Heidelbergi loss

Allikas: Vikipeedia
Heidelbergi loss
Heidelberger Schloss
Heidelberg-Schloß.JPG
Üldinfo
Asukoht Heidelberg
Stiil Gooti ja Renessanss
Ehituse algus enne 1214
Koordinaadid 49° 24′ 38″ N, 8° 42′ 57″ E49.4105555555568.7158333333333koordinaadid: 49° 24′ 38″ N, 8° 42′ 57″ E

Heidelbergi loss on kuulus Saksamaa vare ja Heidelbergi vaatamisväärsus. Lossi varemed on ühed tähtsamad renessanssehitised põhjapool Alpe.

Loss on vaid osaliselt taastatud pärast hävingut 17. ja 18. sajandil. See asetseb 80 meetri kõrgusel Köningstuhli mäenõlval ja paistab sellega vanalinnas hästi silma.

Varaseim lossi osa rajati enne 1214. aastat ja laiendati kaheks lossiks umbes 1294. aastal. 1537 tabas pikselöök lossi ülaosa ja hävitas selle. Praeguseid ehitisi laiendati 1650. aastal, enne kui neid kahjustasid sõjad ja tulekahjud. 1764. aastal hävitas veel üks pikselöök osa taasehitatud lossi osi.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varasem ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Heidelbergi mainiti esimakordselt 1196 "Heidelberchina" ja lossi mainiti esmakordselt 1214. aastal, kui Ludwig I sai selle Hohenstaufeni valitsejalt Friedrich II-lt. Ühteainsat lossi mainiti viimati 1294. aastal. 1303 mainiti kahe lossi olemasolu: Ülemine loss Kleiner Gaisbergi mäel, tänapäevase Molkenkuri juures (hävis 1537) ja alumine loss Jettenbühlil (praegune loss).

Teada on, et alumise lossi rajamine pidi toimuma 1294. ja 1303. aasta vahel. Mätthäus Merian mainib oma teoses Prints Ludwig V isikuna, kes alustas lossi ehitamist üle saja aasta tagasi. Suurem osa lossi iseloomustusi 18. sajandist pärinevad Meriani informatsioonil.

Kuningate palee, paavstide vangla[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui Saksamaa Rupert III sai Saksamaa kuningaks (valitsejaks) 1401. aastal, oli loss nii väike, et kui ta tagasi tuli oma kroonimiselt pidi ta ööbima augustiinlanste kloostris, tänapäevase Ülikooli Väljakul. Mida ta tahtis, ei olnud rohkem kui rohkem ruumi tema kaaskonnale ja õukonnale ja vaimustada oma külalisi. Ta soovis ka rohkem kaitset, et muuta loss kindluseks. Peale Ruperti surma 1410. aastal tema maa jagati tema 4 poja vahel ära. Tema territooriumi süda anti, tema vanemaile pojale, Ludwig III. Ludwig oli valitseja esindaja ja ülemkohtunik.

Külastusel Heidelbergi 1838. aastal, tundis Prantsuse autor Victor Hugo mõnu lossi varemeid mööda kõndimisest.  

Reformatsioon ja 30-aastane sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

See oli Louis V valitsuse ajal, kui Martin Luther tuli Heidelbergi, et kaitsta ühte oma teesi ja külastas ka lossi. Talle näidati ümbruskonda Louis’i venna Wolfgangi poolt ja ta kiitis oma kirjas sõbrale George Spalatinile lossi ilu ja selle kaitset.

1619. aastal protestantide mässamised Püha Rooma Impeeriumi vastu pakkus Böömimaa trooni Friedrich V, kes selle vastuvõttis ja seetõttu vallandas 30-aastase sõja. 30-aastase sõja jooksul tõsteti esimest korda relvad lossi vastu. See periood märgib lossi ehituse lõppu.

Häving Peale Valge Mäe Lahingut 8 novembril 1620, Friedrich V oli väljaheidetu ja pidi vallandama oma väed, jättes paladinaadi kaitseta kindral Tilly eest. 26. augustil 1622 Tilly tegi rünnaku Heidelbergile, võites linna 16. septembril ja lossi paar päeva hiljem.

