Hermann Hesse

Allikas: Vikipeedia
Hermann Hesse (1927)
Hesse Signature.svg

Hermann Karl Hesse (2. juuli 1877 Calw9. august 1962 Montagnola) oli saksa proosakirjanik, luuletaja, esseist ja kriitik. Ta tegutses ka kujutava kunsti ja muusika vallas. Ta tuntuimad teosed on "Stepihunt", "Siddhartha" ja "Klaaspärlimäng". Ta sai 1946. aastal Nobeli kirjandusauhinna.

Päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hesse vanemad olid misjonärid Indias. Tema isa Johannes Hesse oli baltisakslane, kes sündis Paides ja kasvas Eestis 11 aastat. Seetõttu sai Hermann sündides nii Saksamaa kui ka Venemaa kodakondsuse.[1] Hesse sõnul oli tema isapoolsetel baltisaksa juurtel väga oluline osa tema enda identiteedi väljakujunemisel.

Isapoolne vanaisa Carl Hermann Hesse oli lõpetanud Tartu ülikooli ja töötanud Paides kreisiarstina, onu Benjamin Hermann Karl Hesse oli Rõngu Mihkli koguduse, Tallinna Toomkoguduse ja Tallinna Oleviste koguduse pastor ning Tallinna Linnamisjoni asutaja. Ema Marie Gundert oli Württembergi indoloogi tütar.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hermann Hesse sündis Calwi linnas Württembergis Saksamaal misjonäri perekonnas.

Tal oli 5 õde-venda, kellest kaks surid juba imikueas.

Hesse kasvas üles Švaabimaa pietistide perekonnas, milles kehtis põhimõte koondada usklikke väikestesse mõttegruppidesse.

1890. aastast õppis Hesse Göppingeni ladinakoolis, mille lõpetamise (Landexamen) järel sai ta õiguse õppida tasuta evangeelses seminaris. Aastal 1891 põgenes ta evangeelsest seminarist. Hiljem vahetas ta sageli töökohti (raamatukaupluse õpipoiss, mehhaaniku õpipoiss, antiigikaupmees jne). 1904. aastal pühendas ta end kirjandusele Gaienhofeni külas (praegu asub seal üks paljudest Hessele pühendatud muuseumidest).

Aastal 1905 abiellus Hesse Maria Bernoulliga, neil sündis kolm poega. Aastatel 1910–1912 reisis ta palju: Austriasse, Itaaliasse, Šveitsi ja Indiasse. Aastal 1911, pärast reisi Indiasse, asus ta koos perega elama Berni. Alates 1919. aastast elas Hermann Hesse peamiselt Montagnolas Tessini kantonis. Neli aastat hiljem sai temast Šveitsi kodanik. Mõni aeg pärast seda lahutas ta end abikaasast, 1924. aastal abiellus Ruth Wengeriga, hiljem kunstiajaloolase Ninon Dobliniga. Hesse elas Montagnolas surmani 9. augustil 1962.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjanduslikku tegevust alustas luulega ja impressionistliku proosaga. Varasemas loomingus huvitus ta peamiselt inimese eneseleidmisest (nt "Peter Camezind"). Hesse oli samaaegselt luuletaja, jutustaja, esseist (näiteks essseed Novalisest, Goethest, Hölderlinist), kriitik ja maalikunstnik, aga ta huvitus ka muusikast[2]

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti keeles on ilmunud veel proosavalimikud "Eelkevad" (1929), "Unenäokingitus" (1970) ja "Lõputu unenägu: muinasjutte, autobiograafilist" (1990), esseevalimik "Fantaasiad" (1995), tsitaadivalimik "Võluri sõnad" (2000) ning kogumik "Muusika: tähelepanekud, luuletused, retsensioonid ja kirjad" (2005).

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Weltbürger – Hermann Hesses übernationales und multikulturelles Denken und Wirken. An exhibition of the Hermann-Hesse-Museum of the City of Calw from 2. July 2009 to 7. February 2010.
  2. Hermann Hesse. "Muusika. Tähelepanekud, luuletused, retsensioonid ja kirjad." (Koostanud Volker Michels. Sisaldab: Hermann Kasack. "Essee Hermann Hessest." Valikbibliograafia lk. 245–250. Bibliograafia lk. 255–256. Hesse viisistuste ja teksti algussõnade register lk. 251–254.) Saksa keelest tõlkinud: proosa – Helga Kross, Krista Räni (Läänemets) ja Mati Sirkel ; luule – Indrek Hirv, Ain Kaalep, Kalle Kurg ja Marju Riisikamp. Tallinn, Kunst, 2005. ISBN 9949407583

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]