Eesti Reformierakond

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib Eesti erakonnast; Läti erakonna kohta vaata artiklit Reformierakond (Läti)

Eesti Reformierakond
Estonian Reform Party
Eesti erakond
Esimees Taavi Rõivas
Peasekretär Martin Kukk
Asutatud 1994
Peakorter Tallinn
Ideoloogia Liberalism
Koalitsioon Sotsiaaldemokraatlik Erakond
Europarlamendi fraktsioon Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühendus
Liikmete arv 12 839 (10.09.2014)
Ajaleht Paremad Uudised
Reformikiri
Kodulehekülg www.reform.ee

Eesti Reformierakond on 13. novembril 1994 asutatud liberaalset maailmavaadet esindav Eesti partei, mille eelkäijaks oli Eesti Liberaal-Demokraatlik Partei.

Eesti Reformierakonna programmiline eesmärk on jõuka kodanikuühiskonna kujundamine, mille aluseks on lihtne maksusüsteem ja riigi vähene sekkumine turul toimuvasse.

Reformierakond kuulub Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühendusse, kuhu Eesti erakondadest kuulub ka Keskerakond.

Erakonna esimees Taavi Rõivas
Erakonna auesimees Siim Kallas

Erakonna juhid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erakonna esimees on 6. aprillist 2014 Taavi Rõivas. Aseesimehed on Jürgen Ligi, Urmas Paet, Keit Pentus ja Kaja Kallas.

Juhatusse kuuluvad lisaks esimehele ja aseesimeestele Andrus Ansip, Laine Randjärv, Urmas Kruuse, Rein Lang, Kalev Lillo, Hanno Pevkur, Valdo Randpere, Kairi Uustulnd ja Jaanus Tamkivi. Reformierakonna peasekretär on Martin Kukk.

Erakonna auesimees on Siim Kallas.[1]

Volikogu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Reformierakonna volikogu moodustavad erakonna esindajad Euroopa parlamendis ja komisonis, kõik Riigikogu liikmed, ministrid ning maakondlike piirkondlike organisatsioonide esimehed.


Reformierakonna volikogu esimees on Ivi Eenmaa.

