Elektrooniline hääletamine

Allikas: Vikipeedia

Elektrooniline hääletamine ehk e-hääletamine on hääletamine elektroonilise seadme vahendusel. Elektroonilise hääletuse liigid on näiteks Interneti vahendusel hääletamine, hääletamine jaoskonnas arvuti vahendusel, hääletamine valimiskioski vahendusel ja hääletamine mobiili vahendusel.

E-hääletamine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on seadustatud elektrooniline hääletamine Interneti teel, kus hääletaja tuvastamiseks ja hääle andmiseks kasutatakse ID-kaarti. E-hääletusesüsteem töötati välja Vabariigi Valimiskomisjoni juhtimisel. Pilootprojektina korraldati jaanuaris 2005 Tallinna elanike küsitlus. Esimesed riiklikud valimised, kus kasutati ka e-hääletust, olid kohalike omavalitsuste valimised oktoobris 2005.

E-hääletust eristab muudest hääletusvormidest ka see, et e-häält saab ümber hääletada nii uuesti elektrooniselt hääletades kui ka eelhääletuse ajal valimisjaoskonnas hääletades. Mitu korda hääletamisel läheb arvesse ainult viimasena antud hääl; nii elektrooniliselt kui ka valimissedeliga hääletades läheb arvesse ainult valimissedel. Mitu korda hääletamise võimalus on seadustatud, vältimaks hääletaja mõjutamist hääletamise ajal. Surve avaldamise korral saab hääletaja oma hääle hiljem uuesti anda. Juhul, kui tervet e-hääletussüsteemi kompromiteeritakse, on jäetud võimalus ka e-hääletus tervikuna tühistada.

Pärast e-hääletuse lõppu hävitatakse häälte anonüümsuse tagamiseks e-hääletust läbi viinud serverite kõvakettad ning anonümiseeritud häälte lugemissüsteemi ülekandmiseks kasutatud DVD-ketas.

Vabariigi Valimiskomisjoni Elektroonilise Hääletuse Komisjoni poolt häälte salajasuse tagamiseks hävitatud kõvaketaste jäänused.

E-hääletamise 2005. aasta seaduse vastuvõtmine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vabariigi president Arnold Rüütel jättis 2005. aastal e-hääletamist kehtestava kohaliku omavalitsuse valimiste muutmise seaduse välja kuulutamata. Tema hinnangul oli see vastuolus Eesti põhiseaduse 107. paragrahviga. Rüütel leidis, et võimalus elektrooniliselt antud häält muuta – mis teisi hääletamisliike kasutaval valijal puudub – rikub hääletamise ühetaolisuse põhimõtet.[1][2]

Riigikogu põhiseaduskomisjon ei nõustunud, et e-hääletamist võimaldavas seaduses oleks vastuolu põhiseadusega. Seaduse teisel vastuvõtmisel Riigikogus muudeti siiski seaduse teksti selliselt, et elektrooniliselt antud häält ei saanud enam muuta valimispäeval, mis esimesena vastuvõetud seaduse versiooni järgi võimalik oli olnud.[3] Seaduse vastuvõtmise poolt hääletasid Riigikogu Reformierakonna, Isamaaliidu, Res Publica ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna saadikud, vastu hääletasid Keskerakonna ja Rahvaliidu saadikud.[4]

President Rüütel jättis seaduse ka teisel korral välja kuulutamata ja pöördus Riigikohtusse seaduse kehtetuks tunnistamiseks. Riigikohtu põhiseaduse järelvalve kolleegium asus seisukohale, et valija õigus oma elektrooniliselt antud häält eelvalimiste ajal muuta ei riku põhiseaduses sätestatud valimiste ühetaolisuse põhimõtet.[5]

E-hääletajate osakaal valimistel[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kõige rohkem on elektrooniliselt hääletatud 2011. aasta Riigikogu valimistel – 140 846 valijat[6].