Kui Rootslased Heidelbergi 5. mail 1633 vallutasid ja avasid tule lossile Köningstuhli mäelt, lossi tagant, siis Tilly andis lossi üle. Järgneval aastal valitseja väed taasvallutasid lossi, aga mitte enne 1635. aasta juulit. See jäi nende kätte, kuni Vestfaali rahuni, mis lõpetas 30-aastase sõja. Uus valitseja Charles Lous (Karl Ludwig) ja tema perekond ei kolinud varemeis lossi kuni 7. oktoobrini 1649.

Üheksa-aastane sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peale Charles II surma, Louis XIV nõudis maa-omandiõiguse andmist Elisabeth Charlottele, Palatinaadi Printsessile, kelle ta õigeks maa pärijaks tunnistas. 29 septembril 1688 Prantsuse väed marssisid palatinaati ja sõjas Euroopa jõudude vastu otsustasid hävitada kõik kindlustused, et vältida rünnakuid sellest piirkonnast. Kui prantslased lossist lahkusid, lasid nad Paksu Torni esise õhku. Osa linna põletati samuti maha, aga Prantsuse kindrali halastusest, lubas osa linnaelanikel panna väiksed lõkkeid oma kodudesse, et tekitada suitsu ja teha põlemisest illusioon, et vältida laieldasemat hävingut. Kohe pärast ametisse astumist 1690 aastal, Johann Wilhelm lasi müürid ja tornid taastada. Kui prantslased jõudsid Heidelbergi väravateni, oli linna kaitse nii hea, et nad ei suutnud sissepääseda. 18. Mail 1693 aastal tulid prantslased uuesti linna väravateni ja vallutasid selle 22. Mail. Vaatamata sellele, ei saanud nad kontrolli lossi üle ja hävitasid linna, et nõrgendada lossi peakaitset. Lossi elanikud kapituleerusid järgmisel päeval. Prantslased kasutasid võimalust oma töö lõpetada. Tornid ja müürid, mis elasid eelneva hävingu üle, lasti õhku miinidega.

Pärast hävingut[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aeglane lagunemine ja Romaani entusiasm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1777 sai Karl Theodorist Baierimaa valitseja lisaks palatinaadile. Ta viis oma õukonna Mannheimist Münchenisse. Heidelbergi loss taandus aina rohkem tema mõtteist ja ruumides, millel oli veel katus, tegutsesid käsitöölised. Isegi juba 1767. aastal kasutati lossi lõuna-müüri, et kaevandada kivi Scwetzingeni lossi ehituseks.

Hiljem kasutasid linnaelanikud kivi, puidu ja raua saamiseks lossi, et ehitada oma maju. Kujud ja ornamendid kasutati samuti ära. 19. sajandi alguses sai varemeis lossist Napoleoni vastase patriootliku liikumise sümbol Juba enne 1800. aastaid, kunstnikud tulid jõge, mägesi ja lossi varemeid vaatama, kui ideaalset punti. J. M. W. Turner ja tema romaani kunstnikud ei olnud huvitatud tõetruudest maalidest, vaid andsid kunstiloomusel vohada. Näiteks Turneri ühel maalil on loss palju kõrgemal mäe otsas, kui ta tegelikult on.

Lossi päästjaks oli Prantsuse krahv Karl von Graimberg. Ta võitles Badeni valitsusega, mis vaatas lossi kui „vanu varemeid mitmekesise maitsetuse ja lagunevate ornamentidega“, et säilitada ehitis. 1822. aastani teenis ta vabatahtlikult lossivahina ja elas Klaasi Tiivas, kus ta sai õukonnal silma peal hoida. Ta oli esimesi inimesi, kes tundis huvi lossi säilitamisse ja dokumenteerimisse. Ta palus Thomas A. Legeril ettevalmistada esimene lossi giid. Oma piltidega lossist, millest tehti mitmeid koopiaid, Graimberg etendas lossi varemeid ja tõmbas mitmeid turiste linna.

