Heidelbergi loss

Allikas: Vikipeedia
Heidelbergi loss
Heidelberger Schloss
Heidelberg-Schloß.JPG
Üldinfo
Asukoht Heidelberg
Stiil Gooti ja Renessanss
Ehituse algus enne 1214
Koordinaadid 49° 24′ 38″ N, 8° 42′ 57″ E49.4105555555568.7158333333333koordinaadid: 49° 24′ 38″ N, 8° 42′ 57″ E

Heidelbergi loss on kuulus Saksamaa vare ja Heidelbergi vaatamisväärsus. Lossi varemed kuuluvad tähtsamate renessanssehitiste hulka põhjapool Alpe.

Heidelbergi loss asetseb 80 meetri kõrgusel Köningstuhli mäenõlval ja paistab vanalinnas hästi silma. Pärast hävingut 17. ja 18. sajandil on loss vaid osaliselt taastatud.

Varaseim ehitis rajati enne 1214. aastat ning see laiendati kaheks lossiks umbes 1294. aastal. 1537. aastal hävitas lossi ülaosa pikselöök. Praeguseid ehitisi laiendati 1650. aastal, enne kui neid kahjustasid sõjad ja tulekahjud. 1764. aastal hävitas teine pikselöök osa taasehitatud lossist.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Varasem ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Heidelbergi mainiti esmakordselt 1196. aastal Heidelberchina ja lossi 1214. aastal, kui Ludwig I sai selle Hohenstaufeni valitsejalt Friedrich II-lt. Ühtainsat lossi mainiti viimati 1294. aastal. 1303. aastal mainiti kahe lossi olemasolu: ülemine loss Kleiner Gaisbergi mäel, tänapäevase Molkenkuri juures (hävis 1537), ja alumine loss Jettenbühlil (praegune loss).

On teada, et alumise lossi rajamine toimus 1294. ja 1303. aasta vahel. Matthäus Merian mainib oma teoses, et prints Ludwig V alustas lossi ehitamist üle saja aasta tagasi. Enamik 18. sajandist ja varasemast ajast pärinevad lossi kirjeldusi põhinevad Meriani informatsioonil.

Kuningate palee, paavstide vangla[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui Ruprecht III sai 1401. aastal Saksamaa valitsejaks, oli loss nii väike, et kui ta oma kroonimiselt tagasi jõudis, pidi ta ööbima augustiinlanste kloostris, kus tänapäeval asub ülikooli väljak. Ruprecht III soovis rohkem ruumi oma kaaskonna ja õukonna jaoks ning samuti selleks, et oma külalistele muljet avaldada. Lisaks soovis ta rohkem kaitseehitisi, et muuta loss kindluseks. Peale Ruperti surma 1410. aastal jagati maa tema 4 poja vahel ära. Tema territooriumi süda anti vanimale pojale Ludwig III-le, kes oli valitseja esindaja ja ülemkohtunik.

Reformatsioon ja 30-aastane sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Louis V valitsuse ajal tuli Martin Luther Heidelbergi üht oma teesi kaitsma ja ühtlasi külastas ka lossi. Louis’i venna Wolfgang näitas talle ümbruskonda. Kirjas, mille Martin Luther saatis oma sõbrale George Spalatinile, kiitis ta lossi ilu ja kaitset.

1619. aastal Püha Rooma riigi vastu mässanud protestandid pakkusid Böömimaa trooni Friedrich V-le, kes selle vastu võttis. Seetõttu vallandus 30-aastane sõda, mille ajal tõsteti esimest korda relvad lossi vastu. Sõja algusega lõppes lossi ehitamine.

Häving[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peale Valge Mäe Lahingut 8. novembril 1620. aastal oli Friedrich V väljaheidetu ja pidi vallandama oma väed, jättes Pfalzi kuurvürstkonna kindral Tilly eest kaitseta. 26. augustil 1622. aastal korraldas Tilly Heidelbergile rünnaku, mille tulemusena võitis 16. septembril linna ja paar päeva hiljem ka lossi.

