Kalaranna fort

Allikas: Vikipeedia
Kalaranna fort. Makett kujutab hilisemat vangla-aega koos lisaehitistega

Kalaranna fort on Tallinnas mere ääres asuv ehitisekompleks, mis algselt ehitati kindlusehitisena (fort). Kompleks asub Tallinnas Kalamaja asumis aadressil Kalaranna 28/ Vesilennuki 2 ja 4.

Forti hakati ehitama keiser Nikolai I korraldusel 1829. aastal ja see valmis peamiselt 1840. aastal. Selle põhiosa moodustasid kaitsekasarmud, seetõttu on ametlikus vene keeles nimetatud kogu kompleksi Oboronitel'naja kazarma (Оборонительная казарма).

Alates 1869. aastast on kompleksi kasutatud hariliku kasarmuna, siis asendus nimetus "Kaitsekasarm" tasapisi nimega "Patareikasarm". Alates 1920. aastast tegutseb fordis vangla, sellest ajast tuntakse kompleksi üldiselt lühema nimega "Patarei". Tänapäeval on eriti rahvapärast kasutusel mitmeid kombineeritud (üldiselt vigaseid) nimetusi (nt 'Patarei merekindlus' vms).

Kompleksi põhiosa on alates 13. maist 1997 Eesti Vabariigi kultuurimälestis nr 8485.[1]

Eellugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna linnamüürist eemale ehitati sadama kaitseks juba keskajal mingeid kindlustusi. Esimesi linnast eemale viidud linna kaitsvaid kindlusi kavandati alles Rootsi ajal, 17. sajandi I poole lõpul. Mitmesugused kavad käsitlesid Tallinna randa, aga hõlmasid juba ka Tallinna lahte ning lahe-äärseid saari ja poolsaari. Üht-teist jõuti ka valmis teha, enne kui Suur Põhjasõda Rootsi võimu Eesti aladel ja Vene oma vastu välja vahetas. Üks valminud ehitistest oli linnast loodes, Kalamaja-Köismäe-Kalaranna piiril paiknenud muldkindlustis, mida üldiselt kasutati õppepatareina.

Pärast Tallinna alistamist 1710. aastal võtsid venelased linna ning eriti sadama ja laevasõidutee kindlustamise tõsiselt käsile – sõda kestis veel ju edasi. Rootslaste patarei kohale ehitati uus ja suurem, mida edaspidi tunti Eestimaa patareina. Pärast Tallinna lahe idakaldale sarnase patarei ehitamist anti neile uued nimed – Kalarannal paiknes nüüd Läänepatarei ja Maarjamäe all Idapatarei. Patareid korrastati oluliselt pärast Läänemerel 1726. aastal tekkinud pinevat olukorda.

Järgmise saja aasta jooksul ei võetud seal enam midagi suuremat ette. Isegi Vene teenistuses olnud madalmaalase Jacob Eduard de Witte 1791. aastal koostatud kõige hiiglaslikum Tallinna kaitsekava nägi ette Läänepatarei pea samasugusena säilitamist, hoolimata oma muudest tohututest ümberehitusmahtudest.

Tallinna 1820. aasta kaitsekava[muuda | muuda lähteteksti]

Suurte muldkindlustiste aeg hakkas otsa saama. Uute, Preisimaalt lähtunud ideede alusel hakati Venemaal 19. sajandi alguses kavandama kindlusi kui suurtükkidega varustatud suurte kiviehitiste võrku, kus iga "võrgusõlm" suudab toetada oma naabreid.

Ühe sellise 1820. aastal koostatud suure kava alusel pidi uusi kindlustisi ehitatama ka Tallinna. Praegu teadaolevalt kavandati vähemalt 8 kiviehitiste kompleksi püstitamist või olulist rekonstrueerimist. Neist on kavandatud asukoht teada neljal – suur fort Kalaranna lääneossa, Montalembert-tüüpi suurtükitorniga fort Väike-Paljassaarele ja Pirita jõe suudmesse ning olemasoleva Topeltpatarei ümberehitamine. Ülejäänud nelja kavandatud ehitise asukoht pole täpselt teada.

Tegelikult valmis 1824. aastaks ainult üks fort Väike-Paljassaare loodeotsas, mille suurtükitorni tunti eesti keeles hiljem Valge tornina. Kalaranda ehitati suur fort juba järgmises kaitsekavas muudetud kujul.

