Hermann Hesse

Allikas: Vikipeedia
Hermann Hesse, 1927
Hesse Signature.svg

Hermann Karl Hesse (2. juuli 1877 Calw9. august 1962 Montagnola) oli saksa proosakirjanik, luuletaja, esseist ja kriitik. Tegutses ka kujutava kunsti ja muusika vallas.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hermann Hesse sündis Calwi linnas Württembergis Saksamaal misjonäri perekonnas. Tema isa Johannes Hesse, kes sündis Eestis ja kasvas siin 11 aastat, oli baltisakslane. Isapoolne vanaisa Carl Hermann Hesse oli lõpetanud Tartu ülikooli ja töötanud Paides kreisiarstina, onu Benjamin Hermann Karl Hesse oli Rõngu Mihkli koguduse, Tallinna Toomkoguduse ja Tallinna Oleviste koguduse pastor ning Tallinna Linnamisjoni asutaja. Ema oli Württembergi indoloogi tütar. 1890. aastal alustas Hesse õpinguid teoloogia erialal Göppingeni Ladinakeelses Koolis. Järgneval aastal põgenes ta evangeelsest seminarist ja vahetas pidevalt töökohti (raamatukaupluse õpipoiss, mehhaaniku õpipoiss, antiigikaupmees, jne). 1904. aastal pühendas ta end kirjandusele Gaienhofen[1]i külas (praegu asub seal üks paljudest Hessele pühendatud muuseumidest). Aastal 1905 abiellus Hesse Maria Bernoulliga, neil oli kolm poega. Aastatel 1910–1912 reisis ta palju: Austriasse, Itaaliasse, Šveitsi ja Indiasse. Aastal 1911, pärast reisi Indiasse, kolis ta koos perega Berni. Alates 1919. aastast elas Hermann Hesse peamiselt Montagnolas Tessini kantonis. Neli aastat hiljem sai temast Šveitsi kodanik. Väheke pärast seda lahutas ta end naisest, 1924. aastal abiellus uuesti, sel korral Ruth Wengeriga, siis järgnes abielu kunstiajaloolase Ninon Dobliniga. Hesse elas Montagnolas surmani, 9. augustil 1962. aastal.

Looming[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjanduslikku tegevust alustas luulega ja impressionistliku proosaga. Varasemas loomingus huvitus ta peamiselt inimese eneseleidmisest (nt "Peter Camezind"). Hesse oli samaaegselt luuletaja, jutustaja, esseist (näiteks essseed Novalisest, Goethest, Hölderlinist), kriitik ja maalikunstnik, aga ta huvitus ka muusikast[1]

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti keeles on ilmunud veel proosavalimikud "Eelkevad" (1929), "Unenäokingitus" (1970) ja "Lõputu unenägu: muinasjutte, autobiograafilist" (1990), esseevalimik "Fantaasiad" (1995), tsitaadivalimik "Võluri sõnad" (2000) ning kogumik "Muusika: tähelepanekud, luuletused, retsensioonid ja kirjad" (2005).

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Hermann Hesse. "Muusika. Tähelepanekud, luuletused, retsensioonid ja kirjad." (Koostanud Volker Michels. Sisaldab: Hermann Kasack. "Essee Hermann Hessest." Valikbibliograafia lk. 245–250. Bibliograafia lk. 255–256. Hesse viisistuste ja teksti algussõnade register lk. 251–254.) Saksa keelest tõlkinud: proosa – Helga Kross, Krista Räni (Läänemets) ja Mati Sirkel ; luule – Indrek Hirv, Ain Kaalep, Kalle Kurg ja Marju Riisikamp. Tallinn, Kunst, 2005. ISBN 9949407583

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]