Volikogusse kuuluvad veel Leo Aadel, Andry Agard, Rein Aidma, Tiia Allas, Reigo Alp, Aivar Alviste, Kaja Amor, Allar Aron, Peep Aru, Piret Blande, Sirje Bärg, Merle Bötker, Evelyn Danilov, Egon-Einar Einberg, Meelis Elbre, Raido Fomitsev, Igor Gräzin, Veigo Gutmann, Veljo Haavel, Krista Habakukk, Kristel Habakukk, Piret Haljend, Urmas Hallap, Väino Hallikmägi, Kristel Hani, Heiki Hansen, Teet Helm, Aleksander Holst, Igor Ignahhin, Tiia Ilusk, Kalle Jents, Anu Juurmann, Regiina Jõhvikas, Ants Järvmägi, Heikki Kadaja, Mati Kadak, Anton Kaljula, Priit Kaljund, Teet Kallakmaa, Peeter Kallas, Andrus Kandima, Raivo Kangron, Igor Karnö, Ott Kasuri, Kersten Kattai, Jüri Kaver, Aime Keis, Priit Keskla, Aire Kiisk, Rita-Anette Kohava, Urmas Kruuse, Vaido Kubo, Ott Kukk, Arvo Kullapere, Karin Kund, Kristjan Kutsar, Rauno Kuus, Jüri Kuusk, Kaido Kõiv, Tõnis Kõiv, Kristjan Kõljalg, Lea Kõrv, Mati Laansalu, Erkki Laidinen, Kalmer Lain, Inga Leelanss, Vahur Leemets, Janno Lehemets, Harri Lepamets, Tiina Lobja, Lauri Luik, Rain Luik, Aivar Lõhmus, Valter Malm, Margus Metsma, Urve Mukk, Marju Muldia, Alar Mutli, Innar Mäesalu, Jaanus Mägi, Leino Mägi, Piia Mägi, Margus Männik, Nikolai Männik, Jaan Mätas, Kaido Mölder, Tiina Mölder, Reimo Nebokat, Viktor Neglason, Aivar Nigol, Katre Noor, Juri Novozilov, Lembit Nõlvak, Silver Näkk, Viive Obermann, Raivo Ojapõld, Kristiina Ojuland, Lennart Okas, Kalle Ollema, Andres Ots, Üllar Padari, Harti Paimets, Kalev Palling, Kalle Palling, Jana Palu, Andres Paomees, Avo Part, Ene Peettamm, Arvo Pennonen, Keit Pentus, Merike Peri, Andra Perv, Villi Pihl, Indrek Pill, Kalle Pint, Ülo Plakso, Eero Plamus, Nele Pruuns, Urmas Puusepp, Reigo Põdersalu, Aarne Põlluäär, Urmas Päevloo, Arvo Pärniste, Madis Pütt, Rannar Raantse, Hardi Raiend, Tanel Raju, Ralf Ramot, Reti Randoja-Muts, Õnnela Raudsepp, Peeter Reemann, Tiit Rettau, Aivar Ritson, Mait Rooden, Kaire Roosipuu, Aivar Rosenberg, Tarmo Ruder, Renee Rumm, Lauri Räbin, Meelis Rääk, Lilian Saage, Aivar Saarela, Egon Saat, Urmas Salu, Jaak Salumets, Andrus Seeme, Anneli Sepp, Kaja Sepp, Peeter Sibul, Rasmus Sillamaa, Mati Sinivee, Merit Somelar, Ena Soodla, Andrus Soopalu, Urmas Sukles, Igor Sumarok, Aivar Surva, Rein Zaitsev, Vello Tafenau, Arne Tamm, Reigo Tamm, Karl Tamme, Toomas Tammik, Ain Tammvere, Urve Tiidus, Tiit Toos, Marek Topper, Karin Torin, Valentin Tsõganov, Tiit Tõnts, Ivar Unt, Alar Uus, Mariliis Vahar, Martin Vahi, Kristjan Vaino, Artur Valk, Mart Vardja, Meeme Veisson, Olev Veskimäe, Ain Viik, Evelin Viira, Sulev Viiron, Eero Viisu, Agnes Villmann, Margus Voitk, Meelis Välis, Reet Välja ja Uno Õunapuu.[2]

1994-2003 oli Reformierakonna volikogu esimees Paul-Eerik Rummo, 2003-2011 Rain Rosimannus.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erakond asutati 13. novembril 1994. Sel päeval toimus Tallinnas kaks poliitilist kogunemist – Eesti Panga toonase presidendi Siim Kallase ümber koondunud uue erakonna algatusrühma istung ja 1990. aastal asutatud Eesti Liberaaldemokraatliku Partei (ELDP) erakorraline kongress. Algatusrühm otsustas ühineda ELDP-ga, uus erakond Eesti Reformierakonna nime all ellu kutsuda ning asuda valmistuma 1995. aasta parlamendivalimisteks. ELDP kiitis kongressil heaks liitumise Reformierakonna algatajatega. Kahe struktuuri juhtkonnad ühendati, erakonna esimeheks valiti Siim Kallas. Siseministeerium registreeris Eesti Reformierakonna 9. detsembril 1994.

Erakonna peasekretärid on varem olnud Heiki Kranich, Eero Tohver ja Kristen Michal.


Siim Kallase algatusrühm tõi erakonda ettevõtjaid ja avaliku elu tegelasi - Igor Gräzin, Rein Lang jt. Samuti liitus sellega mitu seni erakondadesse mitte kuulunud poliitikut, nagu Valve Kirsipuu, Uno Mereste, Ignar Fjuk, Toomas Savi.


