Saksa kultuur

Schuhplattler – Alpide piirkonnast pärit rahvatants. Tantsijate riietus on omane ainult Baieri liidumaale, kuigi paljude välismaalaste jaoks kehastab see "tüüpilist saksa kultuuri"

Saksa kultuur (saksa keeles deutsche Kultur) hõlmab Saksamaa, laiemas mõttes kogu saksa rahva või kõigi saksa keele kõnelejate kultuuripärandit (vt ka Austria kultuur, Šveitsi kultuur).

Saksa kultuuri juured ulatuvad keltide, germaanlaste ja roomlaste aegadesse.

Keskajast saadik on saksa kultuur ilmale toonud suure hulga eredaid isiksusi, kelle tegevus kujundas kaasaja ja järgmiste ajastute kunstistiilide ja mõtteviiside arengut. Eri distsipliinides on saksa kultuuritegelased olnud uute voolude rajajad. Nii mõnigi saksa kultuuritegelane kuulub maailmatsivilisatsiooni ajaloo protagonistide hulka.

19. sajandi lõpul tekkis Saksa Riigis saksa kultuurirahva kontseptsioon (deutsche Kulturnation), mis seostab inimeste rahvuslikku kuuluvust ühise kultuuripärandi jagamisega.

Kirjandus ja filosoofia

 Pikemalt artiklis Saksakeelne kirjandus

Immanuel Kant, filosoof

Vanim säilinud saksakeelne raamat on 9. sajandist pärit koopia üks sajand varem kirja pandud ladina-vanaülemsaksa glossaarist Abrogans koos meieisapalve ja usutunnistusega. Seda käsikirja hoitakse Šveitsis Sankt Galleni abtkonna raamatukogus. Lisaks olid esimeste raamatute hulgas 10.–11. sajandil elanud Notker Teutonicuse antiikteoste tõlked vanaülemsaksa keelde.

Saksa kirjandus kui selline ulatub tagasi varakeskaega, mil tekkisid esimesed keskaegsed raamatukogud käsikirjade ja miniatuuridega. Eraldi väärib mainimist saksa rüütliluule (Minnesang), mille näiteid on kokku korjatud muu hulgas 14. sajandi Manesse käsikirja (Codex Manesse). Kuulsaim saksa minnesinger on Walther von der Vogelweide. Saksa kirjanduse üheks nurgakiviks peetakse ka kangelaslikku värsseepost "Nibelungide laul".

Revolutsiooniliseks osutus hiliskeskajal Johannes Gutenbergi leiutatud trükipress. Gutenbergi kõige tähtsamaks trükiseks sai Gutenbergi piibel. Tänu tema leiutisele oli lõpuks võimalik asendada pärgament kirjutusmaterjalina oluliselt odavama paberiga.

1871. aastast pärineb vahel siiamaani Saksamaa tähistamiseks kasutatav epiteet luuletajate ja mõtlejate maa (Land der Dichter und Denker).

Tuntuimate saksa kirjanike hulka kuuluvad Gotthold Ephraim Lessing, Johann Wolfgang von Goethe ja Friedrich Schiller, samuti vennad Grimmid, saksa romantikud nagu Hoffmann ja Novalis, Heinrich Heine, saksa realistid nagu Theodor Fontane ja Theodor Storm jt. Hilisemal ajal torkasid suurte literaatidena silma näiteks Kurt Tucholsky, Bertolt Brecht, Thomas ja Heinrich Mann, Hannah Arendt.

Frankfurdi raamatumess

20. sajandil pärjati Nobeli kirjandusauhinnaga järgmised Saksa autorid: Theodor Mommsen (1902), Rudolf Eucken (1908), Paul Heyse (1910), Gerhart Hauptmann (1912), Thomas Mann (1929), Hermann Hesse (1946), Heinrich Böll (1972) ja Günter Grass (1999). Saksa keeles kirjutas ka 1919. aasta šveitslasest laureaat Carl Spitteler.

21. sajandil on Nobeli auhinna saanud Rumeenias sündinud sakslane Herta Müller (2009) ja austerlased Elfriede Jelinek (2004) ning Peter Handke (2019).

