Jürgen Habermas

Jürgen Habermas (2008)

Jürgen Habermas (sündis 18. juunil 1929 Düsseldorfis) on saksa filosoof ja sotsioloog.

Habermas esindab kriitilist teooriat ja pragmatismi. Ta on arvatavasti kõige rohkem tuntud oma kommunikatiivse ratsionaalsuse ja avalikkuse kontseptsioonide teooria poolest. Tema töö keskendub ühiskonnateooria ja epistemoloogia alustele, arenenud kapitalistlike ühiskondade ja demokraatia analüüsimisele, õigusriigile ühiskonna arengu kontekstis ning tänapäeva, eriti Saksamaa poliitikale. Habermasi teoreetilise süsteemi eesmärk on avaldada võimalused ratsionaalseks ja kriitiliseks suhtluseks, mis kaasaja institutsioonides on varjatud, ning inimkonna võimes kindlaks teha ja järgida ratsionaalseid huvisid. Üks Habermasi tuntud töödest käsitleb modernsuse kontseptsiooni, mis käsitleb arutelu ratsionaliseerumise üle, mille esimesena käivitas Max Weber. Kuigi Habermasi on mõjutanud ameerika pragmatism, sotsiaalse tegevuse teooria ja isegi poststrukturalism, on tema paljud kesksed tõekspidamised jäänud olemuselt üldjoontes marksistlikeks. Ülemaailmsete küsitluste järgi on Habermas üks tänapäeva juhtivaid intellektuaale.

1961 sai Habermas Marburgis eradotsendiks. 1962 pakkus Heidelbergi ülikool Hans-Georg Gadameri ja Karl Löwithi õhutusel talle erakorralise filosoofiaprofessori kohta – see tähendas professorit ilma õppetoolita, mis tollal oli Saksamaal väga ebatavaline. 1964 tuli Habermas Theodor Adorno õhutusel tagasi Maini-äärsesse Frankfurti ja võttis üle oma õpetaja Max Horkheimeri koha filosoofia ja sotsioloogia õppetoolis. 1971 võttis ta vastu Müncheni lähedal Stambergis Max Plancki instituudi direktori koha ja töötas seal kuni 1983. Seejärel tuli ta Frankfurti tagasi juhatama Sotsiaalsete Uuringute Instituuti ja seal töötas ta kuni 1993, mil ta pensionile jäi.

Tunnustused

• Sonningi auhind 1987

Teosed eesti keeles

Raamatud

• “Avalikkuse struktuurimuutus: uurimused ühest kodanikuühiskonna kategooriast”. Tõlkinud Andres Luure, järelsõna Jaak Kangilaski. Kunst, Tallinn 2001

Artiklid

• “Uuskonservatiivne kultuurikriitika Ameerika Ühendriikides ja Saksamaa Liitvabariigis”. Tõlkinud Erki Silmet, saatesõna Märt Väljataga – Vikerkaar 1992, nr. 5, lk. 52–64
• “Tasategev revolutsioon ja pahempoolse revisjoni vajadus. Mida tähendab sotsialism täna?”. Tõlkinud Leo Metsar – Vikerkaar 1992, nr. 9, lk. 36–44 ja nr. 10, lk. 29–40
• “Filosoofia kui kohahoidja ja interpreet”. Tõlkinud Marju Luts – Akadeemia 1994, nr. 12, lk. 2591–2610
• “Modernsus – lõpetamata projekt”. Tõlkinud Andres Kärssin – Akadeemia 1996, nr. 1, lk. 75–93
• “Teaduslikustunud poliitika ja avalik arvamus”. Tõlkinud Andres Luure – kogumikus “Kaasaegne poliitiline filosoofia: valik esseid”, Tartu, 2002, lk. 268–282
• “Usk ja teadmine”. Tõlkinud Tiiu Hallap – Vikerkaar 2004, nr. 1/2, lk. 109–115

Kirjandus

• John B. Thompson, “Jürgen Habermas ja kriitiline ühiskonnateooria”. Tõlkinud Ene-Reet Soovik – Akadeemia 1996, nr. 1, lk. 94–121 ja nr. 2, lk. 268–290

Välislingid

• Märt Väljataga, “Avalikkuse tõus ja langus” (raamatu “Avalikkuse struktuurimuutus” arvustus) (Postimees 18. jaanuar 2002)
• Rein Ruutsoo, “Ajalugu – saatus või kohustus?” (raamatu “Avalikkuse struktuurimuutus” arvustus) (Eesti Ekspress – Areen 7. veebruar 2002)
• Tiit Matsulevitš, “Habermas – klassik juba eluajal” (Eesti Päevaleht – lisa Mõte 17. juuli 2003)
• Jürgen Habermas, Jacques Derrida, “Euroopa taassünd pärast sõda”. Tõlkinud Mati Sirkel (Eesti Päevaleht – lisa Mõte 17. juuli 2003)
• Jürgen Habermas, Notes on a post-secular society, Signandsight.com