Paber

Allikas: Vikipeedia

Paber (vanakreeka sõnast πάπυρος (pápyros) 'papüürus-lõikhein') on põhiliselt taimsetest kiududest koosnev materjal, mida kasutatakse eelkõige kirjutusmaterjalina (kirjutamisel, trükkimisel ja printimisel), samuti muuhulgas pakkematerjalina pakkimisel (pakkepaber, papp, kartong), tualettpaberina ja muul hügieeniotstarbel ning eripaberina (näiteks tapeet). Seda on ka suhteliselt odav toota. Paberit valmistatakse tselluloosist, linasest kaltsust või muudest kiududest.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paberi ajalugu ulatub 3. sajandisse eKr Egiptuses.[viide?] Paber leiutati 11. märtsil 105. aastal[1] Hiinas kirjutusmaterjalina. Hiljem võeti see kasutusele ka Euroopas. Paber tõrjus kirjutusmaterjalina peagi välja papüüruse, pärgamendi, savitahvlid ja osaliselt ka siidi, sest ta on nendest vastupidavam, kergem ja käepärasem.

Sõna paber on tulnud kreeka keelest, kui kreeklased said valesti aru egiptlaste papüürusest.[viide?]

Paberivalmistamine Hiinas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tänapäeval kasutatava paberi sünnimaaks on Hiina. Legendi järgi leiutas paberi Cai Lun 105. aastal. Varasema, siidist ja kanepist valmistatud paberi arheoloogilised leiud vähemalt 200 aastat eKr on selle legendi ümber lükanud. Siiski ei kasutatud enne 1. sajandit paberit kuigi laialt ja alles 4. sajandil vahetas see välja varasemad kirjutusmaterjalid. Tootmise algusaegadel kasutati Hiinas paberi toorainena peamiselt kanepikiude, hiljem lina, džuuti, bambust, mooruspuu koort, puuvillaseid kaltse, riisi- ja nisuõlgi jm. Toormaterjal peenestati kivist uhmrites ja saadud mass segati veega. Paberimassi ammutati vannist nelinurksele bambuskiududest punutud sõelale. Sõelalt asetati paberimass vildile, pressiti liigne vesi välja, siluti ja kuivatati. Paberilehed liimistati taimsete liimidega. 7. sajandil levis paberivalmistamise oskus Koreasse ja Jaapanisse, hiljem läbi Tiibeti, Birma ning Nepaali Indiasse.

Paberivalmistamine Euroopas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Euroopasse jõudis paberivalmistamise kunst Araabiamaade kaudu. Araabia kalifaadis valmistati paberit esmakordselt 8. sajandi alguses Samarkandis, sealt levis paberivalmistamisoskus Bagdadi, Damaskusesse ning Egiptusesse. Juba aastast 1056 on teada paberiveski olemasolust Hispaanias Xativas. 1270. aastatel rajati esimene paberiveski Itaalias.

Paberitootmise tehnoloogia jäi kuni 18. sajandini lõpuni peaaegu muutumatuks. Paberi tooraineks olid peamiselt linased kaltsud, lisati ka kanepikiude. Kaltsud sorteeriti, pesti, keedeti lubjalahuses ning valgendati päikese käes. Seejärel kuhjati kaltsud kokku ja jäeti keldrisse lagunema, et kiud üksteisest kergemini eralduksid. Kaltsude määndamise järel purustati need veejõul töötavas tambiveskis. Saadud kiud segati veega poolvedelaks paberimassiks. Paberi ammutamiseks kasutati neljakandilisele puitraamile tõmmatud metallist sõelu. Sõelalt võetud paberileht asetati niiskele vildile. Hunnik paberilehti vaheldumisi viltidega asetati pressi, kus liigne vesi välja suruti. Seejärel võeti vildid ära ja paberilehed pressiti uuesti väikese surve all. Paberipoognad kuivatati harilikult paberiveski pööningul. Kirjapaber liimistati enne kuivamist loomse liimiga (želatiin), mis võeti kasutusele 1380. aastatel. Paberi valmistamisel osales vähemalt 3 töölist. Kolme töölise päevatoodanguks oli 700 kuni 800 lehte paberit.

Alates 14. sajandist hakkas nõudlus kirjutusmaterjali järele kiiresti tõusma ja paber kui tunduvalt odavamalt toodetav materjal tõrjus aegamisi pärgamendi välja. Paberi laialdasele kasutuselevõtule aitas kaasa trükikunsti leiutamine 15. sajandi keskel. Üha suurenev trükitavate raamatute hulk nõudis paberitootmise tehnoloogia täiustamist. Umbes 1680. aastal leiutati Hollandis paberikiudaine jahvatamiseks hollander, mis kiirendas paberi tootmist ja aitas toorainet kokku hoida.

Tänapäevase paberitootmise algus 19. sajandil[muuda | redigeeri lähteteksti]

Moodne paberitootmise tehnoloogia, mis on suuresti kasutusel ka tänapäeval, kujunes välja 19. sajandil. 1799. aastal patendeeris prantslane Nicholas Louis Robert paberivalmistamise masina. Robert`i masinas ammutati paberimass pidevalt liikuvale lindikujulisele sõelale, nii et formeerus paberilint. Vee väljapressimiseks kasutati valtse. Paberitootmismasinate laialdane levik algas 1830ndatel aastatel. Juba 18. sajandil oli tehtud palju eksperimente leidmaks uut toorainet paberitööstusele. Alles 1844. aastal leiutasid sakslased F. Keller ja H. Voelter tööstuslikult sobiva lahenduse, mis võimaldas puidu kasutuselevõtu paberi toorainena.Puitmassi lisamine muutis paberi tunduvalt odavamaks, kuid samal ajal ka omadustelt märksa halvemaks. Parema kvaliteediga paberi saamiseks tuli lisaained (ligiin ja hemitselluloosid) mingi keemilise menetluse abil eemaldada, nii et jääks järele ainult tselluloosikiud. Esimeseks selliseks meetodiks oli inglise keemikute H. Burgessi ja C. Watti poolt 1851. aastal leiutatud soodaprotsess. Sellele järgnesid 1866. aastal sulfitprotsessi ning 1884. aastal sulfaatprotsessi kasutuselevõtt. 1830ndatel aastatel võeti kasutusele paberi liimistamine otse kiumassi viidava kampoli ja alumiiniumsulfaadiga. 1851. aastal võeti kasutusele ka paberi pleegitamine klooriga.

Räpina paberivabriku ajalugu.[2]

Kundas asuv haavapuitmassi tehas AS Estonian Cell alustas tootmist 2006. aasta aprillis.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]