Iga-aastane Frankfurdi raamatumess (Maini-äärses Frankfurdis) on suurim rahvusvaheline väljaandjate ja kirjanduslike ringkondade kokkusaamispunkt. Messi raames pärjatakse Saksa Raamatuauhinnaga parim saksakeelne romaan. Hiljuti avaldatud vähetuntud raamatute jaoks on suure tähtsusega Leipzigi raamatumessi auhind.

Kõige mõjukamate saksa filosoofide seas on Gottfried Wilhelm Leibniz, Nikolaus von Kues, Immanuel Kant, Georg Wilhelm Friedrich Hegel, Arthur Schopenhauer, Martin Heidegger ja Friedrich Nietzsche. Paljud olulised filosoofiavoolud pärinevad saksa filosoofidelt, alates saksa idealismist ja lõpetades Karl Marxi ning Friedrich Engelsi loodud marksismiga. 20. sajandil pälvis suurt tähelepanu niinimetatud Frankfurdi koolkonna klassikaline kriitiline teooria (Theodor W. Adorno, Max Horkheimer jt). Nooremat kriitilist teooriat esindab Jürgen Habermas, üks maailma kuulsamaid elusolevaid filosoofe.

Filmikunst

Studio Babelsberg Potsdamis

Saksakeelsetes riikides on filme üles võetud alates 19. sajandi lõpust. Berliini varieteest Wintergarten sai ajaloo esimene kino, kui 1. novembril 1895 näitasid vennad Skladanowskyd seal publiku ees oma linateoseid (kaks kuud varem, kui sama tegid Prantsusmaal vennad Lumière’id).

1912. aastal asutati Potsdamis Studio Babelsberg, maailma esimene suur filmistuudio ja Hollywoodi eelkäija. Varsti sai Babelsberg populaarse ja eduka filmi sünonüümiks. Babelsberg toodab tänini rahvusvahelise formaadi filme ja see kuulub Euroopa suuremate filmistuudiote hulka.

Selles filmikunsti algfaasis tekkisid erisugused žanrid. 1927. aastal toodetud Fritz Langi tummfilmi puhul "Metropolis" oli tegemist ühega varasematest ulmemängufilmide näidetest. 1930. aastal saavutas suurt rahvusvahelist edu helifilm "Sinine ingel", kus mängis näitleja Marlene Dietrich.

Kolmandas riigis teenis filmikunst poliitilist propagandat. Sel ajal ilmunud Leni Riefenstahli filmid seadsid uue standardi kinodokumentalistika valdkonnas. Erisugused uued tehnikad võeti kasutusele ka reklaamklippides. Pärast Teist maailmasõda sai Lääne-Saksamaal kommertstegevust taasalustada natsionaalsotsialistide riigistatud filmiettevõte UFA. Muu hulgas kogusid populaarsust niinimetatud kodumaafilmid ehk heimatfilmid, mille tegevus toimub maal või väikestes linnades.

1960. aastatest alates olid menukad Edgar Wallace’i ja Karl May raamatute põhjal tehtud ekraniseeringud. Televiisorite laiema leviku tõttu ja tugevneva konkurentsi tõttu teleseriaalide ja telefilmidega sattus kinotööstus kriisi, mida õnnestus leevendada uue saksa filmi tulekuga. Rainer Werner Fassbinderist, Wim Wendersist, Volker Schlöndorffist ja Werner Herzogist said ajastu autorikino suurimad esindajad. SDV-s kujundasid filmikunsti arengut režissöörid nagu Konrad Wolf. Suurenenud rahastus pani 1980. aastatel aluse uut mastaapi filmiproduktsiooni tekkimisele; eredaimaks näiteks on produtsent Bernd Eichinger.

1990. aastatel said taas populaarseks romantilised komöödiad. Pärast Saksamaa taasühinemist pälvis tähelepanu saksa-türgi kino ning nišipublik tekkis erisugustel noortefilmidel. Vaid üksikuid Saksa filme saatis ka rahvusvaheline edu.