Kui Rootslased Heidelbergi 1633. aasta 5. mail vallutasid ja Köningstuhli mäelt lossi suunas tule avasid, andis Tilly lossi üle. Järgneval aastal üritasid valitseja väed lossi tagasi vallutada, kuid ei õnnestunud enne 1635. aasta juulit. Pärast seda jäi loss nende valdusesse kuni Vestfaali rahuni, mis lõpetas 30-aastase sõja. Uus valitseja Charles Louis (Karl Ludwig) ja tema perekond ei kolinud varemeis lossi kuni 1649. aasta 7. oktoobrini.

Üheksa-aastane sõda[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peale Charles II surma nõudis Louis XIV maa omandiõiguse andmist Elisabeth Charlottele, Pfalzi Printsessile, kelle ta õigeks maapärijaks tunnistas. 29. septembril 1688 saabusid Pfalzi prantsuse väed. Olles Euroopa jõudude vastu sõjas, otsustasid nad hävitada kõik kaitserajatised, et vältida sellest piirkonnast tulevaid vaenlase rünnakuid. Kui prantslased lossist lahkusid, lasid nad Paksu Torni esise õhku. Osa linnast põletati maha, aga Prantsuse kindral halastas ja lubas linnaelanikel süüdata oma kodudes väikesed lõkked, et tekitada suitsu, mille abil tekkis majade põlemisest vaid illusioon. Nii välditi linna laialdasemat hävingut. Kohe pärast 1690. aastal ametisse astumist, lasi Johann Wilhelm müürid ja tornid taastada. Kui prantslased 1691. ja 1692. aastal taas Heidelbergi väravateni jõudsid, oli linna kaitse nii hea, et nad pääsenud valdusesse. 1693. aasta 18. mail olid prantslased taas väravate taga ja vallutasid linna 22. mail. Vaatamata sellele ei saanud nad kontrolli lossi üle ja selleks, et lossi peakaitset nõrgendada, hävitasid prantsuse väed linna. Lossi elanikud andsid järgmisel päeval alla. Prantslased kasutasid võimalust oma töö lõpetada. Tornid ja müürid, mis eelneva hävingu olid üle elanud, lasti miinidega õhku.

Pärast hävingut[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aeglane lagunemine ja romantistlik entusiasm[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastal 1777 sai Karl Theodorist Lisaks Pfalzi kuurvürstkonnale ka Baierimaa valitseja. Ta viis oma õukonna Mannheimist Münchenisse. Heidelbergi loss taandus aina rohkem tema mõtteist. Ruumides, millel oli veel katus, tegutsesid käsitöölised. Juba 1767. aastal lammutati lossi lõunapoolne müür, et kasutada kive Scwetzingeni lossi ehituseks.

Hiljem kasutasid linnaelanikud laguneva lossi kive, puitu ja rauda oma majade ehitamiseks. Kujud ja ornamendid leidsid samuti kasutust. 19. sajandi alguses sai varemeis lossist Napoleoni vastase patriootliku liikumise sümbol. Juba enne 1800. aastaid hakkasid sealsed jõgi, mäged ja lossi varemed kunstnikele huvi pakkuma. J. M. W. Turner ja tema romantilised kunstnikud ei olnud huvitatud tõetruudest maalidest, vaid andsid loovusele vabad käed. Näiteks ühel Turneri maalil asub loss palju kõrgemal mäe otsas, kui ta tegelikult on.

Lossi päästjaks oli Prantsuse krahv Charles de Graimberg. Et ehitist säilitada, võitles ta Badeni valitsusega, mis nägi lossi kui vanu varemeid mitmekesise maitsetuse ja lagunevate ornamentidega. 1822. aastani teenis Charles de Graimberg vabatahtlikult lossivahina ja elas Klaasi tiivas, kus ta sai õukonnal silma peal hoida. Ta oli esimene inimene, kes tundis huvi lossi säilitamise ja dokumenteerimise vastu. Ta palus Thomas A. Legerit, et ta valmistaks ette esimese lossi giidi. Graimberg esitles lossi varemeid piltidega, millest tehti palju koopiaid, ning tõmbas ligi hulganisti turiste.