ELDP poolelt liitus uue erakonnaga Paul-Eerik Rummo, Meelis Atonen, Kristiina Ojuland, Heiki Kranich, Tiit Käbin, Toomas Vilosius, Andres Lipstok, Daimar Liiv, Henn Sarv, Aap Neljas, Andres Taimla jt. ELDP-l oli ka juba Eesti poliitikas osalemise kogemus: liikmed omaaegsest Rahvarindest ja Loomeliitude Kultuurinõukogust, kontakt Liberaalse Internatsionaaliga (vaatlejaliige alates 1990. a.), töö Eesti Kongressis ja Ülemnõukogu viimases koosseisus, osalemine 1992. aasta parlamendivalimistel ning Mart Laari valitsuses, erakonna presidendikandidaadi Lennart Meri valimine Vabariigi Presidendiks, samuti ühenduse "Noored Liberaalid" tegevus.


1995-1997

8. jaanuaril 1995 toimunud Reformierakonna peakoosolekul kinnitati erakonna uus programm "Eesti Kodu", põhikiri ning valimisnimekiri. Valiti erakonna uus juhatus. Erakonna esimeheks valiti tagasi Siim Kallas. Erakonna presidendikandidaadiks 1996. aasta valimistel kuulutati teiseks tähtajaks president Lennart Meri.


10. mail 1997. aastal toimus Reformierakonna üldkoosolek, kus võeti seoses Mittetulundusühingute seaduse jõustumisega vastu uus erakonna põhikiri ja muudeti erakonna programmi. Erakonna esimeheks valiti järgmiseks kaheks aastaks Siim Kallas.


1998-1999

11. detsembril 1998 Bonnis toimunud nõukogu istungil võeti Eesti Reformierakond Euroopa liberaalsete ja reformiparteide ühenduse ELDR täisliikmeks.


15. mail 1999 toimunud Reformierakonna korralisel üldkogul valiti erakonna esimeheks taas Siim Kallas. Erakonna peasekretäriks sai Eero Tohver.


2000-2001

2001.aasta presidendivalimiste eel käivitas Reformierakond sisevalimiste kampaania erakonna presidendikandidaadi väljaselgitamiseks. Üle Eesti toimunud presidendituuril osalesid kandidaatidena Siim Kallas, Märt Rask, Toomas Vilosius ja Toomas Savi. Alates sellest ajast on Reformierakonna valimisnimekirjad moodustunud erakonnasiseste eelvalimiste tulemusena.


2002-2003

2002. aasta märtsis kirjutasid Reformierakonna ja Vene Balti erakonna juhid alla kokkuleppele kahe erakonna liitumise kohta.


Kevadel 2003 valis Reformierakonna üldkogu taas esimeheks Siim Kallase. Erakonna aseesimeesteks said Meelis Atonen, Märt Rask ja Andrus Ansip. Reformierakonna peasekretäriks nimetati Kristen Michal.


2004-2005

Alates maist 2004 asus Reformierakonna esimees Siim Kallas tööle Eesti volinikuna Euroopa Komisjonis. 2004. aasta sügisel alustanud Euroopa Komisjoni uues koosseisus sai Siim Kallasest komisjoni asepresident.


Kuna Siim Kallas asus tööle Brüsselisse, oli Andrus Ansip vastavalt Reformierakonna juhatuse otsusele alates 2004.aasta suvest Reformierakonna esimene aseesimees, kes vajadusel täidab erakonna esimehe ülesandeid.


2004. aasta sügisel valiti aseesimeheks Kristiina Ojuland, sest Märt Rask nimetati Riigikohtu esimeheks ja ta pidi erakonnast lahkuma.


2004. aasta novembris toimunud erakonna Üldkogul valiti Reformierakonna uueks esimeheks Andrus Ansip. Siim Kallasest sai erakonna auesimees.


2006-2007

Aprillis 2007 nimetas Reformierakonna juhatus presidendikandidaatideks Paul-Eerik Rummo, Laine Jänese ja Toomas Hendrik Ilvese. Aprilli lõpus tuli Andrus Ansip välja palju tähelepanu saanud lubadusega viia 15 aastaga Eesti Euroopa viie jõukaima riigi hulka.


23. septembril 2007 valiti 174 valijamehe häälega Eesti Vabariigi presidendiks Toomas Hendrik Ilves. Presidendivalimiste käigus oli toimunud oluline muutus poliitikamaastikul, kus ühel poolel hoidsid kokku Arnold Rüütlit toetanud Keskerakond ja Rahvaliit (sõlmisid omavahel nn KeRa lepingu) ning teisel poolel Ilvest toetanud Sotsiaaldemokraatlik erakond, Isamaa ja Res Publica liit ning Reformierakond.