Mõjukate saksa filmistuudiote seas on Bavaria Film, Constantin Film, Magic Media Company ja UFA. Hilisema aja menukaimate saksa režissööride hulka kuuluvad teiste seas Roland Emmerich, Wolfgang Petersen, Florian Henckel von Donnersmarck, Caroline Link, Wolfgang Becker ja Fatih Akin. Samuti on tunnustatud sellised filmitegijad nagu Til Schweiger, Michael Herbig, Andreas Dresen, Uwe Boll, Dani Levy, Oskar Roehler, Uli Edel, Tom Tykwer jt.

Ülemaailmse kuulsuse on saavutanud filmimuusika looja Hans Zimmer, kes on kahel korral pälvinud parima filmimuusika Oscari. Laialdase edu on saavutanud ka operaator Michael Ballhaus.

Igal aastal valib Saksa filmiakadeemia parima Saksa filmi; võitja saab statueti Lola (tuntud kui Saksa filmiauhind). Lisaks jagatakse Berliinis iga kahe aasta tagant Euroopa filmiauhinda Felix. Berliini rahvusvaheline filmifestival (Berlinale) kuulub koos Cannes’i ja Veneetsia festivaliga maailma prestiižikamate filmifestivalide suurde kolmikusse.

Kujutav kunst

C. D. Friedrich "Rändaja udumere kohal" 1818	Franz Marc "Sinine hobune" 1911

Mõjukad saksa renessansikunstnikud on teiste hulgas Albrecht Altdorfer, Lucas Cranach vanem, Matthias Grünewald, Hans Holbein noorem ja Albrecht Dürer. Suurimad Saksamaalt pärit barokimeistrid on Johann Baptist Zimmermann, vennad Asamid ja Siegenis sündinud, kuid Antwerpenisse (Belgia) kolinud Peter Paul Rubens.

Menukate romantikute seas on Caspar David Friedrichi kõrval kunstnikud Philipp Otto Runge, Carl Spitzweg ja natsareenlane Philipp Veit. Preislased Anton von Werner ja Emil Hünten esindavad ajaloomaali, rahvusvahelise tähtsusega on Müncheni ja Düsseldorfi koolkonnad. Üle maailma kuulsad on impressionist Max Liebermann, sürrealistid Max Ernst, Hans Richter ja Hans Arp, nagu ka ekspressionistid Max Beckmann, Paul Klee, Gabriele Münter ja Otto Dix. Erakordselt suure mõjuga olid samuti ekspressionistlikud rühmitused Die Brücke ('sild') ja Der Blaue Reiter ('sinine ratsanik').

20. sajandi teisel poolel kujunes juhtivaks kunstinäituseks Kasselis (Hesseni liidumaa) toimuv Documenta. Selle perioodi nooremate kunstnike hulgast paistavad välja mitmekülgne Jörg Immendorff, tegevus- ja kontseptuaalkunstnik Joseph Beuys ning uusi metsikuid esindavad Markus Lüpertz ja Martin Kippenberger.

1960. aastatel tekkisid Reinimaal Nam June Paiki, Wolf Vostelli ja HA Schulti loominguga uued kunstivormid nagu häpening, videokunst ja liikumine Fluxus. 20. sajandi menukaimate fotokunstnike seast võib nimetada Helmut Newtonit, Sigmar Polket ja Gunter Sachsi.

SDVs domineeris kujutavas kunstis Leipzigi koolkond (Werner Tübke, Bernhard Heisig, Wolfgang Mattheuer).

Olulisemate kaasaegsete Saksa kunstnike hulka kuuluvad uusekspressionist Georg Baselitz, ajaloomaali traditsiooni jätkav Anselm Kiefer, kapitalistikku realismi esindavad Sigmar Polke ja Gerhard Richter, samuti iroonia poolest tuntud Rosemarie Trockel. "Petlikku idülli" kujutav Norbert Bisky, uuest Leipzigi koolkonnast maalijad Neo Rauch ja Aris Kalaizis, samuti ajaloomaalidele keskenduv Daniel Richter on mõned näited pärast Saksamaa taasühinemist sündinud kunstnikest.

Üks maailmaajaloo suurimaid maalide võltsimisega seotud kohtuprotsesse leidis aset 2011. aastal, kui vangi mõisteti sakslastest võltsijad Wolfgang Beltracchi ja tema naine Helene.