Tallinna 1827.–1828. aasta kaitsekava[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinna uus kaitsekava koostati 1827. aastal. Selles nähti ette Tallinna lääneküljele nelja suure fordi ehitamist – Kalaranda (sama mis 1820. aasta kaitsekavas), Kalamajja, Kelmikülla ja Tõnismäele (need on praegused määratlused, selleaegsed nimed ja liigitus pole teada). Esimesena hakati ehitama kõige suuremat ja tähtsamat forti Kalarannas ja neljast kavandatud ehitisest saigi ainsana valmis vaid see.

Kalaranna fort[muuda | muuda lähteteksti]

Kõige tähtsam ja suurem fort oli põhjapoolseim, Läänepatarei kohale Kalaranda kavandatud ehitisekompleks (teistest umbes kolm korda suurema pindalaga). Selle keskmes olnuks kivist mitmekordne suurtükihoone ning see pidi kaitsma nii maa-, ranniku- kui ka mererinnet. Kompleks koosnes kahest suurest kivihoonest, muldvallidest, vallikraavidest ja mitmest muust ehitisest. Suurima hoone – goržihoone – ühise kaitse- ja majutusfunktsiooni järgi nimetati kogu kompleksi Kaitsekasarmuks. Pärast kindluse tegutsemise lõpetamist ja kasarmuna edasitegutsemist muutus nimi rahvasuus Patareikasarmuks ja hiljem lihtsalt Patareiks.

Selliseid komplekse ehitati ka mujale Vene Läänemere-rannikule. Peterburi esisel Retusaarel ehitati nii saarel paiknevasse Kroonlinna kui ka mujale saarele ja ümbritsevasse merre, neist Paul I fort omas sarnaseid jooni Kalaranna fordiga.

Venemaa läänepiiril paiknevatele Ahvenamaa saartele rajati 1830. aastatel võimas Bomarsundi kindlus, mille peafort sarnanes Kalaranna fordiga. Või kui öelda teisiti – Tallinna taheti ehitada Bomarsundiga sarnanev kindlus, kuid valmis jõuti ehitada ainult üks fort (Kalaranna fort), mida osaliselt täiendasid varasemad kindlusehitised – Valge torn, meres paiknev Topeltpatarei jt.

Kalaranna fordi ehitamine algas 1829. aastal. Suurim hoone ehk goržihoone (selline kindlustise süda on prantsuse keeles réduit) kavatseti ehitada kahe, fordi ülejäänud osad veel ühe aastaga. Sisetööd kavandati neljandaks aastaks. Algul ei hoitud kokku ei raha ega ka tööjõudu. Tööd kippusid aga venima ning kulutused plaanitust suuremaks kasvama. Väga palju nõudis raha erakruntide riigile väljaostmine.

Mortiiripatarei reduut[muuda | muuda lähteteksti]

Üldiselt oli põhihooned 1837. aastaks valmis. Hiljem rajati veel ümbritsevaid väiksemaid kindlustisi (patareisid) ning 1838. aastal ehitati maapoolsesse otsa veel üks kindlustis – reduut, mille keskmes pidi olema kivist suurtükihoone – kaponiir. Tõenäoliselt oli see reduut kavandatud mortiiridest laskmiseks. 1854–1855 ehitati selle kaponiirile peale teine korrus.

Tänapäeval on maa peal säilinud ainult hoone, mida tuntaksegi Mortiiripatareina. Reduudi muid osasid – muldkindlustisi, vallikraavi, kontreskarpmüüri jm – on säilinud maa all. Mortiiripatarei reduudi kasutatav nimi ja kavandatud otstarve ning teostatud kuju ja sellest tulenev otstarve on omavahel vastuolus ning sellele pole tänaseni ammendavat seletust.

Ümber- ja lisaehitisi[muuda | muuda lähteteksti]

Kogu kompleks sai valmis 1840. aastal, ümberehitused algasid pea samal ajal. Kiiljasse flešihoonesse hakati ehitama ohvitseride kortereid, seejärel rajati veel esialgne laatsaret. Muid ruume ehitati ümber kas sõduritele (poissmehed) või allohvitseridele (perekonnainimesed). Goržihoone alumisele korrusele paigutati leivaküpsetus- ja köögiruumid. Kokku oli hoonetesse ette nähtud pea 2000 elanikku.

Uutes hoonetes tulid välja tõsised ehitusvead. Hooned olid rajatud allikarikkasse paika, seinad hakkasid niiskust koguma ja tilkuma. Elamistingimuste halvenemise pärast kaaluti isegi Kaitsekasarmu mahajätmist, lammutamist ja uue ehitamist.