2008-2009

23. aprillil 2008 valiti Reformierakonna uueks aseesimeheks Jürgen Ligi.


15. novembril 2008 toimus Tallinnas Swissôteli konverentsikeskuses majanduskonverents Restart, kus Reformierakonna kutsel esinesid Euroopa Komisjoni asepresident Siim Kallas, Rootsi majandusanalüütik Johnny Munkhammar, iga-aastase majandusvabaduse indeksi koostamise eest vastutav, endine USA asevälisminister Terry Miller Heritage Foundationist, Rootsi Riigikassa peadirektor Bo Lundgren, innovatsioonikonsultant Pekka Roine, tolleaegne justiitsminister Rein Lang ja ettevõtja Viljar Arakas.


2009 detsembris toimunud Üldkogul valiti erakonna esimeheks ligi tuhande häälega tagasi Andrus Ansip. Erakonna juhatuse koosseis uuenes poole võrra.


2010-2011

8. märtsil 2010 tähistas Reformierakonna juures tegutsev Liberalismi Akadeemia Eesti Liberaaldemokraatliku Partei (ELDP) asutamise 20. aastapäeva. Aasta Liberaaliks 2010 valiti rahandusminister Jürgen Ligi.


Mais 2010 alustas Reformierakond üle-Eestilise laienemiskampaaniaga, mille eesmärgiks oli kutsuda inimesi erakonnaga liituma. Liikmeskond kasvas selle tulemusena 7500-lt 10 000-ni.


Aprillis 2011 nimetas erakonna juhatus ametisse uue peasekretäri, kelleks sai Martin Kukk.


Juunis valiti uueks volikogu esimeheks justiitsminister Kristen Michal. Sellele järgnenud erakonna üldkogul valiti erakonnale uus juhatus ja kinnitati järgmiseks kaheks aastaks ametisse erakonna senine esimees Andrus Ansip.


Augustis suudeti esimest korda taasiseseisvunud Eestis valida president ära parlamendis. Presidendiks valiti Toomas Hendrik Ilves, kelle poolt hääletas 73 Riigikogu liiget.


13. novembril Liberalismi päeva tähistamisele pühendatud Liberalismi Akadeemia seminaril kuulutati Aasta Liberaaliks 2011 ajakirjanik Anvar Samost.


2012


21. märtsil kogunenud juhatus nimetas erakonna uueks välissekretäriks Priit Kallakase.


16. novembril tähistati Liberalismi päeva seminariga, kus kuulutati Aasta Liberaaliks 2012 peaministri majandusnõunik, Tallinna Ülikooli inimgeograafia külalisõppejõud ja tõlkija Kalev Kukk. Samuti esitleti akadeemia poolt kirjastatud teost „Vabaduse raamat. 111 teost liberaalsest vaimuloost".


Novembris valiti Reformierakonna Tallinna piirkonna uueks juhiks Valdo Randpere.

Valimised ja valitsemised[muuda | redigeeri lähteteksti]

VIII Riigikogu (1995–1999)[muuda | redigeeri lähteteksti]

1995. aasta parlamendivalimistel sai Reformierakond 87 531 häält ehk 16,19%, mis andis 19 kohta Riigikogus. 1995. aasta sügisel lõi erakond valitsuskoalitsiooni Koonderakonna ja Maarahva Ühendusega. Riigikogu esimeheks valiti reformierakondlane Toomas Savi. Erakonna esimees Siim Kallas sai välisministriks. Valitsusse kuulusid Reformierakonna poolt veel Andres Lipstok majandus-, Toomas Vilosius sotsiaal-, Jaak Aaviksoo haridus-, Märt Rask sise- ning Kalev Kukk teede- ja sideministrina.

Novembris 1996 otsustas Reformierakond valitsuskoalitsioonist lahkuda. Siirduti opositsiooni ja loodi saadikuühendus "Ühinenud opositsioon".