Tänapäeva Saksa fotograafidest on tunnustuse saavutanud näiteks Andreas Gursky, Peter Lindbergh, Wolfgang Tillmans, Horst P. Horst, Thomas Ruff.

Arhitektuur

Kölni toomkirik ja Hohenzollernbrücke sild

Erfurdi Krämerbrücke sild ja selle peale ridamisi ehitatud vahvärkhooned

Bauhausi stiilis Weimari kunstikool (1911. aasta), arhitektuurse modernismi sünnipaik

Saksamaal on rikas ja mitmepalgeline arhitektuuriajalugu, mis on naaberriikide ja ka üldiselt õhtumaade arhitektuuriajalooga tihedalt läbi põimunud.

Saksa arhitektuuri aluseks võib pidada Rooma antiigi arhitektuuri, millest on säilinud üksikud näited, nagu värav Porta Nigra Trieris või 1999. aastal välja kaevatud Mainzi Rooma teater. Mõned eelromaani ehitised nagu Lorschi kloostri värav peegeldavad ka tänapäeval arengut romaani stiili suunas, mis jõudis Saksa-Rooma riiki 1030. aastatel. Gooti stiil tuli Prantsusmaalt, Saksa-Rooma riigis püstitati esimesed gooti ehitised 1230. aastatel, näiteks Trieri kirik Liebfrauenkirche.

1520. aastatel hakkas saksakeelsetes piirkondades levima ka Itaaliast pärinev renessanss, mille tuntuimad näited on Augsburgi ja Bremeni raekoda. Barokkstiil kinnistus 1650. aastatel. Kuulsad on arhitekt Balthasar Neumanni tööd, Baieri Steingadeni vallas paiknev Wieskirche ja Ludwigsburgi residentsloss. Klassitsismi ajastu algas 1770ndatel. Seda jäädvustavad Carl Gotthard Langhansi projekteeritud Brandenburgi värav, Berliini Vana muuseumi hoone ja Karl Friedrich Schinkeli Charlottenhofi loss Potsdamis. Arhitekt Schinkeli asutatud koolkond avaldas suurt mõju Berliini ehitusakadeemiale ja selle kaudu ka järgmistele arhitektide generatsioonidele üle kogu maailma.

Nii mõnigi kuulus Saksamaa ehitis püstitati historitsismi ajastul (1840–1900); näideteks on Dresdeni Semperoper, Berliini raekoda ja Schwerini loss. Historitsismi menukamate arhitektide seas on Gottfried Semper, Friedrich August Stüler, Friedrich von Gärtner, lisaks väärivad mainimist arhitektuuribürood Cremer & Wolffenstein ja Schilling & Graebner. See ajastu, millele langesid industrialiseerimine, majanduse ja ettevõtluse areng (asutajate aeg ehk Gründerzeit) ning rahvastiku kasv, kujundas suuresti tänapäeva Saksamaa arhitektuurset maastikku. Kõigi ühiskonnakihtide jaoks rajati massiliselt ühise sisehooviga ridamajade kvartaleid (Blockrandbebauung), nagu näiteks Berliinis Hobrechti plaani raames, samas ka villakvartaleid ja tihedalt hoonestatud eeslinnu. Tekkisid ka piirkondlikud stiilid nagu Hannoveri koolkond, Nürnbergi stiil, Semperi ja Nicolai koolkond Dresdenis ning Johanni Albrechti stiil Mecklenburgis. Gründerzeit’i asulaid peetakse tänini prestiižikaks elupaigaks ja kultuurse elu keskusteks.

20. sajandi alguses olid saksa arhitektid klassikalise modernismi pioneerid. Esialgu koondas enda ümber uue stiili pooldajaid 1907. asutatud uuendusmeelsete ettevõtjate ja arhitektide liit Deutscher Werkbund. Bauhausi rajaja Walter Gropius, Ludwig Mies van der Rohe ja linnaplaneerimise programm "Uus Frankfurt" andsid impulsi "Uue ehitamise" liikumise tekkele, mille mõju on arhitektuuris ka siiani tunda. Lisaks hakati Saksamaal püstitama kõrghooneid, eriti Berliinis. Üks Saksamaa jaoks spetsiifiline modernismivool on olnud arhitektuurne ekspressionism. Modernismi kõrval arenes 1904. aastast kuni 1960. aastateni omaette heimatstiil.