Planeerimine ja restoratsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Küsimuse üle, kas loss tuleks täielikult restaureerida, arutleti pikka aega. 1868. aastal oli poeet Wolfgang Müller von Köningwinter täieliku rekonstrueerimise poolt, kuid tema mõte sai avalikel koosolekutel suure vastulöögi.

1883. aastal alustas Badeni suurvürst koostöös Josef Durumi, Julius Kochi ja arhitekt Fritz Seitziga lossi restaureerimist. Tehti detailplaneering peahoone säilitamiseks või parandamiseks. Detailplaneering valmis 1890. aastal. Komisjon otsustas, et lossi täielik või osaline taasehitamine pole võimalik, aga on võimalik säilitada praegune olukord. Ainult Friedrichi ehitis, mille interjöör oli tules kahjustunud, aga mitte hävinud, restaureeriti. Rekonstrueerimistööd kestsid 1897. aastast 1900. aastani. Rekonstuktsioonitöödele, mille viis ellu Karl Schäfer, kulus üüratu summa – 520 000 marka.  

Lossi varemed ja turism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lossi paiknemine vanalinnas

1465. aastast pärinev Heidelbergi kirjeldus mainib, et linna külastavad tihti võõrad, kuid turismiatraktsiooni ei saanud sellest kuni 19. sajandi alguseni. Tänu krahv Graimbergile olid lossist levinud pildid, mis said postkaartide eelkäijateks. Heidelbergi turism hoogustus 1840. aastal, kui linn sai raudteeühenduse.

20. sajandil levitasid ameeriklased Heidelbergi kuulsust Euroopast väljapoole. Sealjuures sai näiteks jaapanlaste hulgas Heidelbergi loss tihedaks külastuspaigaks. 21. sajandi algul käis Heidelbergis üle 3 miljoni külastaja aastas, sealhulgas umbes miljon ööbijat. Suurem osa väliskülastajaid tulevad USA-st või Jaapanist. Heidelbergi ülikooli geograafia instituudi andmetel on Heidelbergi peamiseks vaatamisväärsuseks Heidelbergi loss ja selle vaatlusterassid.

Mõned inimesed armuvad linna ja otsustavad lossis abielluda. Lossi kabelis toimub aastas umbes 100 laulatust. Tänapäeval kasutatakse lossi saali ürituste korralgamiseks, näiteks toimuvad seal ballid ja teatrietendused. Heidelbergi Lossi festivalil toimuvad lossi sisehoovis vabaõhumuusikalid, ooperi- ja teatrietendused ja ka klassikalised kontserdid, näiteks kuulus „Castle Serenades“ Heidelbergi linnaorkestri esituses.

Heidelberg Tun[muuda | redigeeri lähteteksti]

Heidelbergi tünni (Heidelberg Tun), mis on maailma suurim veinivaat, ehitas 1751. aastal Karl Theodor, et hoiustada veini, mis maksti maksuna Pfalzi viinamarjakasvatajatelt. See on 7 meetri kõrgune ja 8,5 meetri laiune ja mahutab 220 000 liitrit veini ning sellele on ehitatud tantsupõrand. Legend räägib, et õukonna narr, kes oli tuntud oma võime poolest juua suurtes kogustes veini, suri, kui ta kogemata klaasi vett jõi.

Hoovid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lossi aiad, mille ehitas ajavahemikus 1616-1619 arhitekt Salomon de Caus, pühendas Prints Friedrich V oma naisele Elisabethile. Barokkstiilis aed kuulus Itaalia renessansi stiilis lossi juurde. Sel ajal tunti seda aeda kaheksanda maailmaimena ja see oli teatud kui Saksamaa uhkemeid renessanssi aedu. Enne 1693 aastal sõjas hävinemist, peeti aedu oma aja meistriteosteks. Aiad, ehitatud mitmele terrassile oli tehtud mitmetest lillepeenratest, labürintitest ja tugipostitest, mitmetest skulptuuridest, kasvuhoonest apelsinipuudega, suurtest kalatiikidest, koskedest ja inimese poolt tehtud koopast.