Peter Paul Rubens

Peter Paul Rubens
Autoportree
Sünniaeg	28. juuni 1577 Siegen Vestfaal
Surmaaeg	30. mai 1640 (62-aastaselt) Antwerpen
Rahvus	flaamlane
Tegevusala	maalimine
Kunstivool	barokk

Peter Paul Rubens (Pieter Pauwel Rubens; 28. juuni 1577 Siegen, Vestfaal – 30. mai 1640 Antwerpen) oli flaami maalikunstnik.

Elukäik

Rubens sündis 1577. aastal Antwerpenist usupõgenikuna Saksamaale lahkunud juristi perre. Kunstniku lapsepõlv möödus Kölnis. Kaks aastat peale isa surma, 1589. aastal, naasis Rubensi perekond Antwerpeni.

Hariduse sai ta ladina koolis, kuhu ta läks üheteistkümneaastasena. Ta õppis võõrkeeli, tutvus antiikajaloo ja kirjandusega. Juba poisieas tärganud huvi kunsti vastu ja huvi joonistamise vastu viisid neljateistkümneaastase nooruki kunstnik Tobias Verhaechiti ateljeesse. Hiljem õppis ta Adam van Hoorti ja veel paari kohaliku tähtsusega kunstniku juures.

Printsess Isabella Clara Eugenia

1594. aastal sattus nooruke Rubens Madalmaade kuulsa romantisti, õuekunstnik, Otto Veniuse ateljeesse. Pärast nelja Veniuse juures õpitud aastat võeti Rubens 1598. aastal vastu Püha Luuka gildi. Gildiliikme staatus andis talle õigus asuda iseseisvale tööle. Kunstnik eelistas siiski jääda veel kaheks aastaks Veniuse ateljeesse, valmistades ette uute valitsejate, Austria ertshertsog Albrecht VII ja tolle abikaasa Isabella Clara Eugenia vastuvõttu. Rubensi esimene loomeperiood möödus itaaliapärase manerismi laadis.

Aastal 1600 läks Rubens Itaaliasse Mantova hertsogi Vincenzo I Gonzaga teenistusse. Tellimusi sai ta tööandjalt esialgu vähe, kuid hertsog märkas kunstnikus diplomaadile vajalikke jooni ja saatis ta 1603. aastal diplomaatilise ülesandega Hispaania kuninga juurde. Aastatel 1604–1606 maalis Rubens hertsogi õuekunstnikuna kolmeosalise altarimaali sealsele jesuiitide kirikule. 1608. aastal naasis kunstnik kodumaale ning asus alaliselt elama Antwerpeni. Siin sai temast Hispaania Madalmaade asehaldurite ertshertsog Albrechti ja printsess Isabella õukonnakunstnik.

1609. aastal abiellus Rubens 18-aastase Isabella Brantiga. Kunstnik maalis oma mõrsjale pulmakingiks teose "Autoportree Isabella Brantiga" (1609/10).

Itaalias veedetud kaheksa aasta jooksul kujunes välja kunstniku isikupärane stiil. Avaldus Rubensi mitmekülgsus kunstnikuna – altarimaalid, portreed, mütoloogilise ja allegoorilise sisuga maalid ning usuteemalised kompositsioonid. Noore Rubensi tööd olid suurepärase tehnilise teostusega, tema loomingu pildikeel ning sisuline rikkus, andsid märku, et tegu on täiesti uue ajastu rajagaga. Umbes aastaks 1620 oli tema maalimislaad lõplikult välja kujunenud, selle tunnuseks oli lopsakate, eluküllaste vormidega figuurid, kirglikud liigutused ja säravad värvid. Tema iseloomulikuks joones on eelistus kujutada täidlasi alasti naisfiguure

Suhteliselt ruttu saavutas Rubens tohutu populaarsuse ja õigustatud tunnustuse. Ta maalis vürstide õukondades Mantovas, Madridis, Pariisis, Londonis ja eelkõige Antwerpenis. Tohutul ja üllatuslikul menul olid ka oma varjukülg. Rubens haaras vaimustusega igast uuest väljakutsest, ent, ei suutnud enam ise kõiki tellimusi täita. Tema ateljeest kujunes maalitööstus, mis oli oma mastaapidelt ja toodangu hulgalt ainulaadne. Sinna tööle saamist peeti suureks õnneks ja auasjaks. Rubensi ateljees töötas isegi nii tuntud ja nimekas kunstnik nagu Anthonis van Dyck.