Natsionaalsotsialistlikus arhitektuuris valitses monumentaalne, autokraatlik stiil, mida esindasid representatiivsed ehitised nagu Berliini Olümpiastaadion. Teise maailmasõja järgse taasülesehitamise perioodil tõsteti kilbile pragmatism, kerkisid suured üksikhooned ja hajutatud asulad. SDV arhitektuuri ajalugu algas sotsialistikust klassitsismist, hiljem domineerisid paneelelamud.

1972. aastal Frei Otto ja büroo Behnisch projekteeritud postmodernistlikust Müncheni Olümpiastaadionist (Liitvabariigis) sai tunnistus saksa arhitektuuri uuest enesemääratlemisest. 1991 ehitatud Frankfurdi Messeturm (256 m) oli kuus aastat olnud Euroopa kõrgeim pilvelõhkuja, kuni seda ületas samuti Frankfurdis paiknev Commerzbank Tower (259 m). Üleüldse on 1969. aastast kõige kõrgemaks ehitiseks Saksa pinnal olnud Berliini teletorn (368 m).

Viimastel kümnenditel on arhitektuuri areng üleilmastunud, siiski kogub populaarsust ka traditsiooniline arhitektuur, mis võtab eeskuju ajaloolistest või kohalikest stiilidest. Tänu liikumistele nagu uus-urbanism on taas kasutusel väikesteks osadeks jagatud mitmeotstarbelised fassaadid, linnamiljöös eriti ridamajade puhul. Suure tähtsusega on 21. sajandil ka lagunenud või sõja käigus hävitatud kultuurimälestiste rekonstrueerimine, näiteks Dresdeni Frauenkirche koos Neumarkti platsiga, Berliini loss, Potsdami südalinn linnalossiga, Frankfurdi uus vanalinn.

Saksa arhitektid ja arhitektuuribürood on tänapäeval ülemaailmselt aktiivsed, 20. sajandi lõpu ja 21. sajandi alguse menukamate hulka kuuluvad näiteks Hans Kollhoff, GRAFT, Sergei Tchoban, Helmut Jahn, Ole Scheeren, Oswald Mathias Ungers, GMP, Ingenhoven, Sauerbruch Hutton, Hadi Teherani, Behnisch Architekten. Pritzkeri auhinna on saanud sakslased Gottfried Böhm ja Frei Otto.

Kultuuri- ja arhitektuurimälestised

Brandenburgi värav Berliinis

UNESCO maailmapärandi nimistusse on 2022. aasta seisuga sisse kantud 48 Saksa territooriumil paiknevat kultuuriobjekti, kusjuures esindatud on kõik 16 liidumaad. Esimesena arvati nimistusse kaasa 1978. aastal Aacheni toomkirik, viimased viis objekti lisati 2021. aastal. Kultuuripärandi staatusega on muu hulgas mõne Saksa linna vanalinn, siia kuuluvad: Stralsund ja Wismar (ühe objektina), Bamberg, Goslar, Quedlinburg, Lübeck ja Regensburg, suurim keskaegne arhitektuuriansambel Alpidest põhjas. Kultuurmaastik Elbe jõe org Dresdenis tõmmati nimistust 2009. aastal maha, kui Dresdeni linn hakkas üle Elbe ehitama maanteesilda. Nende sündmuste taustal Saksa ühiskonnas tekkinud poleemikat tuntakse kui Dresdeni sillavaidlust (Dresdner Brückenstreit).

Lisaks tunnistab UNESCO Saksamaal kolme looduspärandi objekti, nende seas Messel Piti fossiilide kaitseala, Waddenzee ja muistsed pöögimetsad.

Maailmapärandi kõrval kehtib Saksamaal ka oma kultuurimälestiste rahastamise programm. Aastatel 1950–2007 on selle raames 500 kultuurimälestist saanud umbes 280 miljoni eurot toetust.