Kohalikud valimised 1996[muuda | redigeeri lähteteksti]

Reformierakonna jaoks esimestel kohalikel valimistel osaleti 22 nimekirjaga, lisaks oldi kolmes valimisliidus. Reformierakonna nimekirjas valiti üle Eesti kohalikesse volikogudesse 124 inimest.

IX Riigikogu (1999–2003)[muuda | redigeeri lähteteksti]

7. märtsil 1999 toimunud Riigikogu valimistel sai Reformierakond 77 088 häält ja 18 kohta Riigikogus. 17. märtsil sõlmis Reformierakond Isamaaliidu ja Mõõdukatega koalitsioonilepingu, mille alusel moodustati valitsus, kus Reformierakond sai viis ministrikohta. Erakonna esimees Siim Kallas sai rahandusministriks, erakonna peasekretär Heiki Kranich keskkonnaministriks, erakonna juhatuse liikmed Märt Rask justiits- ja Toivo Asmer portfellita ministriks. Kultuuriministriks kinnitati Signe Kivi. Riigikogu esimeheks valiti Reformierakonna aseesimees Toomas Savi.

2001. aasta detsembris lahkus Reformierakond Tallinnas valitsuskoalitsioonist. Jõulude eel moodustati Tallinnas uus koalitsioon Keskerakonnaga. See samm tõi jõulude eel kaasa valitsuse tagasiastumise, kuna ei õnnestunud säilitada riigi ja kohalike võimude lahusus.

2002. aasta jaanuaris toimunud koalitsioonikõnelustel moodustas Reformierakond valitsuskoalitsiooni Keskerakonnaga. Reformierakonna esimees Siim Kallas sai peaministriks. Välisministriks sai Kristiina Ojuland, keskkonnaministrina jätkas Heiki Kranich, justiitsministrina Märt Rask, kultuuriministrina Signe Kivi, portfellita regionaalministrina Toivo Asmer.

Kohalikud valimised 1999[muuda | redigeeri lähteteksti]

17. oktoobril 1999 toimunud kohalike omavalitsuste volikogude valimistel osales Reformierakond 16 oma nimekirjaga ning neljas valimisliidus. Nii linnapea kui volikogu esimehe koht saadi seitsmes linnas, ainult volikogu esimehe koht 5 linnas ja ainult linnapea koht kahes linnas.

Kohalikud valimised 2002[muuda | redigeeri lähteteksti]

2002.aasta oktoobris toimunud kohalikel valimistel osales Reformierakond oma valimisnimekirjaga 55 omavalitsuses üle Eesti. Et veel viimast korda olid kohalikel valimistel lubatud valimisliidud, siis osalesid paljud Reformierakonna liikmed valimistel valimisliitude nimekirjades.

Reformierakond sai võimule 54 omavalitsuses, nende hulgas näiteks Tallinnas, Tartus, Pärnus, Kuressaares, Paides, Rakveres aga ka paljud väikelinnad ja vallad.

2004. aasta oktoobris sõlmis Reformierakond Tallinnas uue võimuliidu Res Publica ja Rahvaliiduga. Linnakoalitsioonist lahkus Keskerakond. Reformierakondlastest abilinnapeadena asusid ametisse Peep Aaviksoo, Tatjana Muravjova ja Ülle Rajasalu. Linnaosavanematena jätkasid tööd Keit Pentus, Hanno Pevkur ja Taavi Rõivas, lisandusid Remo Holsmer ning Triinu Rajasalu.

2005. aasta märtsis muutus taas kord linnavõim Tallinnas. Reformierakond asus opositsiooni ning linna hakkas juhtima Keskerakonna ja Res Publica koalitsioon.

X Riigikogu (2003–2007)[muuda | redigeeri lähteteksti]

2003. aasta märtsis sai Reformierakond Riigikogu valimistel 87 551 häält. See oli 17,7 protsenti kõikidest antud häältest ning andis 19 kohta parlamendis.