Rubens koos Isabellaga umbes 1609

Töökojas kujunes välja kindel töökorraldus. Saanud tellimuse, visandas Rubens eskiisikavandi ja töö tegid valmis õpilased ja sellid. Ateljees valmis sel viisil umbes kolm tuhat maali, millele on Rubens oma käega tõmmatud vaid mõned pintslitõmbed. Mitmed head ideeed jäi õpilaste küündimatuse tõttu teostamata või ei väärinud tulemus kunsti ja Rubensi nime. Alles elu lõpul hakkas Rubens abilistest järk-järgult loobuma ja maalis sedavõrd väiksemaid, kuid geniaalsemaid meistriteoseid.

Aastatel 1621–1630 viibis kunstnik palju välismaal, täites nii kunstialaseid kui ka diplomaatilisi ülesandeid. Rubensi, kui suurepärase hariduse ja heade maneeridega inimese kätte, usaldasid Flandria asehaldur ja Hispaania kuningas tihti diplomaatilisi läbirääkimisi. Neid ülesandeid täites külastas Rubens Prantsusmaad, Hollandit, Inglismaad ja Hispaaniat. Ta kuulsus levis kulutulena üle Euroopa, ta sai kõikjal tohutute auavalduste osaliseks ja talle esitati hulgaliselt tellimusi.

1625. aastal suri Isabella. Rubens kirjutas: "Ma kaotasin suurepärase sõbratari... See kaotus vapustab mind hingepõhjani ja kuna igat liiki kurbuse vastu on ainult üks rohi – unustus - pean kogu oma lootuse sellele rajama."

Rubens oma teise naise Helene ja nende poja Peter Pauliga

Pärast naise surma loobus Rubens mõneks ajaks maalimisest ja sõitis 1630. aastal Hispaania Madalmaade täievolilise saadikuna Inglismaale. Londonis valmistas ta ette rahuläbirääkimisi Hispaania ning Hollandi liitlase Inglismaa vahel. Juba samal aastal pani Rubens oma diplomaatilisele karjäärile punkti ning abiellus 6. detsembril 1630 53-aastaselt 16-aastase Helene Fourmentiga, kadunud Isabella kauge sugulasega. Helene mängis Rubensi viimase kümne aasta loomingus väga tähtsat rolli. Kunstnik kirjutas sõbrale: "Ma võtsin noore naise ausast linnakodaniku perest, kuigi kõik soovitasid mul valida naine õukonnast. Mind hirmutab see üldine tuntus ja eriti veel nende naiste suureline upsakus... Ma tahan naist, kes ei punasta, nähes, et haaran pintsli...". Suurele vanusevahele vaatamata oli nende abielu õnnelik, moodustades liidu ilu ja ande vahel.

Elu lõpul lahkus Rubens õukonnast, loobus ateljeest ja asus elama Mecheleni lähedale, kauni pargiga Steeni lossi oma kollektsiooni ja maalide keskele. Loss oli nagu muuseum, millesse Helene tõi hulgaliselt hubasust. Kuigi kunstnikku piinas haigus ja tema parem käsi lakkas kuuletumast, jätkas Rubens töötamist vasaku käega, trotsides vältimatut.

Looming

Rubens oli kunstnikuna äärmiselt produktiivne. Kuulsust lisas tema diplomaadikarjäär, mis tegi ta tuntuks üle Euroopas ja kindlustas tohutu tellimuste hulga.

Sageli juhtus, et Rubens tegi ainult tööde visandid, viimased viimistlevad pintslitõmbed ja signeeris maali, reaalse töö tegid ära tema abilised. Tänapäeval hinnatakse umbes 500 teost nii öelda tõelisteks Rubensiteks. Perekonnaportreed ja kodused olmestseenid on need, mille puhul võib kindlam olla, et õpilased meistrit abistanud pole.

Simson ja Delilah

1615. aastat võib pidada Rubensi loomingu uue, kuni 1621. aastani kestnud, etapi alguseks. Seda perioodi iseloomustab püüd välimise ja sisemise suuruse poole. Tehniliselt oli Rubens saavutanud täiuslikkuse ja püüdis seda raugematu innuga realiseerida. Maalid muutusid järjest suuremaks, figuuride liikumine hoogsamaks, igal kompositsioonil leidus figuure järjest rohkem. Üha enam pääses mõjule Rubensi puhtbarokne stiil näidata jõudu ja kirge.

