Pilvelõhkuja

Allikas: Vikipeedia
509 meetri kõrgune Taipei 101 oli maailma kõrgeim hoone 2007. aastani.

Pilvelõhkuja on igapäevases kasutuses olev kõrghoone, mille korruste arv ulatub kümneisse.

Tänapäeval on pilvelõhkujad tavalised paikades, kus maad on vähe ja see on kallis, näiteks suurlinnade keskmes. Kui omanik hoone korrused välja rendib, on tal võimalik saada hoonealuse maa pindalaühiku kohta väga suurt sissetulekut. Kuid pilvelõhkujaid ei ehitata üksnes ruumi säästmiseks. Nagu templeid ja paleesid minevikus, peetakse tänapäeval pilvelõhkujaid linna majandusliku võimsuse sümboliteks. Samuti muudetakse pilvelõhkujate abil linna siluetti, mis on sageli linna sümbol ja aitab linnu üksteisest eristada. Seetõttu on paljudes linnades, mis soovivad oma siluetti säilitada, teatud piirkõrgusest kõrgemate hoonete ehitamine keelatud.

Pilvelõhkuja tippu pannakse sageli teleraadioantenne, et massiteabe edastamiseks ei oleks vaja eraldi suuri translatsioonirajatisi püstitada. Hoone kõrguse määramisel on sageli vaidlusi tekitanud, kas mõõta tuleb maapinnast katuseharjani või antenni ülemise tipuni: sellest on sõltunud ka see, missugust ehitist peetakse maailma kõrgeimaks.

Sageli väidetakse, et maailma esimene pilvelõhkuja oli 1885 Chicagos valminud Kodukindlustuse hoone. Siiski valmis New Yorgis juba 15 aastat varem, 1870 Õiglase Elukindlustuse hoone, mis oli 7,5 korrust kõrge, poole kõrgem ümberkaudsetest hoonetest, ja milles oli maailma üks esimesi lifte. Selleks, et ehitist kergemaks ja odavamaks muuta, kasutas arhitekt George Post algelist sõrestikku. See hoone hävis tulekahjus 1912.

1890. aastatel hakati kõrgete hoonete ehitamisel juba üldiselt sõrestikku kasutama. 1901 valminud Philadelphia raekoda on siiamaani maailma kõrgeim sõrestikuta ehitis (167 m). Selle raskust kannavad hoone müürid. Siiski ehitatakse tänapäeval paljud väga kõrged ehitised peaaegu üksnes tugevdatud betoonist.

1931 valmis Empire State Building New Yorgis, millel oli 102 korrust. See oli läbi aegade esimene hoone, millel oli üle 100 korruse. See oli 380 meetrit kõrge ja ta jäi maailma kõrgeimaks hooneks kuni 1972. aastani, mil New Yorgis valmis Maailma Kaubanduskeskus. 1951 lisati hoone katusele antenn, mis suurendas ta kõrguse 449 meetrini.

Tänapäeval nimetatakse pilvelõhkujateks rohkem kui 150 meetri kõrgusi hooneid, mis on igapäevases kasutuses. Madalamaid hooneid võidakse kõnekeeles samuti pilvelõhkujaiks kutsuda, kui nad ümbruskonnas domineerivad. Kuid pilvelõhkuja tingimustele ei vasta kirikud ja katedraalid, ka mitte Egiptuse püramiidid ega 1884 rajatud Washingtoni monument, mis valmimise ajal oli maailma kõrgeim ehitis (169 m), sest need polnud alaliselt, igal tööpäeval elanike ega töötajate poolt kasutusel.

Mida suurema hoonega on tegemist, seda olulisemaks muutub pilvelõhkujate projekteerimisel ja ehitamisel tuule mõjudega arvestamine. Sõltuvalt piirkonnast võib lisatakistusi tekitada hoone maavärinakindlaks muutmine.

Kuni 1970. aastateni valitses pilvelõhkujate ehitamisel modernne arhitektuur, nagu seda Bauhaus propageeris, mistõttu pilvelõhkujad olid üldiselt risttahukakujulised. Hiljem hakkasid levima postmodernsed mõjud ja sellest ajast saadik on ehitatud pilvelõhkujad pigem peegeldanud oma maa traditsioone. Näiteks Petronase kaksiktornide konstrueerimisel võeti malli Aasia pagoodide arhitektuurist, nii nagu ka Taipei 101 puhulgi. Burj Khalīfah on saanud inspiratsiooni aga traditsioonilisest islami kunstist.

Kõrgeim pilvelõhkuja on Dubais asuv 828 m kõrgune Burj Khalīfah, mis avati 4. jaanuaril 2010.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]