Neuschwansteini loss Schwangau vallas (Baieri)

Eriti suurt külastajate arvu täheldatakse saksa romantismi taustaga objektide puhul. Niisiis kuuluvad lossid Neuschwanstein, Schwerin ja Heidelberg, Hohenzollerni kindlus, Wartburgi linnus, Walhalla tempel, Reini keskjooksu oru ülaosa koos oma kindlustega, keskaegsed vanalinnad Rothenburg ja Rüdesheim kõige tuntumate turismisihtkohtade hulka maailmas.

Üha enam tähelepanu köidavad industriaalrevolutsiooni ajastust pärit mälestised ja asulad, nagu näiteks nii Läänemere ranniku kui ka sisemaa kuurortlinnade arhitektuuriansamblid, samuti tööstuspärandi objektid.

Autentsed keskaegsed linnamiljööd ei ole enamikus Saksa suurlinnades säilinud, kuna Teise maailmasõja ja sõjajärgsete ümberehituste käigus on suur osa kultuurimälestistest hävinud. Eranditena võib peale UNESCO nimistusse kantud linnade välja tuua suurlinnad Erfurt, Halle, Heidelberg, Schwerin ja Wiesbaden.

Pidustused ja pühad

Jõulud on sajandeid olnud saksa peokombestiku üks olulisi osi

Rahvuspüha, Saksa ühtsuse päeva, tähistatakse 3. oktoobril, nagu on sätestatud 1990. aasta lepingus SDV liitumisest SLVga. Kõik muud pühad põhinevad liidumaade seadustel. Neist kaheksat tunnistatakse kõigil 16 liidumaal: suurt reedet, teist ülestõusmispüha, taevaminemispüha, teist nelipüha, esimest ja teist jõulupüha, uusaastat ja töörahvapüha. Viiel traditsiooniliselt protestantlikul liidumaal tähistatakse ametlikult usupuhastuspüha.

Saksamaa on üle maailma tuntud oma rikkalike jõulukommete poolest. Nende tüüpilised väljendused on jõuluturud, jõulupuud, jõulukaunistused nagu advendikalender või jõulupüramiid, samuti peoroad nagu Stollen, jõuluhani (Weihnachtsgans) ja piparkook (Lebkuchen).

Üks suurimaid turismimagneteid on Münchenis toimuv Oktoberfest (kohalikus murdes d’ Wiesn), mida külastab igal aastal üle 6 miljoni inimese. Stuttgardi Bad Cannstatti linnaosas leiab igal aastal aset Cannstatter Volksfest (Cannstatter Waseni platsil), mida külastab üle 3,5 miljoni inimese. Igal piirkonnal on olemas oma karnevali (periood jõulude ja suure paastu vahel; saksa keeles ka Fastnacht, Fasching) tähistamise traditsioonid; tihti nimetatakse karnevali viiendaks aastaajaks. Eriti kuulsad on Kölni, Mainzi, Düsseldorfi ja švaabi-alemanni karneval. Hannoveris toimub igal aastal Schützenfest Hannover, mis algselt oli kohalike kodanikukaitseseltside pidu.

Kieli nädal, 19. sajandi lõpust Kieli linnas korraldatav regatt, kuulub maailma suurimate purjespordisündmuste hulka. Laialt tuntud on ka Rostocki merepidu Hanse Sail. Veel ühes Põhja-Saksamaa linnas, Hamburgis, tähistatakse igal aastal sadama sünnipäeva ja iga kahe aasta tagant kruiisipäevi (Cruise Days). Nende kahe pidustuse kõrgpunktiks on niinimetatud unistuslaevade paraad, mis liigub piki sadamabasseini.

Köök

 Pikemalt artiklis Saksa köök

Vorsti- ja juustuvalik

Traditsiooniline Saksa köök varieerub piirkonniti. Reeglina on see naaberriikide gastronoomiliste kultuuridega seotud. Nii sisserändajad kui ka globaalsed toitumisharjumuste muutused õhtumaades on Saksamaa köögitraditsioone oluliselt laiendanud.