Selle etapi töödest väärivad esiletõstmist viimsepäevateemalised maalid, eelkõige "Hukkamõistetute põrgussetõukamine" (1618–1620). Esimese impulsi millegi taolise loomiseks sai Rubens ilmselt Michelangelolt, vaadates ta tööd Sixtuse kabeli seinal. Kuid ta ei jäljendanud itaalia kunstnikku. Iseloomult oli Rubensi töö Michelangelo fresko täielik vastand – Rubensi käsitlus on puhtmaaliline. Dramaatiliselt dünaamiline on maal "Simson ja Delilah". Siin on näha üht Rubensi lemmikvõtet – naise hele keha on eksponeeritud kõrvuti meeste jõuliste tumedaet, pruunide ja punakate kujudega.

"Leukippose tütarde röövimine" (1615–1620)

Eraldi tuleks mainida selle hulka jahti, lahinguid, bakhanaalie ja röövimisstseenie kujutavaid maale. Siia kuuluvad "Leukippose tütarde röövimine", "Metsseajaht" ja "Lõvijaht". Inimese võitlus loodusega oli teema, mis huvitas Rubensit juba noorusest alates.

Rubens püüdis järjekindlalt ühendada flaami rahvuslikku kultuuri üldeuroopalikuga, mis ajandas teda kasutama ka Lääne-Euroopas levinud antiikmütoloogia temaatikat. Rubens tundis antiikkultuuri peensusteni. Ta jagas iidsete meistrite imetlust kõige elava vastu ning püüdu anda edasi inimkeha graatsiat ja jõudu. Kuid tundes hästi vanu kunstiteoseid, ei kopeerinud ta neid kunagi.

"Maa ja vee liit" umbes 1618

Rubens vaatas klassikalist iluideaali kriitilise pilguga ja sulatas selle flaami rahvusliku joonega, püüdes edasi anda terve, tugeva ja õitsva inimkeha ilu, soojust ja tundelisust. Teda ei haaranud niivõrd klassikalise ilu rangus ja proportsioonid, kuivõrd inimkeha füüsis, jõud ja liikumine. Näitena võiks veelkord vaadata Antwerpenis antiikteemadel loodud töid: "Maa ja vee liit", "Amatsoonide võitlus", "Venus ja Adonis" ning arvukad bakhanaalid.

Selle perioodi (1621–1630) suurim ettevõtmine oli kahekümne ühest kolossaalsest kompositsioonist koosnev seeria, mille Rubens maalis Prantsuse kuninga Henri IV abikaasa Maria de' Medici ülesandel aastail 1621–1625. Need Louvre’is säilitatavad maalid kujutavad stseene Maria de' Medici elust. Seeriaga lõi Rubens ajaloolise maali uue žanri, mis levis 17. ja 18. sajandil üle kogu Lääne-Euroopa. Süžeed ei olnud iseenesest kuigi märkimisväärsed, kuid Rubensi geniaalsus võimaldas tänamatu ülesande lahendada erakordse meisterlikkusega. Ta ühendas ehtsa ajaloolise maali elemendid kõikvõimalike mütoloogiliste ja allegooriliste figuuridega, mõistukõnega. Stseenis, kus Henrile antakse Maria portree, hoiavad kaks stiliseeritud geeniust, kes sümboliseerivad abielu ja armastust, kuninga silmade ees printsessi idealiseeritud kujutist. Kõrval seisev naine – Prantsusmaa allegooriline kujutis – soovitab kuningal järgida südame kutset. Toimuvat jälgivad ülaltpoolt Jupiter ja Juno. Monumentaalne kompositsioon, efektne arhitektuurne või maastikuline taust ja rikkalik koloriit annavad maalide kordumatu dekoratiivse väärtuse.

Üks Rubensi viimaseid religioosseid teoseid on 1632. aastal valminud Ildefonso altar. Kesksel stseenil on kujutatud Neitsi Maarja kingimas Püha Ildefonsole missarüüd. Altari tiibadel on pildi tellijad ertshertsog Albert ja ta abikaasa Isabella koos patroonidega. Teine, eelmisega võistlev altaripilt on Rubensi hauakabelis Saint-Jaques'i kirikus Antwerpenis. See kujutab pühekutest ümbritsetud Madonnat. Nende maalide kompositsioon ületab ilmeka pateetika, värvisära ja harmoonia poolest kõik seniloodu.