Tallinnas oli kord juba selline viga tehtud. Lasnamäele rajati 18. sajandi lõpul hiiglaslik sõjaväe majutuskompleks – Uuslinn, mille süda oli kuni 10 000 mehele mõeldud kaarjas kasarmuhoone. Liigniiskus sundis vähem kui pool sajandit pärast kasutuselevõttu (1844. aastal – Kaitsekasarm suutis juba sealseid mehi vastu võtta) elamiskõlbmatu hoone maha jätma. Kaitsekasarmut ei jäetud maha, kuid olukord lahenes rahuldavalt alles pärast 1869. aastat, kui kindlusefunktsiooni minetanud hoone laskeavad akendeks ümber tehti ja sellega põhiline niiskus välja tuulutati.

Teine häda oli joogiveenappus. Algsed kaevud ei andnud piisavalt vett ning mitu aastat nähti kaevupuurimisega vaeva. Vesi saadi 1847. aastal lõpuks kätte, kaevule ehitati ümber rinnatis ja kaevuhoone. Kolmanda hädana tekitasid esimese korruse toiduvalmistamise aurud lahingukambrite relvadele suurt kahju, mille vastu kavandati ka erinevaid tõkkeid. Lahendus saabus alles 1899. aastal, kui kasarmu kõrvale ehitati uus leivatehas ja toiduvalmistamisseadmed lõhuti esimese korruse kasemattidest välja.

Krimmi sõda 1853–1856[muuda | muuda lähteteksti]

1853. aastal Euroopas ja Aasias puhkenud Krimmi sõda ulatus ka Läänemerre. Forti tuli hakata kohandama uue sõja vajadustele. Esimesel sõja-aastal korrastasid venelased veel kõiki Tallinna rannikukindlustisi.

Asjaolu, et kõik Soome lahe äärsed Vene kindlustised olid pääsmatult vananenud, jõudis Vene väejuhatusele kohale alles pärast 1854. aasta augustit. Ahvenamaale olid venelased suurest Bomarsundi kindlusest jõudnud valmis ehitada alla poole, kuid Kaitsekasarmu-laadne, ent sellest noorem tsitadell oli valmis saanud. Augustis 1854 sõitis Briti-Prantsuse ühendlaevastik Vene kindluse alla, saatis peamiselt prantslastest koosneva dessandi maale ning vallutas kindluse kõik osad kiiresti ja väikeste jõududega. Venelastele oli see suur šokk. Venelased jätsid maha kõik eraldiasetsevad väiksemad kindlustised, mida ei saanud jalaväega toetada ja mida pidi meritsi varustama. Maatoetusega kindlustisi rajati aga juurde.

Nii tehti samal aastal ka Tallinnas – näiteks lõhuti ja hüljati Valge torn ja Topeltpatarei, Kaitsekasarmu juurde ehitati aga tiibade kindlustamiseks Kahekorruseline patarei ja nimeta patarei. Kaitsekasarmu ja linnakindlustiste vahelise ala tugevdamiseks ehitati Kalamaja lünett ja Wachteni patarei.

On arvatud, et Tallinna kindlus ja eriti Kaitsekasarm olid hea kaitsevõimega ja hoidsid Krimmi sõja ajal liitlaste väed oma relvade ähvardusel linnast eemal. Tegelikult Vene kindlustised ei takistanud eriti liitlasi, vaid need kartsid peamiselt Vene jalaväe sekkumist.

Maavägede võimalikust toetusest eraldatavad Vene kindlustised olid tegelikult liitlaste mereväele kerge saak – nende ülekaal merel oli masendav ja kindlustiste võimalikud merevarustusteed olid liitlaste kontrolli all. Nii hävitati 1855. aastal peale Bomarsundi kindluse ka Soome lahe põhjakalda kindlustised Kotka kandis ning kahjustati oluliselt Helsingi külje all olevat Viapori kindlust.

Kindlustisi, mida venelastel oli võimalik jalaväega kiiresti toetada, ei julgenud liitlased Läänemerel eriti puutuda. Arvatavasti päästiski Vene jalaväe kõrge maine Kaitsekasarmu hävitamisest. Tallinna puhul on ka võimalik, et liitlased lihtsalt soovisid üht Vene laevastiku peabaasi blokeerida ja dessanti ei kavatsetudki.