Aprillis 2003 sõlmis Reformierakond valitsusleppe Res Publica ja Rahvaliiduga. Valitsuses asusid tööle majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atonen, välisminister Kristiina Ojuland, kultuuriminister Urmas Paet, kaitseminister Margus Hanson ja rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo.

2005. aasta märtsis lagunes peaminister Juhan Partsi tagasiastumise tõttu valitsus. Peaministriks sai presidendi ettepanekul ja Riigikogu otsuse järel 12. aprillil 2005 Reformierakonna esimees Andrus Ansip, kes juhtis valitsust, kuhu lisaks Reformierakonnale kuulusid veel Keskerakond ja Rahvaliit. Teised Reformierakonna ministrid: välisminister Urmas Paet, kaitseminister Jaak Jõerüüt, justiitsminister Rein Lang ja rahvastikuministrina jätkas Paul-Eerik Rummo. Oktoobris 2005 astus ametist tagasi kaitseminister Jaak Jõerüüt, ministrikohused võttis üle Jürgen Ligi.

Euroopa parlamendi valimised 2004[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juunis 2004 toimunud Europarlamendi valimistel valiti üheks kuuest Eesti saadikust Reformierakonna kandidaat Toomas Savi. Ta sai Euroopa Liberaalide ja Demokraatide Liidu fraktsiooni liikmeks ning kuulus Europarlamendi arengukomisjoni.

Kohalikud valimised 2005[muuda | redigeeri lähteteksti]

2005. aasta sügisel toimunud kohalike omavalitsuste volikogude valimistel olid Reformierakonna valimisnimekirjad väljas 151 omavalitsuses 2113 kandidaadiga ja volikogudesse pääseti 127 omavalitsuses. Kokku sai erakond 83 953 häält ehk 16,9% . Reformierakond säilitas võimupositsiooni Tartus, Võrus, Valgas, Jõgeval, Viljandis, Keilas, Raplas, Kärdlas ja Kuressaares.

XI Riigikogu (2007–2011)[muuda | redigeeri lähteteksti]

4. märtsil 2007 toimunud Riigikogu valimistel sai Reformierakond 153 041 häält ehk 27,8%, mis andis 31 kohta Riigikogus. 2. aprillil 2007. aastal sõlmisid Reformierakond, Isamaa ja Res Publica liit ning Sotsiaaldemokraadid koalitsioonilepingu. Loodud valitsuse juhiks sai Andrus Ansip, välisministrina jätkas Urmas Paet ja justiitsministrina Rein Lang, kultuuriministriks sai Laine Jänes, sotsiaalministriks Maret Maripuu ning Jaanus Tamkivist sai keskkonnaminister.

Veebruaris 2009 astus Maret maripuu tagasi ning uueks sotsiaalministriks sai Hanno Pevkur.

Juunis 2009 lahkusid sotsiaaldemokraadid valitsuskoalitsioonist, uueks rahandusministriks sai Jürgen ligi

2007. aasta Riigikogu valimiste eel tegi erakond rohkesti valimisreklaami, sealhulgas tänavaplakatitega enne aktiivse valimiskampaania algust.[viide?] Lubadused keskendusid palkade ja toetuste suurendamisele.

Kampaania kulud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valimiskampaaniale kulutati kokku 32,4 miljonit krooni, sealhulgas

  • telereklaamile 8,6 miljonit krooni
  • trükistele 3,5 miljonit krooni
  • ajalehe- ja ajakirjareklaamile 3 miljonit krooni
  • raadioreklaamile ligi miljon krooni
  • muudeks reklaamikuludeks (valdavalt tööjõukuludeks ja reklaamkingitusteks 8 miljonit krooni
  • suhtekorralduseks ligi pool miljonit krooni
  • avalikeks üritusteks 2,5 miljonit krooni
  • postikuludeks 2,5 miljonit krooni

Kandidaadid kulutasid lisaks ligi kaks miljonit krooni.

Erakonna liikmemaksudest, annetustest ja riigieelarve eraldistest laekus erakonnale 2007. aasta esimeses kvartalis 29,9 miljonit krooni.

Suurimad annetajad olid Urmas Sõõrumaa (2 miljonit krooni) ja Arti Arakas (1,6 miljonit krooni).

