Instituudi väljaantava Kahekümne Viie Aasta auhinna.

Olivetti-Underwoodi tehas

Kahn ja Komendant on projekteerinud koos ka ühe tehasehoone – Harrisburgis (Pennsylvania pealinnas) kirjutusmasinate tehase Olivetti-Underwood Factory (1966–1970). Hiiglasuure pindalaga hoone koosneb 72 moodulist, iga moodul koosneb pingbetoonist katuseelemendist suurusega 330 ruutmeetrit ja katuse tugisüsteemist. Moodulit moodustavad pealtvaates 8 × 9 silmaga võrgustiku (vt üldpilti siit [4]).

Pennsylvania ülikooli professor

Meyerson Hall

Anne & Jerome Fisher Fine Arts Library, endise nimega Furness Library

Aastail 1959–1974 oli Komendant Pennsylvania ülikooli arhitektuuriprofessor, samuti nagu ka tema kolleeg Louis Kahn, Graduate School of Fine Artsi (praegu School of Design) koloriitseim kuju ja vaimne liider.

Komendant luges kraadiõppuritele teadusfilosoofiat ja insenerifilosoofiat ning käsitles oma erialaloengutes nüüdisaegseid tarindussüsteeme, tarindussüsteemides kasutatavaid materjale ja ehitusmeetodeid, aga samuti eri ehitusmeetodite võrdlevat ökonoomikat. Kord kuus luges Komendant kõikidele üliõpilastele eriloengu aktuaalsetest probleemidest, mis tavaliselt õppekavadest puudusid, näiteks tarindusest seismilistes piirkondades ja orkaanide ja tornaadode levialas, keskkonnakaitsest ja saastumisest, moodsast betoonitehnoloogiast. Lisaks loenguvormile hõlmas tulevaste magistrite õppetöö veel stuudiotööd, mis käsitles arhitektuurset projekteerimist ja linnaplaneerimist. Kolmanda õppetöövormina olid hindamiskomisjonitööd, kus analüüsiti ja kritiseeriti kraadiõppurite stuudiotöö raames valminud projekte.

Komendandi meelest olid hindamiskomisjonide koosolekud semestri kõige huvitavam õppeosa. Komisjoni liikmed, arhitektuuriosakonna õppejõud (kõik peale Komendandi ja Robert LeRicolais’ olid arhitektid), avaldasid iga projekti kohta arvamust. Üliõpilastel oli põnev jälgida professorite vaidlusi. Karmimad hinnangud tulid tavaliselt inseneridelt. Astuti dialoogi ka üliõpilastega. Kord ütles Komendant ühele kraadiõppurile "Teie töö ei sisalda midagi sellist, millele teie omistate nii kõrgeid väärtusi. Usun, et arhitekt on kohustatud teenima arhitektuuri, nii nagu mina teenin inseneriteadust, mis tähendab mulle kõike, ehk nagu ütleks professor Kahn: arhitektuur on minu religioon. Kui ma projekteerin, ei ole mul asja ei humaanse ega millegi muuga; nii peaks olema ka arhitektil."

1960. aastate alguses plaanis ülikool ehitada Graduate School of Fine Artsile uue õppehoone. Enesestmõistetavalt lootis Kahn, et projekti tegemine usaldatakse talle. Ta oli jõudnud juba paluda Komendandi kaastööd projekteerimisel ja konstrueerimisel. Kuid sellest tööst jäi Kahn ilma, väidetavalt poliitilistel põhjustel. Hoone, mida hakati kutsuma Meyerson Halliks, ehitasid teised ja see valmis 1967. aastal. Graduate School of Fine Arts kolis sisse. Protestiks keeldus Kahn oma meistriklassiga sinna üle kolimast ning jäi edasi Meyerson Halli vastas asuvasse Furness Librarysse kuni oma surmani 1974. aastal. Komendant on oma Kahnile pühendatud raamatus väitnud, et Meyerson Hallil pole arhitektuurilist väärtust.

Pärast Pennsylvania ülikoolist lahkumist 1974. aastal töötas Komendant aastail 1975–1976 New Yorgis Pratti Instituudis külalisprofessorina. Seal luges ta teadus-ja tehnikafilosoofia kursust.

August Komendant töötas väga kõrge vanuseni, kuni 1988. aastani. Neli aastat hiljem raske haiguse tõttu tema elutee katkes. New York Times avaldas järelehüüde.