Planeerimine ja restoratsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Küsimust, kas loss tuleks täielikult restaureerida arutleti pikka aega. 1868. aastal, poeet Wolfgang Müller von Köningwinter vaidles täielikult rekonstrueerimise poolt.

1883. aastal alustas Badeni suurvürst lossi restaureerimist. Rajades selleks lossi õu kontori, mis tegi detailplaneeringu peahoone säilitamiseks või parandamiseks. Nad lõpetasid oma töö 1890. aastal, mis viis komisjonile, mis otsustas, et lossi täielik või osaline taasehitamine pole võimalik, aga on võimalik säilitada praegune olukord. Ainult Friedrichi Ehitis, mille interjöör oli tule poolt kahjustatud, aga mitte hävitatud, restaureeriti. See rekonstruktsioon tehti 1897. aastast 1900. aastani Karl Schäferi poolt, äärmiselt suure summa 520 000 marga eest.  

Lossi varemed ja turism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lossi paiknemine vanalinnas

Vanim kirjeldus Heidelbergist 1465 mainib, et linn on tihti külastatud võõraste poolt, aga sellest ei saanud turismi atraktsiooni kuni 19. sajandi alguseni. Krahv Graimberg tegi lossist valdava teema piltidele, mis said postkaartide eelkäijateks. Heidelbergi turism sai suure tõuke 1840. aastal, kui see ühendati raudteega.

20. sajandil, ameeriklased levitasid Heidelbergi reputatsiooni Euroopast väljapoole. Sealjuures, jaapanlased külastasid Heidelbergi lossi tihti oma sõitudel Euroopasse. Heidelbergil on 21. sajandi algul rohkem kui 3 miljonit külastajat aastas ja umbes miljon ööbijat. Suurem osa väliskülastajaid tulevad kas USA’st või Jaapanist. Kõige suurem atraktsioon on Heidelbergi ülikooli geograafia instituudi alusel loss ja tema vaatlusterassid.

Mõned inimesed armuvad linna ja otsustavad abielluda lossis. Aastas toimub umbes 100 laulatust lossi kabelis. Tänapäeval kasutatakse lossi saali üritusteks nagu ballid ja teatrietendusi. Heidelbergi Lossi festivalil suvel, kasutatakse lossi siseõud vabaõhu muusikaliteks, ooperi ja teatrietendusteks kui ka klassikalisteks kontsertideks nagu kuulus „Castle Serenades“ esitatud Heidelbergi Linna Orkestri poolt.

Heidelberg Tun[muuda | redigeeri lähteteksti]

Heidelbergi tünn, mis on maailma suurim veini vaat, ehitati 1751. aastal Prints Karl Theoderi poolt, et hoiustada veini, mis maksti maksuna palatanaadi viinamarjakasvatajate poolt. See on 7 meetri kõrgune ja 8 ja poole meetri laiune ja mahutab 220,000 liitrit veini, ning sellele on ehitatud tantsupõrand. Legend räägib, et õukonna narr, keda tunti tema võime poolest juua suurest koguses veini, suri, kui ta kogemata jõi klaasi vett.

Hoovid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lossi aiad, mis ehitati 1616 aasta ja 1619 vahel arhitekt Salomon de Causi poolt, volitati Prints Friedrich V poolt oma naisele Elisabethile. See oli baroki stiilis aed Itaalia renessanssi stiilis lossil. Sel ajal tunti seda kui „Kaheksas Maailmaime“ ja tuntud sellest ajast kui „Saksamaa uhkemeid renessanssi aedu“ Enne 1693 aastal sõjas hävinemist, peeti aedu oma aja meistriteosteks. Aiad, ehitatud mitmele terrassile oli tehtud mitmetest lillepeenratest, labürintitest ja tugipostitest, mitmetest skulptuuridest, kasvuhoonest apelsinipuudega, suurtest kalatiikidest, koskedest ja inimese poolt tehtud koopast.