Patareikasarm[muuda | muuda lähteteksti]

Krimmi sõda lõppes 1856. aastal. Tallinna kindluse kõlbmatus vormistati nüüd ka paberile ja linn kõrvaldati kindluslinnade nimekirjast (ametlikult alles 1864. aastal). Maapoolseid kindlustisi hakati linnale uuesti üle andma juba samal aastal, merepoolseid osasid kümme aasta hiljem. Kaitsekasarm muutus nüüd tavaliseks kasarmuks.

Laskeavad ehitati 1869. aastal ümber akendeks ja sellega saadi lahti suurematest niiskuseprobleemisest. Maapoolne terav flešihoone ehitati 1892. aastal kolmekorruseliseks – kasarmupinda oli lihtsalt juurde vaja. Goržihoone kolmanda korruse ühte kambrisse tehti ühe kasarmus oleva jalaväepolgu jaoks vene õigeusu kirik. Uus leivatehas ehitati kasarmu kõrvale 1899. aastal ja siis lõhuti esimese korruse kasemattidest välja toiduvalmistamisseadmed.

Kasarmust lõunas olev 1885. aastal ehitatud kivist maneežihoone sisemus oli seatud nii, et seda sai lihtsa ümberkorraldamise ja ikonostaasi (asub praegu Nõmme õigeusu kirikus) paikaseadmisega teise jalaväepolgu kirikuna tarvitada.

Vangla[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Keskvangla.

Esimene maailmasõda möödus kasarmust erilisi jälgi jätmata, kuid Tallinnas oli tekkinud suur vanglapuudus. Toompea linnuse konvendihoones (selle kohal on praegu Riigikogu hoone) asunud vangla ning Paksu Margareeta tornis ja selle kõrvale 1885. aastal ehitatud hoones (praegu on seal Meremuuseumi ametiruumid) asunud vangla oli põletatud 1917. aastal maha. Lasnamäe serval paiknev vangla oli samuti saanud kannatada.

Vanglapuudus oli nii terav, et võeti kasutusele isegi Vene tänava halvas seisukorras vana eeluurimisvangla. Ja siis leiti 1919. aastal, et Kalarannal on terved kasarmuhooned, mida Eesti sõjavägi eriti ei kasuta ning kavandati hoonete kasutuselvõtt vanglana. 30. juulil 1919 otsustas valitsus teha sinna keskvangla. See muutumine pidi toimuma järk-järgult, sest sõjavägi oli veel sees ning polnud vahendeid korraga kogu kompleksi ümberehitamiseks.

Seni läbikäidavates lahingukambrites hakati maapoolset anfilaadi eraldama koridorina ja sellest mere poole jäävasse osasse ehitama kahte kambrit. Goržihoone esimesele korrusele ehitati hiljem töökodasid, flešihoonesse ambulantsi- ja kontoriruume. Sõjavägi tahtis hiljem ruumide üleandmist peatada või vähendada, sest ka neil oli 1920. aastate algul tegelikult terav ruumipuudus. Kuid juba oli hilja, ehkki ka vangla jaoks ei olnud ruumid samuti sobivad. Kõik hooneid sõjavägi ei andnudki üle (näiteks leivakoda jäigi sõjaväe kätte).

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Kalaranna fort kultuurimälestiste riiklikus registris

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Heino Gustavson. Tallinna rannakaitse kuni 1864. aastani. ENSV TA Toimetised, Ühiskonnateadused 37/2. Tallinn 1988
  • Heino Gustavson. Kindlusrajatis – kasarm – vangla. Vana Tallinn 3 (7). Tallinn 1993
  • Heino Gustavson. Tallinna vanemad merekindlused. Olion. Tallinn 1994
  • Robert Treufeldt. Tallinn Patarei Barracks. Estonian Art 2/ 2005. Tallinn
  • Robert Treufeldt. Tallinna mereäärsed pärlid. Sirp, 17. august 2012, nr 30, lk 26–27
  • Robert Treufeldt. "Tarnished Diamonds: About the Military Past of Tallinn’s Coastal Area. Fort of Kalarand and Double Battery". In: The Changing Coastal and Maritime Culture: The 5th Baltic Sea Region Cultural Heritage Forum; Tallinn; 18–20. september 2013. Ed. Maili Roio. Tallinn: Muinsuskaitseamet. Lk 101–107
  • Robert Treufeldt. "Kalaranna fort (ka Kaitsekasarm, Patareikasarm või Patarei)". // Vesilennukite angaar. Lennukikuurist muuseumiks. Eesti Meremuuseum. Tallinn 2014. Lk 12–13

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]