Tallinn (laev)

Tallinn oli Nõukogude Liidus ehitatud Projekt 592 Kõrgõzstan-klassi reisilaev. Hiljem oli kasutusel õppe-baaslaevana.

Algne nimi oli Svanetija.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Reisilaevana[muuda | muuda lähteteksti]

Laev ehitati 1959–1960 Leningradis Ždanovi nimelises laevatehases nr 190 seeria kolmanda laevana ja võeti teenistusse 31. detsembril 1960. aastal, saades nimeks Svanetija. Selle projekti laevu oli võimalik kasutada sõja ajal ka transpordilaevadena.

Alates 1960. aastast kuulus Svanetija Musta mere laevandusele ja kodusadamaks sai Odessa. Tegi reise Zdanovist Mustale merele.

1965. aastal sooritas reisi Kuubale, kus sõitis 5. veebruaril Santiago de Cuba lähistel madalikule.^[1]

1966. aastal omandas laeva Eesti Merelaevandus. Laevale anti uus nimi Tallinn (vene keeles Таллин) ja kodusadamaks sai Tallinn. Laev alustas regulaarseid reise Tallinna–Helsingi liinil, vahetades välja aasta varem liiniliiklust alustanud, aga juba väikseks jäänud reisilaeva Vanemuine. Reis Tallinnast Helsingisse vältas 4 tundi.

27. mail 1975 põrkas Tallinn tihedas udus kokku Jugoslaavia kaubalaevaga Belgrad, saades tõsiseid vigastusi.^[2]

Tallinna, kui reisilaeva, viimane kapten oli Karl Osvald Leemet.

Noorte õppelaevana[muuda | muuda lähteteksti]

Seoses uue laeva Georg Ots liinile tulekuga lõpetas Tallinn 1980. aastal sõidud. Augustis 1980 loovutas Eesti Merelaevandus Tallinna Eesti Noorte Mereklubile õppe-baaslaevaks (laeva Koit asendamiseks). Mereklubi eestvõttel ehitati laev õppetööks sobivamaks. Jalutustekil asuvast suurte akendega kohvik-baarist ehitati veemoto töökoda. Samas oli ka väike õhkrelva lasketiir. Peateki reisijakajutitest said laevamudelismi töötoad ja klubi palgalise koosseisu kabinetid. Peatekil tekiehitise ahtriotsas asunud restoran suures osas säilitati ja jäi pidulikumateks koosviibimisteks. Suur osa alumisi reisijakajuteid ühendati vaheseinte eemaldamise teel kolme kaupa õppeklassideks. Ümberehitused kooskõlastati tingimusega, et sõja korral on võimalik kasutada laeva hospidallaevana.

Alates 1980 seisis laev Lahesuu sadama kaugemas sopis otse Paljassaare tee kõrval. Pardale pääses ahtrisse paigaldatud trapi kaudu. Laeval tegutsesid laevajuhtide, mehaanikute (motoristide), laevamudelismi, veemotospordi ja paljud muud huviringid, kus õppis sadu alaealisi õpilasi. Pardasse kinnitusid klubi väiksemad õppelaevad. Kapten ja ühtlasi mereklubi direktor oli Tõnu Meltsas.

Taasiseseisvunud Eestis määrati mereklubi koos Tallinnaga Eesti Merehariduskeskuse alluvusse. Paljassaare sadama uued eraomanikud soovisid kasutada laeva senist seisukohta majanduslikumal otstarbel ja 1998. aastal tuli laev Paljassaarest ära viia. Uueks asukohaks sai Miinisadam. Miinisadama kaikoht ei olnud väga hea lahendus, sest asus mereväe territooriumil ja seetõttu oli pääs laevale pisut raskendatud. Sadamakoht oli ka üsna avatud tuultele ja lainetusele.

Mahakandmine ja lammutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kuna Eesti Merehariduskeskusele osutus suure laeva ülalpidamine kulukaks, kerkis peagi üles ka Tallinna mahakandmise ja klubi maismaale kolimise küsimus. Klubi juhtkond oli selle vastu. Lahendust nähti omaniku vahetuses ja 2000. aastal andiski Eesti Haridusministeerium laeva üle Tallinna Linnavalitsusele koos ülalpidamisrahaga, millest oleks jätkunud aastaks-kaheks.

Lepingu alusel AS-iga Kalarand viidi Tallinn 2000. aasta paiku koos teiste endiste Eesti Noorte Mereklubi laevadega kasutuskõlbmatuks muutunud Kalasadamasse.^[3] Tallinna plaanitud uues asukohas puudus osaliselt kai. Vana laev vajas korrastamist ja 2000. aastal alustati Vene-Balti sadamas ^[viide?] ulatuslikku laevakere remonti, eesmärgiga muuta laev ühtlasi klubitööks veel sobivamaks. Laevast plaaniti isegi teha avatud noortekeskus. Tööde kogueelarve oli umbes 3,5 miljonit Eesti krooni.

Teadmata asjaoludel otsustas Tallinna linn 2001. aastal aga remontimise asemel Tallinna hoopis lammutada. Laev lõigatigi samas Kalasadama kai ääres 2002-2003. aastal vanarauaks. Pole selge, mis sai laeva remondiks mõeldud rahast.

Laeva üldandmed[muuda | muuda lähteteksti]

pikkus: 101,5 m
laius: 14,56 m
süvis: 3,84 m
veeväljasurve: 3220 t
peamasinad: 2x Russkii disel 8DR 43/61, 2000 hj
kiirus: 16,5 sõlme
sõidukaugus: 2918 miili
reisijaid: 247 kajutites + umbes 60 tekil
lastiruumi maht: 290 m³
meeskond: 58 (+ 33 teenindajat)

Laeval oli restoran, 2 baari ja muusikasalong. Vööris trümmiluugi kõrval asusid kaks kraanat tõstejõuga 2 t.

Samuti oli laeval külglainetuses kõikumise vähendamiseks ballast-lahendus avadega veeliini kohal, mis aga polevat olnud efektiivne.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. oktoober 2021. Vaadatud 4. oktoobril 2021.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑ "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. oktoober 2021. Vaadatud 4. oktoobril 2021.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
↑ Madli Vitismann. Vaade valge laevaga. Meremees nr 5, 2000

[1] "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. oktoober 2021. Vaadatud 4. oktoobril 2021.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)

[2] "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 4. oktoober 2021. Vaadatud 4. oktoobril 2021.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)

[3] Madli Vitismann. Vaade valge laevaga. Meremees nr 5, 2000

[1]

[2]

[3]