Hääletajate koguarv E-hääletajate arv E-hääletajate osakaal valimisõigusega valijatest E-hääletajate osakaal valimistel osalenud hääletajatest
2005. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimised 502 504 9 317 0,9% 1,9%
2007. aasta Riigikogu valimised 555 463 30 275 3,4% 5,5%
2009. aasta Euroopa Parlamendi valimised 399 181 58 669 6,5% 14,7%
2009. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimised 662 813 104 413 9,5% 15,8%
2011. aasta Riigikogu valimised 580 264 140 846 15,4% 24,3%
2013. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimised 630 050 133 808 12,3% 21,2%
2014. aasta Euroopa Parlamendi valimised 329 766 103 151 11,4% 31,3%

[7]

Elektroonilise hääletamise tarkvara avalikustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elektroonilise hääletamise tarkvara tehti avalikuks 11. juulil 2013.[8] Lähtekood ja esitlusmaterjalid on kõigile kättesaadavad internetis [9] Internetiaktivistid avaldavad rahulolematust, et seal ei lubata seaduslikul teel parandusettepanekuid teha.[10] Tarvi Martensi arvates ei keela e-valimiste lähtekoodi litsents siiski kommentaaride ja ettepanekute tegemist GitHubi keskkonnas, kuhu kood üles laaditi ja kõiki ettepanekuid võetakse arvesse.[11]

E-hääle kontrollimise võimalus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates 2013. aasta sügisel toimunud kohalike omavalitsuste valimistest rakendatakse katseliselt häälekontrolli[12]. See tähendab, et valijal on võimalik pärast hääletusprotseduuri läbimist kontrollida, kas hääl jõudis valimiskomisjoni sel kujul, mis vastab tema tahtele. Kui valija on arvutis e-hääletamist lõpetamas ja ekraanile ilmub teade hääle kättesaamise kohta, kuvatakse samas ka QR-kood, mille abil saab teises seadmes asuda häält kontrollima. Kontrollimiseks tuleb nutiseadmes käivitada vastav rakendus ja pildistada hääletamisarvutis ekraanile ilmunud koodi. Seejärel võtab seade krüpteeritud kujul ühendust valimisserveriga ja server annab nutiseadme ekraanile tagasi vastuse, millise kandidaadi poolt kasutaja hääl anti. Ehkki telefon ütleb, kelle poolt konkreetne kasutaja hääletas, ei seda (?) häälteserver ja hääle salajasus on endiselt garanteeritud. Esialgu saab oma e-hääle jõudmist valimiskomisjoni üle kontrollida vaid Androidi süsteemil põhineva nutiseadmega. Õigusliku tähenduse saab häälekontroll 2015. aastal. Testprojekti ajal ei ole proovikontrolli alusel võimalik valimistulemust tühistada.[13]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Rüütel ei kuulutanud taas e-hääletamise seadust välja, Eesti Päevaleht, 12. juuli 2005. Vaadatud 15. mail 2014
  2. Rüütel läheb e-valimiste pärast riigikohtusse, saarlane.ee, 12. juuli 2005. Vaadatud 15. mail 2014
  3. X Riigikogu stenogramm. Erakorraline istungjärk, www.riigikogu.ee, 28. juuni 2005. Vaadatud 15. mail 2014
  4. Rüütel lükkas tagasi e-hääletuse seaduse, www.saarlane.ee, 25. mai 2005. Vaadatud 15. mail 2014
  5. Rüütel sai e-valimistega lüüa, uudised.err.ee, 2. september 2005. Vaadatud 15. mail 2014
  6. http://www.vvk.ee/valijale/e-haaletamine/e-statistika/
  7. Elektroonilise hääletamise statistika. Vabariigi valimiskomisjon (www.vvk.ee). Kasutatud 20.11.2014. Arhiiviversioon, arhiveeritud 20.11.2014. (eesti)
  8. Elektroonilise hääletamise tarkvara lähtekood tehti avalikuks, ERR, 11. juuli 2013
  9. Kood internetis, github.com
  10. E-valimiste koodi avalikustamisviis nörritab aktiviste, ERR, 16. juuli 2013
  11. Martens: e-valimiste lähtekoodi variant ongi harjumuspäratu, ERR, 17. juuli 2013
  12. https://www.riigiteataja.ee/akt/315012013005
  13. http://www.postimees.ee/1194450/e-haale-kontrolli-noksud/

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]