Philipp Otto Runge

Allikas: Vikipeedia
Autoportree. 1804/05.

Philipp Otto Runge (23. juuli 1777 Wolgast (Rootsi Pommeri) – 2. detsember 1810 Hamburg) oli saksa kunstnik.

Ta oli Caspar David Friedrichi kõrval saksa vararomantismi tähtsaim maalikunstnik.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Autoportree.

Philipp Otto Runge sündis sadamalinnas Wolgastis Daniel Nikolaus Runge (1737–1825) ja Magdalena Dorothea Runge (1737–1818), hobuserautaja Daniel Christian Mülleri tütre 11 lapsest üheksandana. Isaisa Nicolaus Runge (1700–1766) oli pärit Rügeni talupojaperekonnast, mis 1720 asus Wolgasti elama ja sai 1729 kodanikuõiguse. Kunstniku isa Daniel Nikolaus oli kaupmees ja reeder. Tema poeg, kes haigestus juba varajases lapsepõlves kopsutuberkuloosi, pidi algselt jätkama isa ametit, kuid surus läbi oma tahtmise saada maalikunstnikuks.

Aastal 1789 läks Runge Wolgasti kooli, mille juhataja oli Ludwig Gotthard Kosegarten. Pärast esimest joonistamisõpetust 1797, mille ta sai Heinrich Joachim Herterichist ja Gerdt Hardorff vanemalt Hamburgis, õppis ta edasi kuninglikus akadeemias Kopenhaagenis Jens Jueli juures 1799–1801 ning Dresdeni Kunstiakadeemias 1801–1804, kus Ludwig Tieck tutvustas talle Jacob Böhme müstikat ning Novalise vaateid. Samuti tutvus ta romantikutest kunstnikega, eelkõige Caspar David Friedrichi ja Johann Gottfried Quistorpiga. Ta käis ka Weimaris, kus ta tutvus Johann Wolfgang von Goethega.

Aastal 1804 abiellus ta Dresdeni kaupmehetütre Pauline Bassengega, kes oli talle sageli modelliks. Paar asus elama Hamburgi.

Aastal 1810 suri kunstnik tuberkuloosi. Tema haud on pärast ümbermatmist Hamburgi Ohlsdorfi peakalmistul.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Runge tegeles eluaja käärilõike kunstkäsitööga ning saatis Goethele näiteks arvukalt lilli toa kaunistamiseks koos juhatusega lõigete paigutamiseks ja säilitamiseks. Mõned kaasaegsed oskasid tema käärilõikeid hinnata. Nii imetles Johanna Schopenhauer tema siluette nii väga, et ta püüdis ka ise Runge maneeris lõigata.

Runge, kes vastustas akadeemilist maalikunsti, on Friedrichi kõrval põhja-saksa romantismi tähtsaim maalikunstnik. Koos Friedrichiga esindab ta põhja-saksa vararomantismi.

Kunstiteoreetikuna väljendas ta oma aja kohta revolutsioonilisi mõtteid.

Rohkem kui Friedrichit huvitas teda figuuripilt ning eriti laste portreteerijana on tal tähelepanuväärseid saavutusi (näiteks "Hülsenbecki lapsed", 1806). Inspireerituna Ludwig von Tiecki kunstnikuromaanist "Franz Sternbalds Wanderungen" kujundas ta spekulatiivse käsituse "maastikust" kui suurest "hieroglüüfist", s.o allegooriast või sümbolist (näiteks "Hommiku" kaks versiooni, "Arions Meerfahrt", "Die Zeiten"). Runge järgi pidi "religiooni sügavaimat müstikat" saama väljendada ainult uues kunstis.

Runge värvuskera

Kunstiteooriasse andis Runge panuse oma kirjutisega "Farbenkugel" ("Värvuskera"), mille teemadel ta oli kirjavahetuses Johann Wolfgang von Goethega. Ta lõi esimese kolmemõõtmelise värvuste süsteemi.

Runge "maastik" ning tema idee kunstiliselt kujundada inimese kogu ümbrust teevad ta kogukunstiteose eelkäijaks.

Ta andis panuse ka saksa kirjandusse, kirjutades luuletusi. Ta kirjutas muinasjutud "Van den Machandelboom" ja "Van den Fischer und siine Fru" ning andis need vendade Grimmide käsutusse.

Clemens Brentanoga oli Rungel kirjavahetus, mille Konrad Feilchenfeldt 1974 raamatuna välja andis.

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Väga suur osa Runge teostest hävis 1931 Müncheni Klaaspalee suurpõlengus. Peaaegu kõik säilinud teosed on Hamburgi Kunsthalle's, mõned Stralsundi Kultuuriajaloo Muuseumis.

  • mitu autoportreed (1799, 1802, 1806, 1810)
  • "Vier Tageszeiten"
  • "Triumph des Amor" (1800)
  • "Die Heimkehr der Söhne" (1800)
  • vaselõikeillustratsioonid Ludwig Tiecki minnesangide väljaandele "Minnelieder aus dem schwäbischen Zeitalter" (1803)
  • "Die Zeiten" (neli vaselõike vases, 1803)
  • "Die Lehrstunde der Nachtigall" (1803, hävinud)
  • "Die Mutter und Kind an der Quelle" (1804, hävinud)
  • "Pauline im grünen Kleid" (1804)
  • "Wir drei" ("Meie kolm", 1805, hävinud; näitab kunstnikku, tema abikaasat ning kunstniku venda Danielit)
  • "Die Ruhe auf der Flucht" (1805/1806)
  • "Der kleine Morgen" (väike "Hommik" 1808; fragment inglitega on tuntud postmargilt)
  • "Der große Morgen" (suur "Hommik", 1808. aastast, lõpetamata)
  • "Arions Meerfahrt" (1809)
  • "Die Hülsenbeckschen Kinder" ("Hülsenbecki lapsed", 1805–1810)
  • arvukalt käärilõikeid

Mälestuse jäädvustamine ja mõju[muuda | redigeeri lähteteksti]

Runge sünnimaja on nüüd muuseum Runge maja (Rungehaus).

Wolgasti gümnaasium sai 2001 pärast õpilaste küsitlust nimeks Wolgasti Runge Gümnaasium (Runge-Gymnasium Wolgast)

Runge on Günter Grassi romaani "Kammeljas" tegelane.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Artikli kirjutamisel on kasutatud saksakeelse vikipeedia artiklit seisuga 30.12.2008