Inseneritöid

Märkus: järjestatud projekteerimise algusaasta järgi, tagumine aastaarv märgib ehitise valmimise aastat

Ameerika Ühendriikides

Philadelphia politsei peamaja, tuntud kui Philadelphia Roundhouse

• Pennsylvania Ülikooli Richardsi meditsiinilaborid (1957–1965, arhitekt Louis Kahn)
• Greensburgi trükikoda (1958–1962, arhitekt Louis Kahn)
• Yale'i Ülikooli söögisaalid New Havenis (1959–1961, arhitekt Eero Saarinen)
• Rochesteri esimene unitaarne kirik (1959–1969, arhitekt Louis Kahn)
• Salki bioloogiliste uuringute instituut San Diegos (1959–1965, arhitekt Louis Kahn)
• Philadelphia Roundhouse, Philadelphia politsei peamaja (1961–1963, arhitektibüroo Geddes Brecher Qualls & Cunningham)
• Olivetti-Underwoodi tehas Harrisburgis (1966–1970, arhitekt Louis Kahn)
• Kimbelli kunstimuuseum Texases Fort Worthis (1966–1972, arhitekt Louis Kahn)

Mujal

• Dhaka parlamendihoone (1962–1983, arhitekt Louis Kahn, Komendant lahkus projektist 1964)
• Tulevikuelamu Habitat '67, Montréalis (1964–1967, arhitekt Moshe Safdie)
• Palazzo dei Congressi Veneetsias (1968–1974, arhitekt Louis Kahn, jäi ehitamata)

Teosed

• "Prestressed Concrete Structures" ("Pingbetoonkonstruktsioonid"), 1952

Monograafia põhines tema kogemustel kahjustatud sildade taastamisel kasutatud pingbetooni erinevaid meetodeid analüüsides. See töö tutvustas Ameerikas esmakordselt Euroopa uusimat pingbetooni tehnoloogiat, inseneriringkondades saatis seda suur menu ja tegi temast selle valdkonna tunnustatud autoriteedi. Raamatust ilmus üle kümne uustrüki ning seda tõlgiti hiina ja 1959. aastal vene keelde. Nõukogude Liidus võeti see kasutusele tehnikakõrgkoolide õpikuna.

• "Contemporary Concrete Structures" ("Nüüdisaegsed betoontarindid"), 1972

Monograafia pingbetoonkonstruktsioonide arvutamisest ja tehnoloogiast. Koos paarkümmend aastat varem avaldatud kuulsaima Komendandi publikatsiooniga kuuluvad need kaks eesti inseneri kirjutatud teost nüüdseks maailma ehituskirjanduse klassika varasalve.

• "18 years with Architect Louis I. Kahn" ("18 aastat arhitekt Louis I. Kahniga"), 1975, eesti keeles ilmunud 2019. aastal Epp Aareleiu tõlkes.

Louis Kahn

1975. aastal avaldas Komendant oma kolmanda kuulsa raamatu ([5]). Selles on ta haaravalt kirjutanud Kahnist kui arhitektist, õpetajast ja poeedist – mõttetargast ning loojast, kes ei tunnistanud kompromisse ja kellele arhitektuur oli usk.

Kahn oli põhiolemuselt kunstnik. Tal puudusid praktilised ja sügavad teoreetilised teadmised – seetõttu projekteerimise praktilise osa juhendajana oli ta nõrk. Kuid inspiratsioonis oli ta ületamatu. Tugev oli ta ka meeskonnatöö innustajana, samuti kriitikuna.

Üldiselt on Kahni peetud ikka filosoof-arhitektiks. Komendandi nägemust mööda olnuks õigem teda pidada hoopis poeet-arhitektiks. Paljudele tegevarhitektidele ta aga meeltmööda ei olnud. Nad ei mõistnud, kuidas sai poeet olla ühtlasi hiilgav arhitekt. Nende meelest oli Kahni jutt vastuolus tema tähtteostega arhitektuuris.

Oli hetki, kus ka Kahn ei suutnud tellijaile veenvalt põhjendada intuitiivselt saadud õigeid lahendusi. Juudi memoriaalkomitee soovis, et memoriaalansamblis Battery Parkis New Yorgis oleks "kuus mingit asja", mis sümboliseeriksid koonduslaagrites hävitatud kuut miljonit juuti. Kahn tuli mõttele lahendada seda klaasist raskete kuupide kaudu. Ta tegi kuue kuubiga mitmeid makette (vaata [6]), paigutades neid erinevalt, kuid intuitiivselt tundis, et vaja on lisada vee üks kuup. Ta tegi vastava maketi ja esitas tellijale, kuid tema arhitektuurilisi põhjendusi seitsmenda kuubi lisamise osas ei aktsepteeritud ning projekt lükati tagasi. Nõutuna küsis Kahn Komendandilt nõu. Komendandi vastus oli ühene – ainuõige on seitsme kuubiga lahendus. Selle peale Kahn küsis: "August, ma olen nõus, kuid kuidas sa põhjendad seitset kuupi?", millele Komendant vastas: "Kuus miljonit inimest on surnud, tõsi küll, kuid surmast ja tuhast kasvab uus elu – seitsmes kuup sümboliseeribki seda. Kõik teised kuubid on tumedad ja elutud, ainult keskmine olgu valgustatud." Kahnile vastus meeldis. Sellise põhjendusega esines ta uuesti tellija ees. Nüüd kiideti projekt üksmeelselt heaks.