"Helene Fourment poeg Francois'ga"

Rubens on oma noorest naisest maalinud mitu portreed ja kompositsiooni, nt "Helene Fourment lastega". Kord maalis ta naist uhkes kostüümis, kord poolalasti, kord koos endaga, siis jälle laste seltsis. Parimad maalid Helene Fourment'ist asuvad Münchenis, Viinis ja Pariisis. Eriti väärtuslikeks teeb nad asjaolu, et on algusest lõpuni maalitud kunstniku enese käega. Üks paremaid Helene portreid on maalitud taeva foonilt eralduva heleda siluetina, mis mõjub madala horisondi tõttu eriti majesteetlikult. Helene kannab pildil paela ja sulega laiaäärelist kübarat, pitskraed, toredat kleiti, millel on paeltega kaunistatud varrukad ja raske krinoliinitaoline seelikuosa. Käes hoiab ta jaanalinnusulgedest lehvikut. Sulgede pehmus, pitside läbipaistvus ja kleidi tihe, liibuv, läikiv siid on maalil erakordselt ilmekalt edasi antud; kõik need rõivastuse välised omadused sulavad kokku luuleliseks tervikuks.

Rubens, kes nooremas eas rõivastuse iga detaili püüdis eraldi välja tuua, kujutas riietust sellel maalil hoopis ühte kuuluva tervikuna. Noore naise figuur näib neis rõivais justkui õide puhkevat, varrukate kohevad vormid näivad välja kasvavat keha lopsakusest, suled sulavad kokku käharate juustega ja nende kohev ümarus kordub nagu vastukajana maali tagaplaani katvais pilvedes. Paelad on daami huultega samas värvitoonis, kaskaadidena langev siid annab figuurile liikumise ja jõu, ehkki naine seisab rahulikult paigal. Portree on üles ehitatud sinise, lilla ja karmiinpunase varjunditel; tume kleit toonitab roosa naha õrnust ning valged suled ja pitsid ümbritsevad keha otsekui helendav oreool. Must kübar moodustab tugeva aktsendi, kübarapaela õrn puna leiab malbet vastukaja varrukates.

Rubensi teisteski naisfiguurides on alati tunda kas Isabella või Helene jooni. Esimese juurde liitis ta nagu aimamisi tulevase naise jooni ja teise puhul nõudsid oma osa ka kustumatud mälestused esimesest. Helene esineb nii või teisiti peaaegu kõigil Rubensi hilisema ea maalidel.

"Maastik vikerkaarega"

Hakates maalima vasaku käega, muutus ka ta loominguline käekiri. Kunstnik hakkas maalima lihtsamini, läbipaistvamalt, töödesse tuli rohkem õhku ja valgust. Eriti meeldis talle jäädvustada suurejoonelisi loodusnähtusi: vikerkaart, päikese tõusu ja loojangut, kuuvalgust jne. Mõne pildi taustal on ka Rubensi loss. Hilise perioodi maalid kujutavad Flandria maastikke, selle avarust, teid ja kohalikke inimesi. Mainigem neist mõnda: "Maastik vikerkaarega", "Põllult tulek" ja "Talupoegade tants".

Maalid

• "Kristuse ristilt mahavõtmine" (1612; Antwerpeni katedraal)
• 21 kolossaalsest kompositsioonist koosnev seeria Henri IV abikaasa kuninganna Marie de' Medici ülesandel 1621–1625 – naise elu kujutavad pildid on barokk-kunsti suurimad meistriteosed.
• "Jeesuslapse kummardamine"
• "Viimane kohtupäev"
• "Õlgkübar" (1626; Susanna Fourment)
• "Kolm graatsiat" 1639
• "Maria Medici saabumine Marseille'sse"
• "Autoportree Isabella Brantiga" (1609)
• „Kristus ristil“ (1609–1612)
• "Maa ja vee liit" (1615)
• „Lõvijaht“ (1615–1618)
• „Amatsoonide võitlus“ (1618–1620)
• „Hukkamõistetute põrgussetõukamine“ (u 1620)
• „Leukippose tütarde röövimine“ (1620)
• „Sõjakoledused“ (1630)
• „Maastik vikerkaarega“ (1632–1635)
• „Parise kohus“ (1635)
• „Venus ja Adonis“ (1635)
• „Helene Fourment lastega“ (1636–1638)
• „Talupoegade tants“ (1636–1640)
• „Sõja tulemused“ (1637–1638)
• „Kasukake (Helene Fourmenti portree; 1638–1639)

Välislingid

• ARC (Art Renewal Centre): Peter Paul Rubens (1577–1640)