Erakond jäi võlgu 2,5 miljonit krooni.

Euroopa parlamendi valimised 2009[muuda | redigeeri lähteteksti]

7. juunil 2009 toimusid Europarlamendi valimised ning Reformierakonnast osutus valituks Kristiina Ojuland. Reformierakond sai 60877 häält ehk 15,3%.

Kohalikud valimised 2009[muuda | redigeeri lähteteksti]

18. oktoobril 2009 toimunud kohalike omavalitsuste volikogude valimistel sai Reformierakond 110 275 häält. Kõige suurem toetus oli Reformierakonnal Saaremaal (32,8%), järgnes Põlvamaa (31,9%) ja Tartu (30,88%). Nimeliselt pälvisid rohkem hääli linnapea Urmas Kruuse Tartus, Kalle Jents Viljandis ja Urve Tiidus Kuressaares ning Rapla vallavanem Aare Heinvee.

XII Riigikogu (2011-2015)[muuda | redigeeri lähteteksti]

6. märtsil 2011 toimunud Riigikogu valimistel sai Reformierakond 164 255 häält ehk 28,6% kogu häältearvust, saades Riigikogus 33 kohta.

Uue võimuliidu otsustas Reformierakond peale läbirääkimisi sõlmida senise valitsuspartneri Isamaa ja Res Publica Liiduga, kellega kahepeale omatakse Riigikogus 56 kohta.

Loodud valitsuse juhina jätkas Andrus Ansip, välisministrina Urmas Paet, rahandusministrina Jürgen Ligi, sotsiaalministrina Hanno Pevkur, kultuuriministriks sai Rein Lang, justiitsministriks Kristen Michal ja Keit Pentusest sai keskkonnaminister.

Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni esimeheks valiti Jaanus Tamkivi, aseesimeesteks Valdo Randpere ja Remo Holsmer. Riigikogu aseesimeheks esitati Laine Randjärv.

6. detsembril teatas oma tagasiastumisest justiitsminister Kristen Michal. Uueks justiitsministriks sai Hanno Pevkur ning sotsiaalministriks Taavi Rõivas. Kristen Michali Riigikogu saadiku volitused taastati, Riigikogu Reformierakonna fraktsioonist lahkus asendusliige Terje Trei. Taavi Rõivase asemel sai Riigikogu liikmeks Tiina Lokk-Tramberg.

Reformierakond peab oma olulisemateks saavutusteks:[muuda | redigeeri lähteteksti]

1. jaanuarist 2000 kaotati Eestis tulumaks ettevõtetesse reinvesteeritud kasumilt. Tegemist oli Reformierakonna ühe peamise valimislubadusega 1999.aasta parlamendivalimistel.

2002. aasta novembris ja detsembris sai Eesti kutse liituda Euroopa Liidu ja NATO-ga. Suure panuse liitumisläbirääkimiste edukaks lõppemiseks andsid Eesti delegatsioone juhtinud peaminister Siim Kallas ja välisminister Kristiina Ojuland. Septembris 2003 kiitis ka Eesti rahvas referendumil heaks Eesti liitumise Euroopa Liiduga.

Alates 1. jaanuarist 2004 jõustus vanemahüvitise seadus, mis võimaldab väikelapsega emal lapse sünni järel aasta lapsega kodus olla ilma, et ta sissetulekus kaotaks. Tegemist on Reformierakonna ühe olulisema valimislubadusega 2003.aasta Riigikogu valimistel. 2006.aastal pikenes vanemahüvitise maksmine 15 kuuni ning 2008. aastast alates makstakse vanemahüvitist 18 kuud.

2005. aasta 1. jaanuarist jõustus üksikisiku tulumaksumäära alanemine kahe protsendi võrra. Järgnevatel aastatel langes tulumaks veelgi, olles nüüdseks 21%.

1. juulist 2007 tõsteti lapsetoetus alates pere kolmandast lapsest 900 kroonini. Samaaegselt lõppes kvartalitoetuse maksmine kolme- ja enamalapselistele peredele. Muudatusest võitsid kolmelapselised pered 300 krooni, neljalapselised pered 600 krooni, viielapselised pered 1050 krooni ja kuuelapselised pered 1500 krooni kuus.