Selles raamatus tõi Komendant välja Ameerika ja Euroopa arhitektuuriõppe erisused. Sel teemal oli ta ka Kahniga korduvalt arutlenud. Kahn teadis väga hästi, et tema inseneriteadmised olid nõrgad ning pidas selles süüdlaseks oma ülikooli (Kahn lõpetas Pennsylvania ülikooli 1924. aastal). Insenerieriala kui teadust õppis ta alles Komendandi kõrvalt. Erinevalt Ameerikast, kus arhitektuuritudengile õpetatakse inseneriasjandust pealiskaudselt, õpetatakse Euroopas tulevastele arhitektidele teaduse ja tehnika põhimõtteid ning tulevastele ehitusinseneridele tutvustatakse mitme semestri jooksul arhitektuuri esteetilisi printsiipe. Kui kord üliõpilane küsis Komendandilt: "Mida peab tegema noor arhitekt, et saavutada edu?", vastas Komendant: "Õppima insenerieriala!"

Tehnikaajaloolase Vahur Mäe hinnangul on selle mälestusteraamatu näol tegemist maailmaklassikaga ja ingliskeelsete maade arhitektuuri- ja ehitusringkondades väga hinnatud teosega ning avaldas kahetsust, et seda pole tõlgitud eesti keelde (2019. aastal ilmus tõlgituna eesti keelde kommunikatsioonifirma In Nomine väljaandena).

• "Practical Structural Analysis for Architectural Engineering", 1987

Artikleid

• A. Komendant. "Tallinna Kadrioru staadioni raudbetoon-tribüün" – Tehnika Ajakiri, 12/1937. Lk 278–282
• August Komendant. Kahn kui poeet-filosoof ja arhitekt-õpetaja Ehituskunst 47–48
• Carl-Dag Lige (koostaja ja sissejuhatuse autor). Betoonist võlutud : ehitusinsener August Komendant. Valik August Komendandi artikleid (graafiline disain: Marje ja Martin Eelma; tõlkijad Epp Aareleid jt; eessõnad: Triin Ojari, William Whitaker). Tallinn : Eesti Arhitektuurimuuseum, 2022. 431 lk

Tunnustus

August Komendant pälvis 1978. aastal Ameerika Arhitektide Instituudi auhinna AIA Honors for Collaborative Achievement arhitektide elukutset mõjutavate tööde eest.

Isiklikku

August Komendant elas perega enne sõda Tallinnas Raua tänaval. 1944. aastal siirdus Saksamaale ka Augusti vend Verner oma perega. Verneri pere emigreerus 1950. aastal USA-sse. Verneri poeg Aado Kommendant teenis USA armees lendurina ja hukkus Vietnami sõjas.

August Komendandi esimene abielu lagunes. Tema lapsed esimesest abielust olid tütar, hilisem arhitekt Merike Komendant Phillips, ja poeg, hilisem insener Jüri Komendant (sündinud 1941).

Hiljem oli August Komendandi elukaaslane näitleja ja laulja (sopran) Helmi Aren. Tuntud ooperisolist ja ooperiprimadonna oli nooruses matemaatikahuviline. Sellealaseid võimeid rakendas ta hiljem Ameerikas, kui üksikesinemised jäid juba harvadeks, oma abikaasa ulatuslike projektide arvestuste ja tema raamatute korrektuuri tegemisele.

Kirjandus

• "Arvustajate arvamused kandideerijate kohta puu-, massiiv- ja raudbetoonkonstruktsioonide professuurile". Tallinna Tehnikaülikooli Toimetuste Lisad nr 1. Tallinn 1939
• "Eesti insener Korea ülesehitustöödel nõuandjaks" – Vaba Eesti Sõna, 29. juuli 1954
• "Eesti insener projekteeris Kanada maailmanäitusel ehitusime" – Vaba Eesti Sõna, 20. aprill 1967
• Eneken Helme. "Komendant, August, ehitusinsener". // Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Tallinn 1996. Lk 196–197
• Vahur Mägi. Minerva rüütlid. "Mees kes ei mahtunud paati". Tallinn 2005. Lk 297–304 (esmakordselt ilmunud ajakirjas Aja Pulss, 1991)
• Toivo Tammik "Kahn jõudis Eestisse tagasi, Komendant mitte veel". Sirp, 27. oktoober 2006
• Thomas Leslie. "Vältimatud nuhtlused". Maja, 16. jaanuar 2007
• Eesti teadlased ja insenerid välismaal. Vahur Mägi. "August Komendant maailma ehitustandril". Teaduste Akadeemia Kirjastus. Tallinn 2011. Lk 190–200
• Carl-Dag Lige (koostaja ja sissejuhatuse autor). Betoonist võlutud : ehitusinsener August Komendant. Valik August Komendanti artikleid (graafiline disain: Marje ja Martin Eelma; tõlkijad Epp Aareleid jt; eessõnad: Triin Ojari, William Whitaker). Tallinn : Eesti Arhitektuurimuuseum, 2022. 431 lk

Välislingid

• Eesti ehitusinsener August Komendant ERRi saatesarjas "Labor". 25. aprill 2010
• Philadelphia Roundhouse, arhitekt Robert L. Geddes. Video
• Pilt August Komendandist (vasakul); foto tehtud 1973