Harilikud saksa road on tänapäeval näiteks hanepraad punase kapsaga, Kasseler (soolatud ja kergelt suitsutatud sealiha) hapukapsaga, lehtkapsas Mettwurst’i või Bregenwurst’iga (vorstisordid), samuti Eintopf (supilaadne roog). Kuid levinud on ka väga vanad ja lihtsad road nagu näiteks "vaesed rüütlid" (saiaviilud) või Labskaus (kartuliroog veiseliha ja punapeediga). Kartulit valmistatakse väga tihti ja eri vormides Põhja-Saksamaal, samas kui lõunas eelistatakse traditsioonilisi kneedleid, Spätzle’id ja nuudleid. Mõningad kuulsad piirkondlikud road on Baieri valgevorst, frankfurter, Saarimaa Schwenkbraten, Baden-Württembergi Maultasche või Tüüringi Rostbratwurst. Maiuspalana serveeritakse tihti puuviljakompotti või kohupiimaroogasid.

Schwarzwaldi kirsitort

Saksamaal on sajanditepikkune õlletraditsioon. Paljud sakslased eelistavad oma piirkonnas valmistatud õlut. Veini tehakse Saksamaal alates 2. sajandist, kui roomlased rajasid Moseli äärde esimese veinitööstuse. Kliima tõttu on veinitööstus levinud valdavalt läänes ja lõunas, ennekõike Reinimaal-Pfalzis, Baden-Württembergis ja Saarimaal. Lisaks valmistatakse õunaveini. Alkoholivabadest jookidest on populaarsed mineraalvesi ja puuviljamahlad, esmajoones õunamahl.

Saksamaad iseloomustab leiva- ja vorstisortide äärmiselt lai valik. Päeva esimesse söögikorda kuulub sageli võileib kas juustu, vorsti, vahel ka mee, marmelaadi või šokolaadikreemiga. Alternatiiviks võivad olla keedetud muna, müsli või muud helbed piimaga. Hommikul juuakse kas kohvi või teed, kusjuures tee on populaarsem Põhja-Saksamaal. Sooje roogasid süüakse tavapäraselt lõunal, kuid mitte õhtul, mil domineerib jällegi leib.

Magusad küpsetised, koogid ja suured võikreemi- või vahukooretordid, nagu Schwarzwaldi kirsitort, Donauwelle või Frankfurter Kranz, kuuluvad Saksamaal traditsioonilisesse peomenüüsse. Eriti tihti serveeritakse neid lõunal kohvi kõrvale; mõnes piirkonnas on selline söögikord välja kujunenud kindlate reeglitega (nt niinimetatud Bergi kohvilaud endise Bergi riigi piirkonnas) omaette riituseks. Saksamaalt pidevalt eksporditavad maiustused on Lübecki martsipan, Dresdeni Stollen, aga ka tööstuslikult toodetud kompvekid ja šokolaad; lisaks veetakse välja soolaseid küpsetisi (soolatikke jms).

Kirjandus

• Margarete Graf: "Schnellkurs Deutschland". DuMont, Köln 2007, ISBN 978-3-8321-7760-7.
• Frank-Lothar Kroll: "Kultur, Bildung und Wissenschaft im 20. Jahrhundert" (= "Enzyklopädie deutscher Geschichte". Kd 65). R. Oldenbourg, München 2003, ISBN 3-486-55002-0.
• Hermann Glaser: "Kleine deutsche Kulturgeschichte von 1945 bis heute. Eine west-östliche Erzählung vom Kriegsende bis heute". S. Fischer, Maini-äärne Frankfurt 2004, ISBN 978-3-596-15730-3.
• Jost Hermand: "Deutsche Kulturgeschichte des 20. Jahrhunderts". Primus, Darmstadt 2006, ISBN 3-89678-563-X.
• Axel Schildt, Detlef Siegfried: "Deutsche Kulturgeschichte: Die Bundesrepublik von 1945 bis zur Gegenwart". Carl Hanser, München 2009, ISBN 3-446-23414-4.
• Werner Faulstich (väljaandja): "Die Kultur des 20. Jahrhunderts im Überblick". Wilhelm Fink, Paderborn 2011, ISBN 978-3-7705-5144-6.
• Siegfried Müller: "Kultur in Deutschland. Vom Kaiserreich bis zur Wiedervereinigung". Kohlhammer, Stuttgart 2016, ISBN 978-3-17-031844-1.