17. detsembril 2008 võeti Riigikogus vastu uus Töölepinguseadus, mille tulemusena muutusid töösuhted paindlikumaks. Uus Töölepingu seadus jõustus 1. juulil 2009.

13. juulil 2010 otsustas Euroopa liidu rahandusministrite nõukogu ECOFIN, et Eesti saab 1. jaanuaril 2011 eurole üle minna, olles majanduslanguse tingimustes täitnud selleks vajalikud Maastrichti kriteeriumid. 1. jaanuaril 2011 läks Eesti üle eurole.

Alates 2011.aastast on võimalik asutada osaühingut ilma sissemakset tegemata, mis oli oluline samm selle poole, et Eesti inimesed saaksid kiiremini oma ettevõttega alustada.

Juunis 2011 võeti Riigikogus vastu kodualuse maa maksuvabastust kehtestav seadus, mis hakkab kehtima alates 1. jaanuarist 2013.

Valitsus kiitis jaanuaris 2012 heaks maagaasiseaduse muutmise, mis loob võimalused konkurentsi tekkimiseks Eesti gaasiturul ja suurendab oluliselt Eesti riigi energiajulgeolekut.

Märtsis 2012 võeti riigikogus vastu seadusemuudatus, millega kaotatakse riigikontrolli ja õiguskantsleri eripensionid 1. jaanuarist 2013.

Juunis 2012 võeti Riigikogus vastu vanemapensioni süsteemi kehtestav seadus.

Sügisel 2012 kinnitas valitsus töötuskindlustusmakse langetamise 3%le.

13. juunil 2012 võeti Riigikogus vastu uus avaliku teenistuse seadus, mis muudab avaliku sektori palgakorralduse selgeks ja läbipaistvaks.

Detsembris 2012 võeti Riigikogus vastu vajaduspõhiste lasteotetuste süsteemi loov seadus, mille tulemusel sätestati täiendavad toetused ühe- ja kahelapselistele peredele, kus sissetulekud on väiksed ja kõigile suurematele peredele, kus lapse kolm või enam.

Eesti Reformierakonna Noortekogu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti Reformierakonna Noortekogu

Reformierakonna rahastamisskandaal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erakonna 18. sünnipäeval 2012. aastal toimus Tartus raekoja platsil erakonna kontori ees valeliku poliitika vastane meeleavaldus.
Next.svg Pikemalt artiklis Reformierakonna rahastamisskandaal

Silver Meikar teatas 2012. aasta maikuus, et annetas 2009.–2010. aastal Eesti Reformierakonnale raha, mille päritolu ta enda väitel ei tea.[3] Riigiprokuratuur alustas samal päeval kriminaalmenetlust, et kontrollida Postimehes ilmunud väiteid, et Reformierakond on vastu võtnud teadmata allikatest pärinevat vara, mis on vormistatud erakonna liikmete annetustena.[4] Järgnevad viis kuud oli erakond meediatähelepanu keskmes[5]. Oktoobris lõpetati uurimine küllaldaste tõendite puudumise tõttu, kuid samas jäid endiselt üles kahtlused.[6]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Auesimees. Reformierakonna kodulehekülg. (Kasutatud 11. septembril 2011.)
  2. Volikogu. Reformierakonna kodulehekülg. (Kasutatud 11. septembril 2011.)
  3. Silver Meikar. "Silver Meikar: erakondade rahastamisest. Ausalt" Postimees, 22. mai 2012.
  4. "Riigiprokuratuur alustas Meikari väidete kontrollimiseks kriminaalmenetlust" Postimees, 22. mai 2012.
  5. "Septembris meedia tähelepanu rahaskandaalile vaibus" ERR, 13. oktoober 2012
  6. Tõnis Saarts: "Saarts: Reformierakonna rahastamisskandaali kolm põhjapanevat tulemit" ERR, 18. oktoober 2012

Skandaalid ja kahtlustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]