Elektrooniline hääletamine

Allikas: Vikipeedia

Elektrooniline hääletamine ehk e-hääletamine on hääletamine elektroonilise seadme vahendusel. Elektroonilise hääletuse liigid on näiteks Interneti vahendusel hääletamine, hääletamine jaoskonnas arvuti vahendusel, hääletamine valimiskioski vahendusel ja hääletamine mobiili vahendusel.

Riiklikud valimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

E-hääletamine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on seadustatud elektrooniline hääletamine Interneti teel, kus hääletaja tuvastamiseks ja hääle andmiseks kasutatakse ID-kaarti. E-hääletusesüsteem töötati välja Vabariigi Valimiskomisjoni juhtimisel. Pilootprojektina korraldati jaanuaris 2005 Tallinna elanike küsitlus. Esimesed riiklikud valimised, kus kasutati ka e-hääletust, olid kohalike omavalitsuste valimised oktoobris 2005.

E-hääletust eristab muudest hääletusvormidest ka see, et e-häält saab ümber hääletada nii uuesti elektrooniselt hääletades kui ka eelhääletuse ajal valimisjaoskonnas hääletades. Mitu korda hääletamisel läheb arvesse ainult viimasena antud hääl; nii elektrooniliselt kui ka valimissedeliga hääletades läheb arvesse ainult valimissedel. Mitu korda hääletamise võimalus on seadustatud, vältimaks hääletaja mõjutamist hääletamise ajal. Surve avaldamise korral saab hääletaja oma hääle hiljem uuesti anda. Juhul, kui tervet e-hääletussüsteemi kompromiteeritakse, siis on jäetud võimalus ka e-hääletus tervikuna tühistada.

Pärast e-hääletuse lõppu hävitatakse häälte anonüümsuse tagamiseks e-hääletust läbi viinud serverite kõvakettad ning anonümiseeritud häälte lugemissüsteemi ülekandmiseks kasutatud DVD-ketas.

Vabariigi Valimiskomisjoni Elektroonilise Hääletuse Komisjoni poolt häälte salajasuse tagamiseks hävitatud kõvaketaste jäänused.

E-hääle kontrollimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alates 2013. aasta sügisestel KOV-valimistel rakendatakse katseliselt hääle kontrolli[1]. See tähendab, et valijal on võimalik pärast hääletusprotseduuri läbimist kontrollida, kas hääl jõudis valimiskomisjoni sel kujul, mis vastas tema tahtele. Kui valija on arvutis e-hääletamist lõpetamas ja ekraanile ilmub teade hääle kättesaamise kohta, kuvatakse samas ka QR-kood, mille abil saab teises seadmes asuda häält kontrollima. Kontrollimiseks tuleb nutiseadmes käivitada vastav rakendus ja pildistada hääletamisarvutis ekraanile ilmunud koodi. Seejärel võtab seade krüpteeritud kujul ühendust valimisserveriga ja server annab nutiseadme ekraanile tagasi vastuse, millise kandidaadi poolt kasutaja hääl anti. Ehkki telefon ütleb, kelle poolt konkreetne kasutaja hääletas, ei seda häälteserver ja hääle salajasus on endiselt garanteeritud. Esialgu saab oma e-hääle jõudmist valimiskomisjoni üle kontrollida vaid Androidi süsteemil põhineva nutiseadmega. Õigusliku tähenduse saab häälekontroll 2015. aastal. Testprojekti ajal ei ole proovikontrolli alusel võimalik valimistulemust tühistada.[2]

Kriitika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vabariigi president Arnold Rüütel vaidlustas e-hääletuse, kuna see olevat vastuolus Eesti põhiseadusega. Nimelt rikkuvat hääletamise ühetaolisuse põhimõtet see, et elektrooniliselt antud häält saab hiljem muuta, aga valimissedeliga antud häält mitte. Niihästi riigikogu kui ka põhiseaduskomisjon ei näinud siiski e-hääletuse seaduses vastuolu põhiseadusega.

Osalus[muuda | redigeeri lähteteksti]

2011. aasta Riigikogu valimistel hääletas elektrooniliselt 140 846 valijat. [3] Kokku käis valimas 580 264 kodanikku.

Elektroonilise hääletamise tarkvara[muuda | redigeeri lähteteksti]

Elektroonilise hääletamise tarkvara tehti avalikuks 11. juulil 2013.[4] Lähtekood ja esitlusmaterjalid on kõigile kättesaadav internetis [5] Internetiaktivistid avaldavad rahulolematust, et sinna ei lubata seaduslikul teel parandusettepanekuid teha.[6] Tarvi Martensi arvates ei keela e-valimiste lähtekoodi litsents siiski kommentaaride ja ettepanekute tegemist GitHubi keskonnas, kuhu kood üles laeti ning kõiki ettepanekuid võetakse arvesse.[7]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]